Näitlikult selgeks

Näitlikult selgeks

 

Teadupärast on laias ilmas hulgaviisi inimesi, kel on loomuomaseks kombeks kaasinimestega suheldes neid igal moel maha teha, neid halvustada, neile pahasti öelda. Ikka võimalikult sahvtiselt.

Ses suhtes, kuidas teistele kuidagiviisi tünga teha, ollakse ülimalt leidlikud. Isegi oma lähedasi ei säästeta mis tahes alandamistest, olgu lähedasteks kas lihased lapsed või abikaasa. Taolised inimesed ei saa kohe teisiti käituda! Vististi on see inimese sünnipärane loomuomadus.

Teadagi on ülbitsejad igal pool üldise põlu ja vaikse põlguse all, kelle kohta tagaselja öeldakse: iseennast peab seaks ja teisi ei kellekski! Ent öeldakse veelgi rängemini ja otsesõnu näkku, et ei oleks mitutpidi mõistmist, et kaasinimeste solvaja saaks väärika vastulöögi.

Aegu tagasi oli Järvakandi klaasitehases tööl üks seesugune ülbitseja. Tõsi, ta ei olnud tehases üks ja ainus, keda ei sallitud, kellega üldse ei tahetud suhelda. Kui olukord tingis, siis suheldi, kuid külmalt ja üksnes äärmise vajaduse korral.

Oma järjekordse vägivallatsemise pärast oli ülbur mitmendat-setmendat puhku seltsimeheliku kohtu ees aru andmas: miks ta rikkus kodurahu, miks tarvitas naise kallal vägivalda, lüües teda näkku?

Ülbur oli nahaalsust otsast otsani täis: kes te õige olete, et minu üle kohut mõistate? Tatikraed, vaat kes te olete! Tarvis teile tuupi teha, vaat nii!

Selgituseks võiks mainida, et tol ammusel ajal ingliskeelseid sõimusõnu tarvitusel ei olnud. Või oli väga üksikuid. Piirduti üksnes eesti- ja venekeelsete vängemate ütlemistega, juhul kui taheti ligimest mõnitada. Ikka ju on tahetud ja tahetakse. Enamasti solvati üksteist tollal venekeelsete lausungitega kui mõneti suupärasematega. Seda just seepärast, et sundkorras Vene kroonus olnud eesti noormehed olid sealse igapäevase suhtlemise tõttu ilge ropendamise-rõvetsemise harjumuspäraselt omaks võtnud.

Naist löönud ülburi ülalpidamine töökaaslastest seltsimeheliku kohtu ees oli ülbe ja üleolev. Ena mul kohtumõistjad väljas!

Ta aina vassis ja keerutas, ajas lauslolli juttu. Lõpuks, vististi tüdimusest siiski tunnistas: „Naine ajas mind hirmsasti närvi. Aga ma lõin teda laia lahtise käega ja mitte väga tugevasti.“

Seltsimehelikud kohtud olid rohkem nagu naljamäng. Nagu lavastus. Õiged inimesed kohtu ette ei sattunud, ülbitsejatele ei lugenud kui tahes karmid sõnad ja karistus tuhkagi.

Mõni aeg hiljem sõitis klaasitehase rahvas ekskursioonile. Üks ööpäev veedeti Kihnus. Kuigi see oli enamikule sõitjatest üpris vastumeelt, oli sõiduhuviliste nimekirjas ka mainitud ülbur. Oli ju teada, et tal on kombeks üldine mõnus äraolemine mingil moel ära rikkuda. Kindel see! Nõnda oli varemalt alati olnud.

Nagu kavatsetud, sõidetigi Kihnu. Ja õhtul mindi hulgakesi rahvamajja peole. Üks kambas oli ülbitseja, too psühhohuligaan. Tema käitumine oli ka võõras kohas ja võõraste inimeste seas üleolev.

Käis ringi kui uhkeldav kukk. Üsna pea, kui ta mitmele saare noormehele oli öelnud tatikrae, selle asemel, et korraliku nõukogude inimese kombel öelda seltsimees, äratas tema isiksus eriliselt teravdatud tähelepanu. Seega oli vaja täpsustamist, kitsamas seltskonnas selgeksrääkimist. Et mida see uudissõna päriselt tähendab. Ja kui vaja, teha ütlejale füüsiline noomitus.

Ehkki teravuste ütleja puikles käte-jalgadega kogu jõust vastu, rüsiti tõrkuv turist mitme kihnlase tugevas haardes rahvamaja taha, rutjuti kadakapõõsaste vahele ristseliti pikali – seda ei tehtud väga hellasti –, suruti pussnuga vastu ribisid ning esitati olukorrale kohane küsimus: „Noh, mis tunne on, kui pussi külm tera läheb sooja kopsu?“

Otsemaid algas mehe hädakisa, õigemini öeldes alandlik anumine. Veelgi täpsemalt öeldes halisemine: „Poisid, poisid, ärge tehke, ärge tehke…“ Ühtäkki juhtus midagi ettearvamatut – turisti ahter hakkas koledasti ja häälekalt lekkima. Hais oli talumatult vastik ja lamajat rutjunud noormehed kargasid kähku-kiiresti igaüks isekanti eemale, haisupommist võimalikult kaugemale.

Füüsiline noomitus võis näida mõneti robustne, kuid mõjus see-eest üpris tõhusalt. Pole parata, kui vaja, tuleb asi vägivallatsejale näitlikult selgeks teha, et ta ise saaks vägivalda kogeda.

Hiljem köhatati noil puhkudel, kui ülbitseja hakkas ennast vana harjumuse järgi tähtsaks tegema, pahasti ütlema, tähendusrikkalt ja nuhutati veelgi tähendusrikkamalt, mis taltsutas ülburi otsemaid. Hoopis mõjusamalt kui mis tahes tabavalt teravmeelne vastulause.

Kuuldavasti hakkas jõh-kard pärast Kihnus saadud teravat elamust kodus ja kodustega hoopis kombekamalt suhtlema. Peaaegu et vooruslikult. Enam ei läinudki naist lööma. Isegi lahtise käega mitte. Nõnda teadsid naabrid rääkida. Aga naabrid teavad ju üksikasjadeni kõike, kuidaviisi teised inimesed elavad, mida teevad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)