Anne Tootmaa: loovus on absoluutselt kõigis inimestes olemas

Anne Tootmaa: loovus on absoluutselt kõigis inimestes olemas

 

Möödunud neljapäeval avati erakunstikooli Anne õppeaasta parimate tööde näitus. 7. juunini avatud väljapanekul on töid siidimaali, viltimise, gobelääni, õlimaali, sisekujunduse, loovuse jt kursusi läbinuilt. Heitsin pilgu möödunud aastasse koos kooli juhi Anne Tootmaaga.

Kui palju on erakunstikoolis Anne õpilasi?
Sügisel alustas meil umbes 120 õpilast ja tavaliselt on nii, et kevadeks jääb see arv väiksemaks. Näiteks nüüd, kui me tunnistusi välja kirjutasime – aga tunnistusi ei saa mitte kõik, vaid üksnes need, kes on terve aasta kohal käinud –, tuli neid kokku 80.

Näitusel on päris noorte töid, aga ka ilmselt vanemate inimeste omi. Mis vanuses inimesed Annes õpivad?
Kõige väiksem, kes hakkas sügisel meil käima, oli 2 aastat 8 kuud vana ja kõige vanem õpilane on 82-aastane. See on üks vanahärra, kes käis igal kolmapäeval Kihelkonnalt.

Milliste materjalidega te siin töötate või täpsemalt, mis kursused koolis üldse on?
Tegelikult on meil niimoodi, et on erinevate aastate programmid, nii nagu haridusministeerium ette näeb. Aluse annavad üldprogrammid, kus me õpetame inimesi joonistama, maalima, ka kompositsiooni ja kunstiajalugu, ning neile lisanduvad siis erialased kursused. Need on siidimaal, klaasimaal, loovuse arendamine, sel aastal oli ka viltimiskursus, sisekujundus, akvarell ja õlimaal. Moestuudio on meil ka – juba kolmandat aastat. Nii et sel aastal oli õpilasel võimalus valida – ta võis tundides käia maksimaalselt kuni neli korda nädalas. Tegelikult samamoodi nagu ka linna kunstikoolis.

Aga mis on siis ikkagi teie kooli ja Kuressaare kunstikooli vahe?
Ma arvan, et vahe on võib-olla selles, et meil on rohkem materjalist tegemist. Kuna õppetasu on suurem, siis võimaldab see meil materjalile rohkem individuaalselt läheneda. Sügisel alustab küll suur grupp, aga eks me jagame nad lõpuks ära, nii et see maksimaalne grupi suurus on pisikeste puhul umbes 6 õpilast. Kõige suuremad grupid on tavaliselt õlimaalis ja joonistamises, seal võib olla 10–12 õpilast.

Kas need materjalid, millega siin õpitakse kunsti tegema, on aastatega muutunud ka?
Viltimine oli sel aastal esimest korda. Ja loovuse arendamisel taimeseade – seda me tegime koolieelikutele. Õpetaja Riina Nurme andis hästi erinevaid ülesandeid. Katsetuseks on meil olnud lastele ka üks selline väike laste sisekujunduse õpe. Juhendaja Maie Lepik-Ojasaar tegi paar tundi teemal „Minu tuba”. Seda on meil plaanis sügisel edasi arendada.

Kas neid asju, mida siin valmistatakse, saab ka praktiliselt kasutada, näiteks mütse, salle vms?
Kuna mina olen hariduselt tarbekunstnik, nagu on seda ka Aili Jung, ja Ea Velsvebel-Greenwood on tegelikult õppinud moedisaini – ka suhteliselt praktiline inimene –, samuti Urve Pulk, kes on andnud sisekujundust, siis on kuidagi kujunenud, et ei tahaks eriti teha selliseid asju, mis jäävad lihtsalt kuhugi niisama olema.

Ühtegi tööd, mis puutub näiteks maalimisse või muusse konkreetsesse tegemisse, ei tee me ilma kavandamata. See on ka selline varjatud kompositsiooniõpetus, mis tähendab, et kui õpilane läheb reaalse materjali, näiteks siidsalli juurde, siis kuna see on nii kallis – ka kodus tegemiseks on ta väga kulukas – ja et tuleks maksimaalne tulemus, siis lasen näiteks mina teha kõikidel originaalsuuruses kavandid. See on ka töö tulemuslikkuse puhul alati näha, et miks need asjad muidu tulevad nii põnevad.

Kui kooli tulevad inimesed, kellel ei ole kunstiannet, siis mis nendest saab?
Meil ei ole kriteeriume, kõige olulisem on, et inimene tahab tulla. Me ei ole seadnud eraldi norme, et peaks midagi enne oskama ja ega need lapsed ei jäägi siia püsima, kellel ei ole tegelikult sellist soovi. Kuna ka õppemaks ei ole just kõige väiksem, siis need lapsed, kes tahaksid midagi muud teha, need kaovad vaikselt ära. Ma olen väga õnnelik, et ikka veel sünnib neid kunstiloominguhuvi ja -sooviga lapsi. Ja tegelikult aina rohkem. Loovus on absoluutselt kõigis inimestes olemas, lihtsalt nad peavad selle endas äratama.

Kas need aastalõpunäitused on üksteisest erinevad ka?
Ikka. Igal aastal on täiesti erinev. Sõltub sellest, kui järjekindel on tegija siin olnud – kas ta peab sügiseni vastu. Ega me samasuguseid ülesandeid eriti tee. Kuna õpetajad on kõik väga loovad, siis igaüks tahaks midagi uut teha. Igal aastal on mõni asi, mis on tugevam. Õpetada võib enam-vähem ühtemoodi, aga tulemus oleneb ikka sellest, kuidas tehakse reaalselt.

Mis on selle aasta näituse märgusõna?
Tekstiil, kuna on proovitud viltimist. Siidimaal on tugev. Ja loomulikult joonistamise pool on hästi tugev. Sel aastal tuli ka üks moeshowde preemiaid meile – Jaanika Hiiuväina oma.
Vaatasin võistlusel huviga, kui palju on neid tegijaid, kes on meilt kunagi läbi käinud. Neid on umbes kümme.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 179 korda, sh täna 1)