Olen armunud!

Olen armunud!

 

Igal kevadel tunneb enamik meist, kuidas tema peast jookseb läbi mõte ja südamest tunne: olen armunud! See imeliselt võimas tunne paneb meid pingutama nii oma sisemise kui ka välise ilu nimel, et meeldida nii iseendale kui oma kaaslastele.

Meeldivus ongi lähedase suhte algfaas, mille vältel hindavad inimesed neid, keda nad kohtavad. Selle faasi jooksul kujuneb meil mulje teistest inimestest, teeme teise kohta järeldusi ja otsustame ka selle üle, kas arendada suhet edasi või mitte. Olulist rolli mängivad siin eelkõige
füüsiline lähedus ja füüsiline meeldivus.

Suhte alguses toovad teisele antavad negatiivsed hinnangud (nt lahkuminevad hoiakud, füüsiline ebameeldivus ja negatiivsed hinnangud teise isiku suhtes) kaasa selle, et hoidutakse edasisest lähedasemast suhtest. Kui nüüd selgub, et meil on teise isikuga, kes meile meeldis, erinevad hoiakud, siis hakkab meeldivusaste ka vähenema.

Ehkki me võime tunda armastust ka juba suhte loomise etapil, on armastus eriliselt oluline selleks, et säilitada suhet, ja mõjutab ka rahulolu suhtega. Viimase aja uurimused armastuse olemuse kohta näitavad seda, et armastus tähendab erinevatele inimestele erinevat asja. Eelkõige mõistame me armastuse all aga kahe omavahel seotud inimese tugevat kiindumust.

Armastusest rääkides saame eristada:

* kaaslusarmastust – see on kiindumus, mida inimene tunneb nende suhtes, kellega ta elu on tihedalt seotud, ja see põhineb reaalsetel hinnangutel;

* kirglikku armastust – see on „pöörane emotsionaal-ne seisund“ ja baseerub kujutelmadel sellest, mida teine inimene võiks meile pakkuda, seda tunnet iseloomustavad äärmiselt positiivsed ja äärmiselt negatiivsed emotsioonid.

Armastus algab ihaga, mille juures mängivad tähtsat rolli seksuaalinstinktid ja füüsilised signaalid. Kiindumuse staadiumis muutub oluliseks isiklik side ja truudus partnerile. Seotus asendab esialgset tugevat füüsilist kirge keskmiselt 2–3 aasta jooksul.

Mitmed teoreetikud on leidnud, et armastus on väga keeruline nähtus.

A. Lee (1973) on toonud välja 6 erinevat armastuse stiili:

* eros – need, kes kogevad erost, räägivad seotusest, füüsilisest meeldivusest, eneseavamisest partnerile, ja väljendavad ka rahulolu oma lähedase suhtega;

* agape – põhiliseks tunnuseks on see, et armastus on kohustus teha head ja hoolitseda teiste inimeste eest;

* mania – painav, emotsionaalselt sõltuv, intensiivne armastuse stiil;
* ludus – seda stiili defineeritakse kui mängimist ja kõikelubavat armastuse stiili, mis on kõige vähem traditsiooniline, ning armastus tähendab paljusid partnereid ja vaheldust;

* storge – storgiline armastaja eelistab aeglaselt arenevat kiindumust, mis aitab arendada pikaajalist suhet;

* pragma – pragmaatiline armastaja eelistab kiindumust sellistesse inimestesse, kellel on just õige religioon, töö ja sissetulek.
Samas tähistavad storge ja pragma seda, kuidas inimesed ühendavad partneri valimisel sõpruse ja armastuse.

Sternbergi armastuse kolmnurkne mudel

Robert Sternberg (1986; 1988) esitas armastuse kolmnurkse mudeli, mis omakorda aitab eristada 8 erinevat tüüpi armastust. Armastuse liigid kombineeruvad kolme peamise komponendi baasil, nendeks on:

* lähedus – see komponent tagab lähisuhetes seotuse ja ühtekuuluvuse, sisaldab suurt muret oma lähedase heaolu pärast, vastastikust toetamist ja mõistmist, koos kogetavat tunnet;

* kirg – tuleneb selliste vajaduste esile kerkimisest nagu kuuluvus, hoolitsus, endast lugupidamine;

* kohustus – sisaldab lühiajalist otsust, et armastatakse teist, ja kaugeleulatuvat otsust selle kohta, et seda armastust üritatakse säilitada.

Nende kolme komponendi puudumine või olemasolu aitab määratleda meie armastuse baasi, diferentseerib erinevat liiki armastust:

* Armastuse puudumine on näiteks lühiajaline juhuslik suhe tuttavatega, kes ei ole sõbrad ega armastatud.

* Meeldivus sisaldab lähedust ilma kire ja kohustuseta ja see iseloomustab lähedasi suhteid, kus inimesed kogevad sidet teisega ja soojust teise suhtes.

* Meeletu kiindumus ehk sõge armumine on kire kogemine ilma läheduse kohustuseta.

* Tühi armastus sisaldab endas kohustust ilma kire ja läheduseta ja võib iseloomustada teatavaid püsivaid pikaajalisi suhteid, kus partnerid säilitavad suhte, ehkki nende vahel pole enam lähedust ja kirge.

Nende kategooriate kombinatsioonid annavad meile romantilise armastuse, kaaslusarmastuse, rumala (albi) armastuse ja täiusliku armastuse.

* Romantiline armastus on läheduse ja kire kombinatsioon ja eksisteerib siis, kui kaks inimest meeldivad teineteisele füüsiliselt ja emotsionaalselt, kuid neil ei ole ootusi pikaajaliseks seotuseks – pühendumiseks.

* Kaaslusarmastus sisaldab lähedust ja kohustust ilma kireta, eksisteerib pikaajalise sõprussuhte puhul, mis võis alata meeldivusega, või siis pikaajalise abielu puhul, kus kirg on ajapikku vaibunud.

* Rumal armastus on enda kohustamine suhteks kire baasil ilma läheduseta, selline suhe on väga vastuvõtlik erinevatele probleemidele, kuna partnerite vahel puudub emotsionaalne lähedus ja seotus.

* Täiuslik armastus on kõigi kolme komponendi (lähedus, kirg, kohustus) kombinatsioon – see on see armastus, mis meile elus kõige enam tähendab.

Armastus ja kiindumus

Bartholomew (1990, 1997) on kirjeldanud nelja erinevat kiindumusstiili vastavalt nende aluseks olevatele seesmistele mallidele. Nende mallide aluseks on:

* konkreetsed mälestused kiindumussuhetest ja tõlgendused nendest suhetest, nii nende suhete hindamine kui ka oma ja teiste käitumise seletamine;

* kas positiivsed või negatiivsd käsitlused endast ja teistest;

* kiindumusega seotud eesmärgid ja motiivid.

Turvalise kiindumusmudeli esindajatel on mallid endast ja teistest positiivsed. Nad hindavad endid, loodavad teiste peale ja usuvad, et nad suudavad oma elu kontrollida, kuid võivad olla ka teistest sõltumatud. Kui vanemlikud suhted on turvalised, siis kujuneb lastel välja turvaline kiindumusmudel.

Takerduva kiindumismudeli esindajatel on arusaam teistest positiivne, endast aga negatiivne. Nad on enam sõltuvad teiste tunnustamisest ja teiste hinnangutest.

Hirmunud kiindumusmudeli esindajatel on olemas soov teistega kontakti luua, kuid nad kardavad nii seotust kui ka selle tagajärgi, ka võimalikku hülgamist. Sellistel inimestel on mall endast ja teistest alati negatiivne.

Vältiva kiindumusmudeli esindajatel on mall endast positiivne, kuid teistest alati negatiivne. Nad rõhutavad iseseisvust ja tihtipeale keskenduvad lähisuhete asemel pigem intensiivselt tööle või harrastusele.

Igasugune suhe võimaldab ennustada nii rahulolu antud suhtega kui ka sellega seotust. Selleks et ennustada rahulolu, kõrvutab inimene neid tasusid, mis ta suhtest saab, kulutustega, mida suhte säilitamine temalt eeldab. Seda resultaati kõrvutab ta omakorda nende tulemitega, mis tal on olnud eelnevatest suhetest. Kui see võrdlus on positiivne, kui tasud kaaluvad üles kulutused või on vähemalt võrdsed sellega, mida inimene on
oodanud (oma eelnevate suhete baasilt lähtudes), siis on ta rahul.

Tasuks võib selles suhtes olla näiteks ka see, et partner on ilus ja intelligentne, et seksuaalsuhe on meeldiv jne. Kulutuste alla klassifitseeritakse aga näiteks majanduslikud kulutused, aeg, vabaduse puudumine, ebamugavused jne. Üldiselt ollakse suhtega enam rahul, kui tasud suurenevad, kulutused vähenevad ja ootused, mis baseeruvad eelnevatel suhetel, langevad. Suhet tuleks alati näha mitte püsiva seisundina, vaid dünaamilise protsessina.

Kokkuvõttes ei ole armastus mitte midagi muud kui omaenda väärtusomaduste vastupeegeldus teistes inimestes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 231 korda, sh täna 1)