Päikest on igas päevas

Päikest on igas päevas

 

Ilusad ilmad toovad päevasooja üha juurde. Päikest on igas päevas. Kõik aina sirgub ja kasvab ja aina soojemaks läheb. Nädalavahetuseks prognoositi soojakraade ju lausa kolmekümne peale. Nii võib arvata, et suvi saabub enne veel, kui kevad läinud, aga küllap see on väike boonus külmade ilmade eest.

Abruka haljendab ja mattub rohelusse ning ega merigi metsast maha jää. Merevesi on piisavalt soojakraade kogunud ja valmis suplejaid vastu võtma. Kel tahtmist ja aega, võib rannahooajaga algust teha.

Abruka elanikel on käed-jalad kevadiselt töörakkes. Kõik, millest sügisel saaki loota, vajab istutamist, külvamist ja muidu mulda panemist.

Abrukal õitseb toomingas, on kartulipaneku aeg. Mõrrad vaja korda ja püügile sättida, ega kala ise kaldale tule. Põllukargel ja kuuriseina peal pole ükski püünis kala püüdnud, kui siis ehk kasse ja varblasi. Ning kaugel see angerja-aegki enam. Koduaiad vajavad perenaise hoolitsevat kätt. Peenrad olgu juttis ja joonepeal, et kurgil oleks ruumi kasvada, et lilledel oleks koht, kus õitseda ja õilmitseda.

Aina tihedamini astuvad külalisedki aeda ja õue. Vahtra talus võõrustati Ida-Tallinna haigla tohtreid ja Saaremaa puuetega inimeste koja rahvast. Kui pealinlased kaugelt tulnuna kasutasid kohalikku teejuhti, siis Saaremaa rahvas kõndis saare risti-põiki läbi omal käel ja kaardi pealt näpuga järge pidades.

Puuetega inimeste koja rahval on kevadine väljasõit saartele kujunenud juba traditsiooniks. Varem on külastatud Hiiumaad ja Muhumaad, nüüd siis lisandus ka Abruka. Ürituse eestvedajateks olid Veronika Alle ja Marju Saar ning rahvast nendega kaasas parajalt paaditäis, koeraplika pealekauba. Matk värskes õhus, kaunis kevadises looduses oli kõigile jõukohane ja kosutav. Üllatusega tõdeti, et Abruka saar on nagu suur salatipeenar, kus kõik, mida maa kasvatab, kõlbab suhu panna. Kui poleks tegemist olnud kaitsealaga ja Vahtra talus poleks oodanud aurav uhhaa, oleks võinud juba teepervel keha kinnitada. Kui kojuminek käeulatuses, tõdeti, et päev on igati õnnestunud ja ettevõtmine kordaläinud. Laevakaptenite Kaarel Kiti ja Tõnis Siplase aadressil lausuti ainult kiidusõnu.

Pealinna tohtrid aga lasid end saarel ringi juhatada, kuulasid huviga lugusid Abrukast ja nautisid saare kordumatut loodusilu. Parim näide siirast rõõmust, mida Abruka oma külastajatele sisendada suudab, võib ilmneda lihtsates asjades. Kui oma seltskonnast maha jäänud pealinna tohter teiste matkajatega kohtus, lasknud ta kõlada rõõmsameelsel tervitusel „Tere, rahvas!“ ja küsinud teed Vahtra tallu, omal silmad õndsust täis ja ei mingit muret, mis hinge vaevaks.

Tulles tagasi selle suure salatipeenra ehk Abruka taimestiku liigirikkuse juurde, peab järjekordselt tõdema, et ei ole midagi uut siin päikese all. Aastaid tagasi, kui india pühamehe Sai-Baba õpetuse järgijad Abrukal igapäevased külalised olid, juhtus järgmine lugu.

Tol ajal olin veel linnameeste kirjas ja Abrukal käisin siis, kui töö võimaldas. Abruka mehed aga astusid linnareisi ajal nii mõnigi kord meilt läbi, et jalgu puhata, kotte hoiule jätta ja niisama juttu puhuda. Minu töö- ja elukoht oli tollal kesklinnas.

Kui lambakasvatajast Abruka-mees, kellel Mihkel sünnist saati nimeks, peale tereütlemist nii-öelda ahtri tölbiks tegi ja istet võttis, sai kombekalt küsitud, mis saarel ka uudist. Juba esmapilgust võis märgata, et Mihklit on vaevamas mingi maailmamure ja omaenda süüd ta selles ei näe. „Äh, mis uudist seal,“ ütles Mihkel südamest ohates. „Ei tea, kust sel aastal lambaheina saab, Sai-Babad pistavad kõik rohelise nahka! Istuvad põllupeenral ja muudkui söövad kahe suupoolega.“ Eks ma siis lohutasin teda ja soovitasin heinategu siis ette võtta, kui usumehed palvust peavad.

Nüüd ei tea, kas loodus tegi oma valiku või jäi olelusvõitluses lihtsalt tugevam peale, aga Sai-Babad on Abrukal selleks korraks möödanik ja lambad jälle rohumaade peremehed. Aga nagu te veenduda võite, on elu meil Abrukal kirju ja huvitav kui pühademuna lihavõtte aegu.

Ega tegevust üksi metsa matkaradadele ja pere peenramaale jagu. Sadamahoone juurdeehitusel käib kibekiire töö. Aeg surub takka. Nii kui tähtajaliste toimingutega tavaliselt jääb veidi aega ikka puudu. Ehitise valmimise tähtajaks on minu teadmist mööda 1. juuni. Aga küllap püsitakse graafikus. Ehitajad on tublid, seda enam, et uus objekt, vabaõhulava, on ootamas.

Muidu oleme kõik siin saarel terved ja toimekad ja hakkamist täis ning sedasama soovime teilegi!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)