Ei midagi erilist (6)

Ei midagi erilist

 

Eestimaa on uppumas õitemerre. Looduses on kõik tärganud uuele elule. Aga kuidas on lood inimesega meie väikesel Eestimaal? Millesse upub tema? Mõni näide igapäevaelust.

Mootor töötab vaikselt. Raadiost tulevad uudised. Keegi toimetab sülearvutiga, mõni loeb, mõned tukastavad. Istume abikaasaga Kuressaare-Tallinna ekspressis. Meie selja taga heliseb mobiil.

Kõne vastuvõtja on umbes 30-aastane naine. Ja äkki lõikab üks lause, mille ta ütleb, otsekui noaga: “… mulle pole enam midagi muud jäänud, vaid mehed ja viin, surma maitse on suus…” Need nukrad ja tuhmid silmad, lootusetus ja abitus hääletoonis. Ei midagi erilist. Tegelikult oli see karje hingepõhjast.

14-aastane nooruk läheb Lasnamäel koeraga jalutama. 20 minutit hiljem leitakse ta pooduna, koer puu all niutsumas. Väliselt tundus kõik korras olevat, kuid tegelik olukord oli selline: vanemad läksid lahku, vennad lahutati, üks isa, teine ema juurde. Mõlemal vanemal oli nüüd uus perekond, uued lapsed. Nooruk ei saanud enam aru, kus ja kes ta üldse on: kasuisa, poolvend ja -õde. Pärisisa elas linna teises otsas, koos tema venna ja poolvennaga. Tema hääletu karje oli: kas keegi hoolib!

Paljudes peredes ei ole enam oma isa. Puudub eeskuju, isamudel on peaaegu olematu. Hulk hüljatud naisi ja lapsi – issi, ära jäta meid maha! Elame põuasel ajal, armastuse defitsiit karjub vastu igalt tänavanurgalt. Seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Ei midagi erilist.

Õhtuleht kirjutab, kuidas kolmekesi seksimine, horoskoop ja nõiad aitavad lahendada meie elu kõik probleemid, Taara põristab trumme. Probleem – ükski neist ei saa pakkuda igavest elu. Ei midagi erilist.

Mõni aeg tagasi oli maakonnalehes artikkel alkoholi kahjulikkusest, autor Anti Liiv, ja samas suur viinareklaam. Ei midagi erilist.

Avarii – kaks noormeest surnud, tütarlaps vaakumas hinge. Ja tragöödia tipuks mängib autos muusika: “… kui sa mind ei armasta, siis ennast surnuks joon ja tablette söön…” Ei midagi erilist.

Kontrolli nüüd oma reageeringut. Jeesus armastab Sind. Ta on suurem kui Sinu probleem. Tema on vastus. Paljud ärritusid. Ei midagi erilist.
Sa ei pea olema narkar ega alkohoolik, see kõik on sisemise väline peegeldus. Sa võid olla tavaline õpetaja, IT-mees või töötaja Selveris ja ometigi tunda, et sa pole oma aja peremees. Asi kisub täitsa absurdiks, isegi töötul pole aega ja naabrid räägivad omavahel MSN-is.

Meil on illusoorne usk oma võimetesse leiutada taas mõni metallist või plastmassist vidin ja öelda okey. Internet on väga vajalik, kuid sellest on kujunemas meie ajastu suurimaid ebajumalaid. Internetita me hakkama ei saa, küll aga jumalata. Inimese muutmata loomus kaldub kurjale. Rõvedus, kurjus, pornograafia ja vägivald interneti kaudu võtab ennekuulmatud mõõtmed, nii et jumal isiklikult peab sekkuma. Ühel päeval seda lihtsalt enam ei ole. Utoopia? Ei pruugi olla.

Väliselt tundub, et kõik läheb paremaks, kuid probleem on selles, et inimene on jäänud samaks, kes ta oli 2000 aastat tagasi. Inimene ei saa ennast ise muuta, kuigi ta ise arvab teisiti. Me ei räägi siin moraalist ega esivanematelt päritud geenidest. Mõistus ei ole veel südame hääl. Mis kasu on sellest Eestimaale ja meie isiklikele eludele, et elu läheb aina paremaks, aga jumalast kaugemale? Me ei tunne ära aega, milles elame. Me elame otsekui uppuval Titanicul. Pidu käib, orkester mürtsub, šampanja voolab, tehakse tehinguid ja me ei märkagi , et oleme vajumas põhjatusse sügavikku. Kuidas küll annulleerida see pilet?

Endisele heale kolleegile Kalle Kolterile ja armsale Mustjala rahvale tahan julgustuseks öelda, et analoogne olukord on peaaegu igas vallas, rääkimata linnadest, ja see, mis on juhtunud, tuleb lõppkokkuvõttes kasuks kogu Eestimaale. Ei ole vahet, on see pronksi valatud kuju või näiteks ülejärgmise Kuressaare linnavolikogu otsus keelata linnas öine alkoholi müük.

See nn Mustjala dokfilm on hoiatav näide, milliseks võib muutuda Eestimaa 50 aasta pärast. Sama arvati kunagi ka aidsi kohta – no problems. Hetkel on ta küll 1 % elanike probleem, aga vaadake meie hõimukaaslasi Siberis (udmurdid, marid…). Seal on saanud 1 % -st lühikese ajaga 100 % rahvuse tragöödia (alkoholism, enesetapud, šamaanid, emakeele kadumine).

Pehmelt öeldes, põnevaid asju hakkab juhtuma. See, mis siiani on toimunud, on kõigest pinnavirvendus. Me ahmime õhku ja jääme nõutuks sündmuste ees, mis on maailma peale tulemas. Me ei suuda ära mõista, kuidas on see kõik võimalik, maailm oleks nagu aru kaotamas. Finantsmajandus, poliitika ja moraal jooksevad lühisesse.

Me ei saa hakkama järjest suureneva probleemide hulgaga. Me teeskleme, et suudame toime tulla mis tahes olukorraga, kuigi teame, et tegelikult ei suuda. Surve nii seest kui väljast inimesele suureneb. Inimene on katki. Jumal on pannud sinu ja minu sisse igaviku, seda ei saa täita see maailm.

On tulemas jaanipäevad, summerid, toobrid… Paljud ei pruugi kaineks saada enne suve lõppu. Kuid on tulemas ka teist laadi “summer”, mis võib muuta selle suve alguse sulle meeldejäävamaks. Siin on sõnum, mida ka väljaspool kiriku seinu oodatakse: päästa ja uueks teha haiget saanuid, äravisatuid, väljajäätuid, ärakasutatuid ja mahasurutuid.

Siin on sulle isiklik „kreisi“ kutse toobrile Valjala moodi. Homme, 2. juunil kell 14 toimub Valjala rahvamajas gospelmuusikapäev “Kas vajad pelgupaika?” Muusikat teevad ansambel Üksmeel, noortebänd Roliti, kitarristide duett. Peakõnelejad on Mart ja Heli Metsala. Ürituse kannab üle ka Kuressaare Pereraadio.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 56 korda, sh täna 1)