Pastor, kes panustab ühiskonda

Pastor, kes panustab ühiskonda

 

Ivo Käsk juhib Kuressaares väikest adventistide kogudust. Selle faktiga võikski piirduda ja keegi ei saaks kunagi teada, et kirikut üheks oluliseks kodanikualgatuse vormiks pidav pastor on üles ehitanud ka Kuressaare varjupaiga ja mõlgutab mõtteid ehitada kogudusele uus kirikusaal. Ivo on elav näide sellest, et ettevõtlikkus ei ole vaid ärimeeste pärusmaa ja sobib hästi igasse eluvaldkonda.

Kuressaares sündinud Ivo Käsk tuli kodukohta tagasi kahe aasta eest. Ta oli äsja lõpetanud pastoriõpingud Inglismaal kristlikus kolledžis ning otsis kohta, kus oma teadmisi ja kutsumust realiseerida. Kuna Kuressaare koguduse endine pastor oli juba pensionieas, suunati Ivo siia. Noort meest ja tema lapseootel naist ootas külm ja kõle, veeühenduseta kogudusemaja, mille väikeses toas nad end esialgu sisse seadsid.

Sellest alates on Ivo püüdnud süstida optimismi teda ümbritsevatesse inimestesse ning panna koguduse liikmeid uskuma, et ka suured asjad on võimalikud. Oma entusiasmi ja asjade ärategemise vaimuga äratas ta ka linnajuhtide tähelepanu, kes olid kindlalt otsustanud joomapunkriks kujunenud Kuressaare varjupaiga lõplikult kinni panna. Pastor sai võimaluse ja vaatamata esialgsele umbusule on varjupaik nüüdseks tundmatuseni muutunud ja ka linna toetuse ära teeninud.

Ivol aga ideid jätkub ja kuigi midagi kindlat veel paigas ei ole, unistab ta juba uuest kogudusesaalist, mille ehitamisse ja rahastuse leidmisse ta ise surmkindlalt usub.

Kuidas oled üldse Saaremaaga seotud?
Isa poolt olen üsna põline saarlane, sest mu vanaisapoolsed sugulased on Saaremaalt pärit. Isa ise on nüüdseks suurema osa oma elust mandril elanud, aga kuna ta juhtus siis, kui mina sündisin, just Kuressaare adventkoguduse pastor olema, siis olen ka mina Kuressaares sündinud. Kõige esimene asi, mis mul üldse oma elust meelde on jäänud, on see, kui me kolisime Kuressaarest Rakverre ja see pilt, kuidas me Rakvere bussijaamast lähme oma uude koju.

Pastoriamet ei ole tänapäeva noorte jaoks just unistuste elukutse. Kuidas sina jõudsid sellisele arusaamisele, et tahad pastoriks saada?
Minu jaoks oli see just nimelt unistuste elukutse. Loomulikult oli see minu jaoks lihtsam, kuna mu isa oli olnud pastor. Ma mäletan, et juba väikse lapsena unistasin pastoriametist.. Mina usun, et see on Jumala kutsumine. Kui ma hakkasin gümnaasiumi lõpetama, siis oli see juba üsna tugev tõmme. Muidugi mõtlesin ka, et võiksin kuskil mujal läbi lüüa ning toredat ja lahedat elu elada. See oli sisemine võitlus. Mingil hetkel mõtlesin: “Ma ei taha! Ma tahan hoopis midagi sellist teha, et oleks lahe!” Aga siis tegin ikkagi otsuse kiriku kasuks. Väljastpoolt ei oleks mitte keegi või miski saanud mind sellesse lükata.

Kas pastoriks saab õppida või peab see juba veres olema?
Mina arvan, et kuna tegemist on Jumala tööga, siis see peab tulema Jumalalt – see on kutsumine ja Jumal annab ka vastavad annid, mida ei saa õppida. Aga tööd ennast saab õppida, sest pastori töö sisaldab Piibli õpetamist. Piiblit saab õppida, õpetamist on vaja õppida. Pastori töö sisaldab koguduse kui organisatsiooni juhtimist. Seda juhtimist peab õppima, inimeste nõustamist on vaja õppida.

Õppisid mitu aastat Inglismaal Newboldi kolledžis. Mida see aeg sulle andis?
Seal toimetulemine, iseenda äraelatamine majanduslikult oli juba elukool. Koolis õppisin kõike seda, mida üks pastor peab teadma ja oskama.

Kõrgkoolis saad lihtsalt otsa kätte ja tead, kuhu edasi minna. Nõukogude ajal oli ikka see, et kui keegi sai esimese astme kõrghariduse kätte, siis vaadati: “Näe, kõrgelt haritud!” Tänapäeval mõned inimesed ka räägivad nii, aga ma ei saa sellest aru. Kui keegi on lõpetanud esimese astme kõrghariduse, siis ta on teinud lihtsalt alguse, aga öelda, et selline inimene on kõrgelt haritud, on minu meelest liialdatud.

Milles Inglismaal see elukool seisnes?
Me olime seal kokku kolm aastat. Olin kogu aeg unistanud sinna õppima minekust, aga see tundus nii utoopiline. Juba õppemaks ise oli 100 000 aastas. Seegi oli utoopiline, et kust see raha võetakse. Me läksime kahekesi Angelikaga, mõlemal oli üks kohver kaasas. Ma olin sebinud nii palju, et sain esimese pool aastat ette ära maksta. Hakkasime tööle, nagu ikka üliõpilastel oli meil võimalik teha tööd kas varahommikul või õhtul.

Enamik tudengeid käis põhiliselt kontormajasid koristamas, mehed töötasid ka turvafirmades ja öövalvetes. Suviti käisime indialaste juures aednikutööd tegemas jms. Paraku ei ole selliste tööde tasu eriti kõrge. Kui ma kolledži ära lõpetasin, kolisime Londonisse. Tahtsin seal pereteraapias oma magistrit teha, aga sellele kursusele ei tulnud piisavalt inimesi ja seda ei avatudki. Tulime tagasi ja otse Kuressaarde. Helistasin eelnevalt liidu (Adventistide koguduste Eesti liit ) esimehele ja ütlesin, et tulen tagasi.

Minult küsiti, kas sa Kuressaarde lähed. Mina ütlesin, et lähen küll. Nii see asi käiski.

Kui palju sul enne siiatulekut oli Saaremaaga kokkupuuteid olnud?
Kuna mu isa on siit pärit ja olnud siin koguduses pastor, käisime siin aeg-ajalt inimestel külas. Tundsin saarlasi, kellega kohtusime meie Eesti noortepäevadel või laagrites.

Kui te siia tulite, oli Angelika lapseootel, teil ei olnud isegi õiget elamist. Oli talv, kogudus oli uus. Millest sa alustasid?
Jõudsime siia veebruari lõpus. Panime oma kraami allkorruse väiksesse tuppa. Majas ei olnud siis veel vett. Tuli hakata kohe remonti tegema. Koguduse mehed imestasid, et kes see ikka hakkab talvel remonti tegema! Aga mina mõtlesin, laps sünnib kuu aja pärast, asi see siis toas ehitada pole! Ootasime pikisilmi, millal lumi ära sulab, et vesi sisse panna.

Aprillis saime vee sisse. Ja telefoni panime sisse. Kolledžis ütles üks õppejõud mulle, et kui pastor läheb uude kohta, siis üks esimesi asju, mis teha tuleb, on panna sisse lauatelefon. Teine asi – vesi sisse panna. Ja kolmas – otsida endale nõustaja. Seda viimast ei ole ma veel siiani teinud. Võib-olla on see halb (naerab).

Kuidas Angelika suhtus sellesse, et siia Kuressaarde tulite?
Tema jaoks oli see natuke masendav, kuna me tulime talvel. Külm oli, korter oli remontimata ja kole. Pidime seda hea ettekujutusega vaatama, et näha selles kohta, kus võiks olla hea elada.

Lisaks ootas sind ka uus kogudus. Ka nende jaoks oli sinu tulek suur muutus. Mis olid sinu esimesed sammud koguduses?
Minu jaoks oli väga oluline aru saada, mis üldse toimub – kes on kes ja kes mida teeb. Tutvuda sellega, mida tehakse ja kes teeb, kuidas inimesed näevad seda kogudust, milline nende meelest on selle koguduse tulevik. Suve lõpuks tundsin end juba nii, nagu oleksin päris kaua selles koguduses olnud.

Oled olnud Saaremaal pastor juba üle kahe aasta. Mida pead selle aja jooksul suurimaks õnnestumiseks?
Suurimaks saavutuseks pean seda, et inimeste optimism kasvab. Näen, et inimeste meelest on väga palju võimalik, kui inimestel on usku sellesse. Et me elame ja liigume edasi ja ei tõmba otsi koomale, vaid ajame neid hoopis laiali. Minu unistus koguduse suhtes on olnud algusest peale selge: et kogudus oleks koht, kuhu inimesed tahaksid ja võiksid tulla ja et seal võetakse sind alati vastu. Kogudus on eelkõige kogukond, kus jagatakse ja võetakse vastu Jumala armastust. Minu jaoks on see peamine põhjus, miks kogudus üldse olemas on. Meil on veel pikk tee käia, et selleni jõuda.

Lisaks pastoriks olemisele oled sa üles ehitanud Kuressaare varjupaiga. Miks võtsid endale sellise lisakohustuse?
Meie perekonnas on sellega enne ka tegeldud (Ivo vend Taavi on üles ehitanud Haapsalu varjupaiga – toim) ja minagi olen sellega seotud olnud. Pastorina ei tahtnud ma lihtsalt elada ja olla siin linnas ning tegeleda ainult nende inimestega, kes on meie koguduses.

Ma tahtsin tegeleda millegi enamaga. Ma usun, et kogudus on olemas ka selleks, et ühiskonnale midagi pakkuda. Sotsiaaltöö valdkond on üks selliseid, kus kogudus saab ühiskonnale midagi pakkuda. Head sotsiaaltööd teevad ju inimesed, kes on millegipärast motiveeritud seda tegema, ja Euroopas on kolmanda sektori selliseid tegevusi väga palju kristlaste käes.

Eesti ühiskond on üsna ateistlik. Kas sa näed, et tulevikus võiks kirik ka Eestis suuremat rolli mängida kodanikuühiskonna tegemistes?
Tänasel päeval paljud kogudused juba teevad seda. See ei ole alati nii väljapaistev. Kui keegi teeks ülevaatliku uurimuse, siis ta näeks, kui suur on koguduste roll sellistes ettevõtmistes. Ma arvan, et see on asendamatu.

Kui kauaks plaanid Saaremaale jääda?
Meie kirikus on nii, et keegi eluks ajaks kusagile ei jää. Olen võtnud oma eesmärgiks selle, et enne viit aastat vabatahtlikult siit ei lahku. Kui sa kuskil oma töösse ja tegemistesse sisse elad, tutvud inimestega, siis oma töö vilju näed ju alles mõne aja pärast. Kui lahkud enne, siis on see osaliselt raisatud energia.

Sinu üks suurimaid plaane on kogudusele uus maja ehitada. Kui reaalseks selle täitumist pead?
Usun selle võimalikkusse täiesti surmkindlalt, aga ma ei saa enne edasi minna, kui ka teised koguduse liikmed seda uskuma hakkavad. Ma olen juba üle aasta seda teemat aeg-ajalt tõstatanud, et neid kaasa tõmmata.

Esiteks hakkad rääkima sellest, miks seda vaja on. Ja nad hakkavad juba selle mõistmiseni jõudma, miks seda vaja on. Siis hakkad rääkima sellest, kuidas seda teha tuleks ja kuidas see võimalik on. Nüüd mulle tundub, et koguduse juhatus juba vaikselt hakkab projekti toetama. Tänases Eestis ei ole küsimus selles, et pole võimalik raha saada. Küsimus on selles, et inimestel peab olema piisavalt entusiasmi ja usku sellesse, mida nad teevad.

Ja viimane küsimus: mille poolest erineb hea kristlane lihtsalt heast inimesest?
Headusel ja headusel ei olegi vahet. Ainult et kõik, mis on headus humanistlikust vaatevinklist, ei ole seda ilmtingimata piibellikust vaatenurgast.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 78 korda, sh täna 1)