Sinisem taevas ja rohelisem muru

Saare maakond on tõsiselt käsile võtnud oma arengu kujundamise. Sügiseks 2007 peaks meile kõigile teada olema, millisena näevad meie tulevikku erinevaid eluvaldkondi esindavad visionäärid. Nii 13 aasta pärast.

Või siis natuke varem. Sellest ei saanud maakonna arengukonverentsil osalejad ise ka aru, kas räägitakse aastast 2020 2015 või 2013. Tulevikust rääkisid igatahes kõik.

Igasuguste visioonide loomine kipub natuke pöörduma unistuste valdkonda. Või siis ulmesse. Kuigi tegelikult on see sama vist. Paneme aga silmad kinni ja maname endale ette pildi, millisena me tahame midagi näha. Kes meist poleks unistanud helgemast elust ja ilusamast tulevikust.

Uurides ja sirvides meie kodumaakonna arengustrateegiat jäi mulje, et on püütud luua ideaalühiskonda. Kus midagi ei ole halvasti. Kõik on lausa suurepärane. Me toodame endale ise energiat. Meil on ülikoolid, mis toovad siia aastaringselt tuhandeid üliõpilasi. Meil on sild, kus sõitjaid nii palju, et mõlemas sillaotsas on pidev järjekord. Igas kuus toimub üks rahvusvaheline kultuurisündmus ja Saarte mängud niikuinii. Turvalisus vohab, luud ukse taga on igapäevane nähtus. Haiglad on paremad kui hotellid. Vaesust enam üldse ei ole. Me oleme õnnelikud. Ja mis kõige olulisem, lapsi sünnib juurde nagu seeni pärast vihma.

Ma ei imestaks üldse, kui keegi kirjutaks arengustrateegiasse, et pilved hakkavad olema sinisemad ja muru rohelisem.

Arusaadav, et visioonide loomine ja paberile panek on keeruline ja teadusel põhinev protsess. Kus analüüsitakse erinevaid asju ja vaatenurki. Kuid ega seepärast tasu veel reaalsust unustada. Ideaalühiskonda pole mõtet paberile panna. Selleni ei jõua me niikuinii. Seda on mõned targad mehed juba proovinud. Mis välja kukkus, seda teab ehk igaüks ise.
Aga võib-olla me siiski suudame. Seda näeme aastal 2020. Või oli see siis 2015 või 2013.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 25 korda, sh täna 1)