Emo-kultuur (4)

Emo-kultuur

 

Eesti keelde on vaikselt imbunud uus väljend EMO, mis on eriti kasutust leidnud just noorte seas. Paljud inimesed, sealhulgas selle sõna otsesed kasutajad, ei pruugi aga olla teadlikud selle sõna tähendusest või päritolust. Niisiis, kes või mis on emo tegelikult ning milline on tema staatus tänapäeval.

Tänapäeva popkultuuris peetakse emoks üliemotsionaalset inimest, kelle juuksed on värvitud süsimustaks, nägu tihti kaetud valge meigiga, seljas triibulised pusad ja pükse hoiab alla langemast neetidega vöö.

Loomulikult on üheks emodega enim seostatud esemeks haaknõel ja sellega kaasnevalt ka enese lõikumine. Selleks, et inimest emoks pidama hakataks, on vaja väga vähe. Sageli piisab vaid õigest juuksevärvist ja tavalisest veidi rohkemast mustast meigist ning tänapäeva noorte rullnokkade, räpparite, breikarite ja teiste „kõrgelt haritud“ kodanike arvates ongi see nooruk emo.

Emo – see on eelkõige konkreetne muusikastiil

Emo on (sub)kultuur, mis ühendab endas muusikat ja riietusstiili ning ühtlasi tähistab mõiste emo ka isikut, kes kuulub emokultuuri juurde.
Mõiste emo oli algselt lühend hardcore pungi alaliigist emotional hardcore, kuid pika aja jooksul on termin teinud läbi mitmeid muutusi. Muusika, mida nüüd emokultuuri juurde kuuluvaks loetakse, ei ole enam kaugeltki ainult hardcore punk.

Emotional hardcore on hard-core pungi alaliik. Ajal, mil see stiil veel eksisteeris, nimetati seda lihtsalt emoks, et teha vahet tänapäevase mõiste „emo“ ja hardcore pungi alaliigi „emo“ vahel, nimetagem seda stiili emocore’iks. Emocore on see stiil, millest sai alguse kogu emokultuur. Stiili algatajaks loetakse bändi Rites Of Spring. Rites Of Springi looming erines üldisest hardcore pungist emotsionaalsemate sõnade ja vokaali poolest ning nende muusika oli raevukam.

Algne Washington DC emocore suri välja 1994. aastal, mil lagunesid viimased emocore bändid. Emocore´i kõrvale tekkisid kaheksakümnendatel teised stiilid nagu screamo ja indie emo. Õige pea saavutas aga indie emo ülemaailmse tähelepanu ning muutus üha populaarsemaks.

Sajandivahetuseks oli indie emo bände väga vähe alles jäänud. Enamik oli oma sõltumatu iseloomu kaotanud, olles kommertsplaadifirmade all ning üritades läbilööki popmuusikas.

Sajandivahetuse järel hakati väljendile emo ka solvavat tähendust omistama. See viis tõeliselt sõltumatut muusikat viljelevad indie emo bändid punktini, kus nad hakkasid üritama ennast emokultuurist eraldada, mis viis omakorda indie emo väljasuremiseni või sellele väga lähedale.

Pärast sajandivahetust üritasid mitmed bändid oma seostatust emoga maha matta, tehes oma muusikas stiilimuutusi. Fännid aga teadsid nende bändide seostatust emoga ning nimetus jäi neile ikkagi külge ja ka seda uut muusikat hakati emoks kutsuma.

Seepärast nimetataksegi paljusid bände emo-bändideks, kuigi tegelikult viljelevad nad enamasti pop punki, pop rocki, indie rocki, post hardcore’i, metalcore’i, grindcore’i või teisi hardcore muusika alaliike. Kuna laiem avalikkus ei saanud enam aru, missugust muusikat peaks nimetama emoks ja ei osanud seda enam muusikaga seostada, siis hakati ületähtsustama emo riietusstiili ning mõtteviisi, mis tegid läbi suure arengu ning on tänapäevaks muutunud väga populaarseks moeks. Kõik see on viinud praeguse olukorrani, kus enamik inimesi ei teagi, mida väljend „emo“ tähendab.

Šokeeriv tukk, needid, mustad küüned…

Enim seostatakse emosid just mingi kahtlase moesuunaga ja kalduvusega maailma valu endas sügavalt läbi elada. Samuti on väga populaarne legend sellest, et emod lõiguvad oma veene ja katsetavad, kui lähedale on nad võimelised surmale minema. Nende tõekspidamistel ei ole küll palju pistmist algupärase emokultuuriga, küll aga leidub ka ohtralt neid inimesi, kes selliste arusaamade tekkeks põhjust annavad. Üheks „emovaimustuse“ tekitajaks Eestis oli kahtlemata telesaates „Eesti otsib superstaari“ üles astunud Veiko. Tema sarnaseid inimesi leidub aga Eestis ja Saaremaal veelgi.

Nii ei lähe tänapäevane emoröögatus mööda ka Kuressaarest. Emolapsi võib kohata näiteks Rae keskuses kurikuulsa pingi ümbruses. Siiski ei saa öelda, et Kuressaare oleks emodest üleküllastanud. Pigem on tegu enamasti põhikooliealiste noortega, kes oma suurtes eneseotsingutes ka emofaasi läbivad. Võrreldes saarlasi suuremate linnade emodega, võib kohalikku kontingenti pidada väiksekaliibrilisemaks.

Väikelinnas nõuab šokeeriva tuka, neetide ja mustade küüntega tänavale ilmumine suuremat julgust kui vajavad nende suurlinna mõttekaaslased. Sellega võibki põhjendada Kuressaare emode „kapis olekut“, mis väljendub nende augustamata põskedes ning mingisugusegi loomuliku juuksevärvi säilitamises. Emosugemeid võime aga siiski ka kohalike noorte seas märgata. Juba koolikoridorides ringi vaadates on võimalus kohata mustaks võõbatud silmade ning kitsaste mustade pükstega noori küllaltki suur.

Hingepiinades väänlevad puberteedieas noorukid

Tähelepanuväärne ongi noorte ja väga noorte emode rohkus. On väga suur vahe emomuusikat kuulavatel inimestel ja 10–14-aastastel hingepiinades väänlevatel ja sügavate probleemide üle juurdlevatel puberteedieas noorukitel. Nende jaoks on emostiil lihtsalt lahe. Emokultuuril ei ole lasteosakonnast ostetud triibulisi pusasid kandvatel ja maailmavalu läbi elavatel mürsikutel mingit seost.

Kahtlemata on emod tänapäevases mõttes vägagi olemas. Kas või legendaarses lasteportaalis rate.ee leidub tohutult emosid liitvaid klubisid. Neist suurimas on hetkel 705 liiget (muide, ka Superstaari Veikol on oma rate-i fännklubi, kuhu kuulub 29 liiget). Kuna tegemist on siiski rate’iga, võib taoliste klubide liikmete seast leida ka väga tahan-olla-lahe-emo inimesi.

Näiteks üks 12-aastane poiss tundis rate’i foorumis huvi emoks hakkamise vastu ning soovis teada, kust võiks osta emo riideid? Kas siis emoks on võimalik ka lihtsalt hakata? Tundub, et see on tänapäeval moes – miks ka mitte? Tuleb muidugi tunnistada, et eeldused selleks on tal olemas, kuna poisis, kes paneb rate’i üles pildi, kus ta viskab oma vanaema matustel mulda kirstule, peab midagi „erilist” olema. Midagi emotsionaalset.

Emod ruulivad
Juba portaali kasutajate seas otsingut märksõnaga „emo“ sooritades on tulemuseks viis jahmatamapanevat lehekülge täis emo-nimesid. Näiteks võib tuua kas või noormehe kasutajanimega emofromheaven, kelle kodulehel leidub fakt tema staatusest klubis „emodonheasüdamlikud“. Ekstreemsemate nimede edetabeli tipus figureerisid kahtlemata ka emoboy4you, emoiiah, emofactory, emopeer, emogirlisback, emo-on-elu.

Loomulikult ilmestavad paljude emonoorte kodulehti ka fotod neist endist ning nende emosemudest. Asja teeb eriti põnevaks see, et tihtipeale ei saagi aru, kellega on tegu. Emosõbrad on lihtsalt niivõrd sarnased, et sageli on esmapilgul lausa võimatu aru saada, kas on tegu emogirl’i või emoboy’ga. Kuna stiil, kus pikk must tukk, meigitud nägu ja mustaks lakitud küüned on omased mõlemale sugupoolele, teeb nende eristamise emode välimäärajata küllaltki keeruliseks.

Kahtlemata on sellised tahan-olla-lahe-emo mentaliteediga mürsikud üheks peapõhjuseks, miks needistatud triibulisi inimesi pidevalt narritakse. Ka Saaremaa koolides ja tänaval ringi liikudes on raske mitte märgata lapsi, kelle silmad musta tuka alt välja ei paista ja kes oma täissoditud ketsides ülbe ilmega ringi patseerivad. Diagnoos: wannabe emo ehk tahan olla emo.

Tõelisele olen-lahe-emo mentaliteedile viitavad ka igasugused selleteemalised arutelud erinevatel internetilehekülgedel. Näiteks otsitakse, kust osta Tallinnas puna-musta triipudega pusa, küsitakse, milline soeng oleks piisavalt emo või kust saaks osta valget neetidega vööd. Tuletame selle koha peal meelde, et enamik säärastest muretundjaist on muidugi vahvas teismeeas.

Rohkem infot emofoorumist
Eesti täieõiguslike emode kohta saab aga huviline palju teada leheküljelt emofoorum.com. Sealsest foorumist leiab tänapäevasele arusaamale emodest väga hästi vastavaid teemasid. Näiteks arutletakse probleemide üle nagu „sinu elu väärtushinnangud“, „kas elad või eksisteerid?“, „mina olen probleem“, „piiride vajalikkusest“ ja „mis saab meist pärast surma?“. Mõtteavaldused nende teemade all ei ole aga sugugi mitte nii sügavad, kui üks lihtsurelik oodanuks. Tegu on siiski inimestega.

Sõna emo on laialdast kasutust leidnud ka sõimusõnana, mis on üheks põhjuseks, miks see sõna nii massiliselt levinud on. Enamasti kasutavadki seda niiöelda antiemod, kelle jaoks iga keskmisest pikem must tukakihar annab põhjust järjekordset ohvrit emoks sõimata. Sageli võib emoks sõimatud saada ka kõige väiksema tunnete avaldamise eest, mis võib viia noorte veelgi kinnisemaks muutumiseni. Emo võrdubki viimasel ajal pigem lihtsa sõimusõnaga, millel ei olegi selle kasutajate seas eraldi tähendust.

Pigem on tegemist tavalise pahameele ning põlguse väljendamisega, mis sobib kasutamiseks kõigis olukordades. Selline mõtlematu sõnade pildumine on aga äärmiselt kohatu. Iga inimene võiks ikka teada ka sõnade tähendust, enne kui ta teisi nendega sildistama hakkab.

Kes või mis on emo?

Tänapäeval peetakse emo tunnusteks:
 Mustaks värvitud juukseid
 Silmi/silma varjavat tukka
 Paksude mustade raamidega prille
 Kitsaid teksasid, lõikega, mis päris vöökohani ei ulatu
 Neetidega vööd
 Kitsaid T-särke, mis jätavad vöö nähtavale
 Musta make-up’i
 Musta küünelakki
 Käevõrusid
 Haaknõelu

Hendrik Kuusk
Riin Aljas

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 650 korda, sh täna 1)