Kui kõike on kolm

Kui kõike on kolm

 

Kolm ühtemoodi kiike iidse tammepuu okste küljes rippumas, kolm täpselt ühesugust mänguautot, liivakastis mänguasjad, ikka kõik kolmekaupa…

Ei, see pole mingi lasteaed. See on Mändjala külas asuv Liivaranna talu, kus kolm täpselt ühte nägu ja ühte kasvu poisipõngerjat õues müttamas. On selle suve kõige esimene suviselt palav ilm. Ja just kaks päeva tagasi olid Saaremaa kuulsad kolmikud saanud kaks ja pool aastat vanaks.

Kui Karel Julius, Roland Joann ja Marten Harry sündisid, oli see suur sündmus. Palju neid kolmikuid siis ikka sünnib! Sellest kirjutati ajalehtedes, räägiti raadios. Mitmed firmad leidsid, et sedavõrd huvitav sündmus on väärt ka nendepoolset toetust. Ema Kersti ja isa Martin on südamest tänulikud firmale, kes aasta aega kindlustas kolmikuid pampersitega. “Sellest oli väga suur abi. Ega tea küll, kuis me muidu oleksime toime tulnud,” meenutavad nad. “Neid läks ju kolmele poisile kõvasti ja need on hirmus kallid.”

Nüüd on poisid kasvanud ja juba möödunud suvest saadik mingisuguseid mähkmeid enam ei tunnistata. Suureks saamise tahtmine on põnnidel nii vägev, et kõike tahetakse teha ise ja ainult ise. Jutt on veel küll veidi pudikeelne, aga läheb päev päevalt aina paremaks. Poisid on nii ühte nägu, et võõras vahet ei tee. Õnneks on kolmikutel täna seljas pluusid, millel igaühe nimi ilusti kirjas. Ema ja isa sõnul on aga kõigil kolmel oma pisikesed erinevused, ja nemad juba poisse segamini ei aja. Ja iseloomudestki nähtub, et igaühel oma jonn ja kangus.

Ei ole nannipunnid

Kui Kersti Tänavale ultrahelis esmakordselt teatavaks tehti, et tulemas on kolm last korraga, puhkes ta nutma. “Vot see oli pauk! Olin üsna kaua esimese lapse saamist edasi lükanud… Et küll jõuan. Ja nüüd äkki saan teada, et kohe kolm korraga! Siis ei osanud esialgu kuidagi õnnelik olla.”

Kõige raskem aeg oli Kersti meelest see, kui poisid intensiivist tema juurde palatisse toodi. “Pidin siis nendega üksi hakkama saama. Poisse tuli sööta iga kolme tunni tagant, aga üks söögikord kestis siis ju poolteist tundi. Olin nii väsinud, ööd läbi magamata, silmad punased peas. Tundsin, et kukun lihtsalt kokku. Aga kui juba koju tulin, läks asi rööpasse.”

Nüüd ütleb Kersti, et pole hullu midagi. Tegemist on küll palju, aga kuna poisid pole mingid nannipunnid, siis ei ole ema nende pärast kodus oldud aja jooksul õieti ühtegi ööd magamata olnud. Mõned viirushaigused ja tuulerõuged on küll läbi põetud, aga needki on läinud suhteliselt kergelt. Kui on ilus ilm, müttavad kolmikud õues ja tuppa on neid väga raske saada. Enne ühtteist õhtul keegi naljalt voodisse ei lähe. Siis on see seltskond aga ka nii väsinud, et põõnavad kui kotid ja hommiku kümneni välja.

Ei pirtsuta poisid ka toiduga. Meelissöök on muidugi komm, kuid seda saavad ju ainult head ja sõnakuulelikud lapsed. See on rüblikutel juba vägagi selge.

Kolmikute käru Ameerika tädilt

Et kolmikuid sünnib suhteliselt harva, siis pole ka kaubandusvõrk sellega eriti arvestanud. Peresiseste konfliktide vältimiseks tuleb aga siin peres osta kõike asju kolm ja ilmtingimata kolm ühesugust. Kersti sõnul on sellega probleeme olnud küll, et kaupluses lihtsalt pole kolme ühesugust mänguasja.

Või näiteks kolme sarnast riideeset. Kuna kolmikute ema pole eesmärgiks seadnud, et kõik kolm poissi peaksid raudselt ühesuguseid rõivaid kandma, siis võetakse selles peres asja lõdvemalt. Lapsed kasvavad nii kiiresti, et neile polegi mõtet uhiuusi ja kalleid riideid muretseda. Seega on Kersti tänulik Kuressaare second hand-poodidele, kust saab väga ilusaid lasterõivaid hulga soodsama hinnaga. Riietega on kolmikuid aidanud ka head tuttavad ja sõbrad, kel oma lapsed neist juba välja kasvanud.

Kolmikute käru, mis kaks ja pool aastat peret edukalt teeninud ja praegugi veel tarvilik, on pärit Ameerikast. Sõiduriista saatis Kersti õde, kes teispool ookeani elab. “See on hirmsasti vatti näinud, mitu korda on teda parandatud, aga ikka ajab asja ära, “ demonstreerib isa Martin. Poisid ronivad kähku kärusse. Igaühel on oma kindel koht, seljatoele on kirjutatud poiste nimed. Istumise all on ehtne lambanahk, isa Hiiumaa sõbra kingitus. Ema, kes selle riistapuuga kõvasti kärutanud on, kommenteerib, et asfalteeritud linnatänaval on sellega päris mõnus sõita. Aga terve kõnnitee on siis nende peret täis küll.

Kersti räägib, et poistele meeldib poes käia, eriti Raes ning Selveris. Sest seal saab auto-ostukäruga sõita. Paraku on emmet-issit ainult kaks! Kui lapsed pisemad olid, mahtus küll kaks poissi ühte autosse. Nüüd enam mitte. Ja mis kõige hullem, poisse ei saa ju enam poest välja, tahavad muudkui edasi sõita. Seetõttu võib Kerstit oma kolmikutega kohata ainult Kaubaaidas, kus nii vahvaid sõidukeid lihtsalt ei ole.

Mõtted oma majast

Isa Martin Kaus töötab laevaelektrikuna Nasva firmas Saare Töölaevad. Õhtul ta enne üheksat naljalt koju ei jõua, sest tuleb teha pikki päevi. “Ega nalja pole, kolm meest kodus, ei saa ju neid nälga jätta,” nendib kolmikute isa. „Tuleb hakkama saada. Ja siiamaani oleme saanud ka.”

Septembris lähevad poisid lasteaeda ja mõne aja pärast kooli. See paneb ema muretsema küll. “Siis on ju kõiksugu asju vaja: õppetarbeid, dresse, spordivahendeid. Ja meie peres ikka kõike kolm korraga…”

“Aga poisid on vahvad,” tunnistab isa heldinult. “Hullu pole siin midagi. Tuleb ainult pisut vaeva näha.” Isa jutu järgi on poistest juba praegu abi. “Kui autokäru vaja paika panna, on mul kohe kolm lükkajat omast käest võtta.”
Kõige popim mäng on ka selles peres tagaajamismäng.

“Issi, püüa mind kinni!” Ja juba on pisike põnn maja nurga taha kadunud, pisikesed paljad varbad välkumas. See vist oli see kõige esimene, Karel. Tema järel keskmine, Roland, ja n-ö noorim –Martin. Tagaajamismäng lõpeb ühe suure “puntraga” – kõik kolm põnni on kätte saadud ja korraga issi sülle ära mahtunud.

Mändjalga Liivarannale kolisid Kersti ja Martin lastega aasta tagasi linnast. Siin on suur ja avar õu, lastel ruumi laialt käes, meri ja mets lähedal. “Seda maja me üürime, ja täiesti soodsalt. Ilmselt ei ole mitte kõik inimesed aferistid ja ainult kasusaamise peal väljas.” Oma maja ehitamise plaanid on Martinil täiesti olemas. “Peab ehitama hakkama, sest teisiti lihtsalt ei tule välja,” märgib Martin, kolm põnni süles. “Elu on karm, aga õiglane.” Platsi kinkis noorele perele Kersti ema. Igati mõnus koht, paar kilomeetrit Salme poole, kus mere kohin õue ära kostab. Martin on ise pikka aega ehitusel töötanud ja seega kindel, et saab kõigi töödega ise hakkama. Ja sõbrad on lubanud ka appi tulla.

“Ilus koht. Meri on lähedal. Kui vanaks jääme, sealt jäksame meie emmega ikka mere äärde jalutama minna. Ja kui enam ei jõua, ehk siis ostavad poisid meile sellise käru, millega meid mere äärde veeretada.”

Kähku lastele järele!

Ema Kersti näeb selle meesteväe keskel kadestamisväärselt hea välja. Hoolitsetud, ei mingeid väsimuse või tüdimuse märke! Rõõmsameelne ja jutukas.

“No emme on meist kõige tublim,” kiidab abikaasat Martin. “Ilma emmeta poleks meil neid poisse, poleks majapidamist ka. Meil on kõik kenasti.”
Küsin, kas emme Kersti igatseb vahel ka vaikust ja üksiolemist.
“Vahel viime poisid näiteks minu ema juurde ja läheme kahekesi kuskile välja. Siis on hommikul esimene asi – lähme kähku toome lapsed ära!.” Niimoodi räägib Kersti, kolmikute ema. „Kui teaks, et tuleb tütar, võiks ju veel ühe lapse saada. Vaevalt et kolmikuid enam tuleb. See oleks vist väga ebatõenäoline.“

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 90 korda, sh täna 1)