Teretulemast Euroopasse

Teretulemast Euroopasse

 

See lõunas tiirutamine ja loodusjõududega võitlemine osutus mulle ülejõu käivaks ning ühel hetkel otsustas parem põlv, et tema enam normaalselt liikuda ei viitsi. Minu jaoks tähendas see lihtsalt edasist nüri ja tuima väntamist, mõeldes esimesest ettejuhtuvast hostelist või b&b-st, kus end sirakile visata ja surema hakata.

Ega ma seda muidu ei märgikski, aga kui ma lõpuks ühe b&b ees ratta seljast maha ronisin, ei saanud mo jalad aru, mida ma neist tahan ning ma oleks peaaegu pikali kukkunud.

Aga üldiselt läks hästi, sest lähedal oli offlicence, mis Iirimaal tähendab alkoholipoodi, ning üks väike viski kulus kenasti asjaks ära. Seda enam, et õhtul näitas televiisorist Magners League’i otsustavat mängu, kus Iirimaa Leinster valusalt Walesi Cardiff Bluesi käest peksta sai. Kena lõpp mo Iiri elule, vaadates rugbyt ja juues viskit.

Iirimaalt sõidab Prantsusmaale praam. Kusjuures praam, kus pooled sildid on lisaks ka eestikeelsed.

Ma ei olnud ainus loll, kes seal jalgrattaga töllerdas. Sattusin peale kolmele prantslasele, kes olid kaks nädalat Iirimaal tiirutanud. Patrick, Nico ja Ben olid silmnähtavalt paremini varustatud ning nad ei olnud kadedad oma viimase peal sõiduvarustust mulle demonstreerima. Saksa värk – kõige parem, kordas üks neist pidevalt. Teised ei osanud inglise keelt ja mina ei osanud nende oma.

Aga nad olid toredad ja ühel hetkel tõmbas Nico kotist välja plastmassist limpsipudeli ning pakkus mulle jooki. Eau de vie – eluvesi. Tüüp oli vanaisa keldrist reisile natuke kaasa võtnud. Antud juhul oli tegemist ploomidest tehtud koduse puskariga, mis mekkis ülihea, kui kerge plastmassi lisamekk välja arvata. Mulle hakkas Prantsusmaa juba ette meeldima.

Merel oli päris kõva tuul ning jälle hakkas hullult sadama. Turistid käisid, paberkotid suu ees nagu miskis ulmefilmis. Mul oli täitsa tore olemine ning kobisin alla kajutisse unelema.

Jagasin kambrit ühe Jüri Homenja nägu prantsuse tüübiga. Kui ta poleks prantsuse aktsendiga rääkinud, oleksingi arvanud, et Jüri ise. Tüüp oskas inglise keelt päris hästi ja õpetas mulle paar prantsuse väljendit, mida võiks hea teada olla.

Ilm tormas öö läbi ja meie praam jäi kaks tundi hiljaks. Minu jaoks vahet polnud, aga kolm prantsuse ratturit närisid närveldades küüsi, sest nad pidid kohe-kohe rongiga kodulinna sõitma hakkama.

Normandia meeldis mulle kohe. Või noh, minu jaoks on Iirimaaga üldse keeruline kohti võrrelda, sest see saar pole ülearu huvitav. Ju sattusin sellistesse kohtadesse lihtsalt. Igatahes puhus kerge taganttuul ja isegi tõusude võtmine oli suisa tore.

Väga veider oli end parempoolseks liikluseks ümber orienteerida. Sirge peal sõites polnud hullu, kuid ringteed ajasid esialgu kenasti segadusse. Võimetus arvestada, kes mis suunast parasjagu tuleb, oleks ühel hetkel võinud kehvasti lõppeda.

Teine vägagi segadust tekitav moment oli prantsuskeelsete nimetuste lugemisega.

Ja otse loomulikult ilmnes, et minu Euroopa teede atlas on sellises kohas üpris kasutu. Kõik viidad, mis üldse kuhugi suunasid, pidasid silmas kõige lähemat asulat, milleks tavaliselt oli umbes kilomeetri kaugusel asuv väike külakene, mida mo atlase tegijad ei pidanud mõttekaks üleüldse ära märkida.

Niisiis ei jäänud muud üle kui jälgida seda, et meri oleks vasakul ning sõita kõige mereäärsemat teed pidi lihtsalt edasi. Mis otse loomulikult tähendas ka seda, et kui ma oma kaardilt vahemaid mõõtsin, siis mitte mööda siksakilist rannikuteed, vaid lihtsalt sirgelt ühest punktist teise.
Nii ei tohi teha. Ma olin mõelnud, et esimeseks õhtuks jõuan juba Omaha Beachile, kuid tegelikkuses jäi see koht üpris kaugele.

Sõitsin esimesel Prantsuse päeval umbes neli tundi. Õhtul kella viie ajal märkasin üpris juhuslikult üht mere äärde viivat rajakest ning keerasin sinna. Ma ei teagi, mida seal näha lootsin, kuid selleks ajaks arvasin end vähemalt Utah Beachil olevat.

Ja ennäe imet, kohe seal rannas seisis vee piiril esimene betoonpunker, mida selle reisi jooksul nägin. Punker oli küll vett täis ning seest soditud graffiti ja muidu prahiga, kuid muljetavaldav sellegipoolest. Lisaks punkrile oli ka ümbritsev rannaäär betooni täis valatud, mis nüüd juba kohati sisse varisenud.

Mina muidugi pidasin seda tõeliseks lahingupaigaks ning vaatasin ka eemal asuvaid merele ehitatud kindlustusi ja üritasin tajuda üle kuuekümne aasta tagasi toimunud verevalamiste olemust. 1944. aasta Normandia lahingu randumispaigad oli üks asi, mida ma sellel reisil kindlasti näha tahtsin.

Nüüd ma muidugi tean, et tegelikult olin ma kuskil kaheksa kilomeetrit liiga põhja pool ning betoonpunker oli üks järjekordne lüli Atlandi müürist.
Sain täna riielda, et ma kirjutan liiga palju jama ja et inimesed avastavad pärast minu heietuste lugemist, et nad on imelikul kombel hoopis rumalamaks jäänud ja et tegelikult võiksin midagi harivat ja tarka hoopis kirjutada.

Siit see siis tuleb.

Atlandi müür oli rannaäärsete kindlustuste ja miiniväljade rodu, mis, ehkki ta kunagi valmis ei saanud, ulatus põhimõtteliselt Hispaaniast Norrani välja ja mille eesmärgiks oli kaitsta sakslaste vallutatud Euroopat väljast tuleva invasiooni eest. Üldiselt tähendas see, et iga natukese maa tagant valati betoonist punkreid ja patareisid, kuhu topiti suuremaid ja väiksemaid torusid, mis vihasemaid või vähem vihaseid lõhkevaid asju välja heitsid. Lisaks paigutati erinevaid takistusi tehnika ja inimeste liikumiseks, nagu miiniväljad või Tšehhi siilid.

Noh, tarkust kuipalju.

                                                                                                                                       

Viimased teated Sergost 29.05.07 kell 13.21

Olen pärast Ardennide läbimist jõudnud väikese tiiruga Belgiast läbi Luxemburgi. Siin on päris hea ölu, odavad veinid ning öösel on linn hästi ilus. Rääkimata sellest, et inimesed on siin nii kohutavalt ilusad, et ma tahaks ringi käies endale koti pähe tõmmata. Üldiselt on maailm tore ja ilmad kah.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)