Marika Mägi: Baltikum on kui Balkan

Marika Mägi: Baltikum on kui Balkan

 

Nädal tagasi korraldasid Läänemeremaade arheoloogid Kuressaare linnuses teaduskonverentsi teemal „Seisus, sugu ja ühiskond muinasajal“. Seal kõneldust nõustus meile rääkima Tallinna ülikooli arheoloogiaõppetooli juhataja ja vanemteadur Marika Mägi.

Mis siin praegu toimub?
Siin toimub konverents, mis on pühendatud ühiskonna ja geenussuhete uurimisele Läänemerd ümbritsevates maades aastatel 400 kuni 1400 m.a.j. Kokku on tulnud peamiselt arheoloogid, sest nimetatud periood on ju peamiselt arheoloogide pärusmaa. Kuid samas kasutatakse üsna palju ka ajaloolisi, s.o kirjalikke allikaid, mis on siin-seal nende aegade kohta säilinud. Ja natuke on ka bioloogilist antropoloogiat.

Näiteks äsja lõppes üks äärmiselt huvitav ettekanne, milles eesti uurija Jana Limbo-Simovart võrdles Kirde-Eestis asuvasse Pada kalmesse XII sajandil maetud inimeste hambaid XIII ja XIV sajandil sealsamas regioonis maetud inimeste hammastega ning tegi siis selle materjali alusel järelduse, kuidas inimesed toitusid. Tema ettekandest selgus, et mehed ja naised said ühtemoodi toitu.

Mõnedes ühiskondades on nii, et naised saavad lapsepõlves meestega võrreldes ikka viletsamat toitu ja see kajastub kohe inimeste luustikus ja hammastes. Tundub, et meil siin Eestimaal seda aga olnud ei ole.

Kas see tähendab, et muinasaja Eesti ühiskond oli küllaltki…
…. küllaltki liberaalne. Meie käsutuses olevate andmete alusel võib seda tõepoolest oletada. Ettekandes oli veel huvitavaid tähelepanekuid: näiteks, et XII sajandi Padas on tüdrukute elu olnud lapsepõlves isegi mõnevõrra parem kui poistel. Hammaste analüüsist ilmneb, et tüdrukuid on nagu paremini ja hoolikamalt hoitud. See oli siin väga üllatuslik. Kindlasti väärib see edaspidist teaduslikku analüüsi.

Millega seda seletada?
See ongi müstika, sest sealsamas Pada muistse asula läheduses avaneb meile juba XIII–XIV sajandil n-ö normaalne pilt. Nimelt kinnitab inimsäilmete analüüs, et seal oli juba poisse hoitud paremini ja nad olid tüdrukutega võrreldes saanud paremat toitu. See vahe ei ole loomulikult nii väga suur ja sugugi ei saa väita, et õrnemat sugupoolt oleks väga halvasti koheldud. Samas aga on see vahe piisavalt suur, olemaks pelgalt vaid juhus.

Ma ei tea, kuidas seda seletada, aga võin välja pakkuda oma vaatenurga. Kuna mina räägin siin konverentsil perekonnasüsteemist, siis minu hüpotees on järgmine: kui mitte kõikjal, siis vähemalt mõnes piirkonnas on Eestis mingil ajaperioodil tõenäoliselt olnud emajärgne pärilus. Kui aga näiteks maad pärandati emaliinis, siis võis ju tõepoolest olla, et tüdrukuid koheldi paremini.

Et kui sugulust saadi kindlaks teha vaid naisliini pidi, siis…
No see on vaid hüpotees, mida siiski kinnitavad ka matuste traditsioonid. Need näitavad, et Eesti muinasaja lõpul on perekonnal olnud erakordselt suur tähtsus. Mina näiteks tulin välja oletusega, et maaomand on kuulunud mitte üksikisikule, vaid tervetele perekondadele. See ilmneb veel ka XIII sajandi ja XIV sajandi alguse lääniõigusest, kus on hästi selgelt näha, et maaomandit hoitakse tugevasti perekondade valduses. Kõik õed-vennad valdavad seda maad koos. Ei tehta mingit erandit ja kui tehakse, siis vaid eriolukorras. Emajärgne pärilussüsteem – kui see hüpotees peaks tõele vastama – ei tähenda sugugi mingit müstilist naiste valitsemist. Pigem näitab see, kuidas tollane ühiskond oli ennast organiseerinud.

Kuressaare konverentsil ilmnes ka, et kõik siin Läänemere ümbruse väikesel maa-alal kunagi eksisteerinud kultuurid on olnud väga eripalgelised. Millest see tuleneb? Kas erinevus oli tõepoolest olemas või on pigem tegu sellega, et erinevate maade ajaloolased tänapäeval lihtsalt tõlgendavad nende käsutuses olevat materjali erinevalt?
See oligi üks põhjus, miks me selle konverentsi siin Kuressaare linnuses korraldasime. Mulle tundub, et kultuuride erinevused on tõepoolest olemas, sest Baltikum on nagu omamoodi Balkan – suhteliselt väike ala –, kuid sellele väikesele territooriumile on kokku pressitud väga erinevad etnosed, kellel kõigil on oma kultuur. Kes teab näiteks lähemalt Läti või Leedu ajalugu, teab ka, et läti ja leedu rahvast pole olnud kohe algusest peale. Alguses olid erinevad hõimud. Ka Eestis on see märgatav. Kui me räägime arheoloogilisest ajast enne sakslaste vallutusi, siis tänapäeva Eesti erinevate piirkondade vahel on olnud väga suured erinevused. Ega eesti rahva eelkäijad tookord teadnud, et nad kõik hakkavad tulevikus ühte keelt rääkima ja et kunagi väga kauges tulevikus on neil oma riik.

Järelikult võib öelda, et muinasajal koosnes Baltikumi ala sellistest väikestest etnilistest gruppidest. See on jälle minu isiklik arvamus, kuid ütleksin, et selline etniline kirevus on olnud iseloomulik teatud puhvertsoonidele, aladele, mis jäävad suurvõimude või suuremate kultuuriareaalide vahele. Baltikum on just üks selliseid piirkondi – sajandeid on see ala paiknenud Lääne ja Ida kiriku vahepeal. Võib-olla just see asjaolu ongi seda etnilist kirevust siin soodustanud. Kordan: see on jällegi vaid minu oletus, ja ses küsimuses me siin konverentsil ka diskuteerime.

Meie konverentsi teine eesmärk oli – nagu te küsisite – kontrollida ka seda, et äkki on ikkagi tegemist erinevate interpretatsioonidega. Kuna arheoloogiline materjal on oma olemuselt tumm, siis annab seda väga erinevalt tõlgendada.

Mul isiklikult on natuke kahju, et tulemata jäid mitmed Skandinaavia teadlased. See oli Kuressaare konverentsile väike tagasilöök. See-eest on aga väga hästi esindatud meie lõunanaabrid, leedukad ja lätlased. Samuti on hästi esindatud Soome ja Poola.

Rõhutaksin just Poola tähtsust. Ma ei tea, mis põhjusel, aga Eesti ajaloos, eriti varasemas ajaloos, Poola materjale eriti ei kasutata. Samas on aga Poola rannikuala olnud kogu Baltikumiga tihedates sidemetes. Tundub, et meil on sealt nii mõndagi õppida. Meri, nagu teada, ühendas rahvaid ja rannikuala inimesed suhtlesid tihedamalt. Sisemaa inimesed suhtlesid palju vähem ning nemad on ajaloos olnud palju konservatiivsemad.
Võtame kas või sellesama Saaremaa. Ka muinasajal oli see selline sümboolne koht – saar keset merd, kus alati ristusid kõik võimalikud mõjud…

Kas Saaremaa eksootilisus-erinevus võrreldes ülejäänud Eestiga on siis tõepoolest suur?
Ega see tänapäeval nii väga suur enam olegi, aga kui nüüd rääkida muinasajast, siis oli erinevus täielikult olemas. Siin olid tol perioodil hoopis teistsugused kombed, teistsugused kalmed. Väga pikkade perioodide vältel on Saaremaal olnud täitsa omanäolised ehted, näiteks naistel. Tekstiilist me ei tea peaaegu mitte midagi, kuid kui juba ehted olid teistmoodi, siis võib oletada, et tekstiil ja riietus erinesid muust Eestist veelgi rohkem. Seega võib oletada, et muistse saarlase väljanägemine kohe oligi teistsugune.

Kas see kajastus ka geenussuhetes?
Seda ei oska ma öelda. See on väga keeruline. Kuid eks saare naised ole ju tuntud oma tugevuse ja visaduse poolest…

Kas võiks öelda, et tüdrukuid soositi siin rohkem, oleks nagu olnud matriarhaalne ühiskond?
Matriarhaalset ühiskonda pole kunagi leitud. Tegelikult see ongi jäänud XIX sajandi ajalooteaduse müüdiks. Mina küll ei usu, et keegi sellise ühiskonna kuskil klassikalisel kujul leiab, sest loodus teeb ikka mehed tugevamaks ja enamikes ühiskondades on aktiivsem osa ühiskonnaelust alati meeste kanda jäänud. Iseasi on ühiskonnad, kus sugude vahelised suhted on võrdväärsemad. Justnagu tänapäeva ühiskonnas.

Millised olid veel meeldejäävamad ettekanded?
Väga suure diskussiooni tekitas Varssavi ülikooli teadlase Wojcieh Wróblewski ettekanne, mis käsitles muistset Preisimaad ja Kuramaad. Ta rääkis arheoloogilisest materjalist ja kohanimedest ning viskas õhku hüpoteesi, et kas need pole mitte olnud läänemeresoomlased, kes seal kunagi elasid. Kõik see tekitas teatud kiheluse läti ja leedu kolleegide hulgas, kuid see-eest rõõmsa äratundmise eestlaste seas.

Olgem ausad, ajalugu on rahvuslikult väga tundlik teema. Hiljem arutati seda ettekannet väga pikalt ja sellega seoses tuli väga teravalt arutlusele ka arheoloogia seotus poliitikaga. Kuigi me uurime minevikku, on poliitiline mõju siiski täiesti silmnähtav – riigid põhinevad ajaloole, ajalugu oma varasemas osas toetub arheoloogiale. Riigi jaoks on ju väga oluline näidata, et see on ju meie rahvas, kes siin juba kaugetel aegadel on elanud…

See on nagu Nõukogude ajal, mil kinnitati, et ajalugu on parteiline teadus.
Ja kõik see tõepoolest kehtib ka selle arheoloogilise ajaloo kohta. See on nagu omamoodi rahvusliku uhkuse küsimus. Meie siin Eestis pole kunagi kahelnud, et tänapäeva Eesti aladel on elanud vaid läänemeresoomlased. Kuid näiteks Lätis on kogu aeg olnud küsimärgi all, kus on elanud baltlased ja kus läänemeresoomlased. Kuna nende rahvuslik identiteet tugineb väga tugevasti baltlastele ja nad peavad end baltlasteks, siis on näha, et nad üritavad oma uurimustes seda balti osakaalu eriliselt rõhutada ja liivlaste ning kuralaste tähtsust vähendada.

Kui me aga näiteks räägime muistse Kuramaa asukatest, siis Saaremaa jaoks on see väga oluline, sest Saaremaa ja Kuramaa lähedane kultuur on jälgitav kogu esiajaloo vältel. Oleks olnud ju kohatu, kui meie, eestlased, siin midagi välja oleks pakkunud. Nüüd oli aga väga tore – tuli üks poolakas ja ütles: „Palun väga, tulge ja vaadake arheoloogilist materjali, tundub, et siin on läänemeresoome elemente päris tugevasti.”

Millest kõneleb teie ettekanne?
Nagu eelpool mainisin, räägin perekondlikust süsteemist, kuidas võivad pärilussüsteem ja geenusrollid olla seotud erinevate sotsiaalsete struktuuridega. Ettekandes lähtun ma rootsi teadlase Nils Blomkvisti teooriast, et muinasaja päris lõpus on meil siin ilmselt olnud emajärgne pärilussüsteem ja perekondlik omand. Kuid kuna meid vallutati meestekeskse ühiskonna poolt, siis tõi see kaasa ka uue ühiskonnakorralduse.

Siis käsitlen veel arheoloogilist materjali ja seda väga laias plaanis. Julgen näidata, et meie arheoloogiline materjal on väga erinev baltlaste omast, sest see on väga perekonnakeskne ja individuaalsusele ei ole väga suurt rõhku pandud.

Mis veel on väga silmatorkav – et mehi ja naisi on meil üsna võrdselt koheldud. Eesti arheoloogilises materjalis on väga palju selliseid esemeid, mida on kasutanud nii mehed kui ka naised. Eriti silmatorkav on see ehete puhul. Kui näiteks balti hõimudel on meeste ja naiste ehted rangelt lahus ja segi neid ei aeta, siis meil on aga suurem osa ehteid sellised, mida kandsid nii mehed kui ka naised. Tähendab, et muinasajal ei tundnud mees häbi, kui ta riputas endale külge naiseehted või, vastupidi, naine ei häbenenud kanda meesteehteid. Lähinaabritega võrreldes oli suhtumine meil tunduvalt vabam.

Loomulikult ei tähenda see seda, et kõik meie eelkäijad olid mingid transvestiidid, kel vahetevahel meeldis vastassugupoole rõivaid kanda. See, et mehele näiteks pandi hauda kaasa naiseehted, on tõenäoliselt seletatav mingi ohverdusega. Kõik see näitab, et meie varases ühiskonnas ei olnud sellist jäika vahetegemist sugude vahel, nagu see on olnud enamikus meie naabermaades.

Tõenäoliselt ei kujune see konverents traditsiooniks.
Ei, kohe kindlasti mitte. Kuid see, et me selle just Saaremaal korraldasime, pole ka juhus. Nimelt pidasime siin silmas ka regionaalse arengu huve. Miks peavad kõik need teadusrahva kogunemised just Tallinnas või Tartus toimuma? Inimesed lausa ise soovisidki, et tuleme kuhugi mujale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 291 korda, sh täna 1)