Tulevik on suure tühja kotina pime… (3)

Tulevik on suure tühja kotina pime…

 

Nii kirjutas Mats Traat raamatus „Tants aurukatla ümber” 70-ndatel aastatel ja kuigi toona käis tants ühe isevärki masina ümber, siis meenutab see üha enam viimasel ajal kõne all olnud Torgu kooli teemat. Muidugi ei tohi Torgu põhikooli kadumist nimetada pelgalt tantsuks, ent midagi selles ju on – inimesed räägivad ja valutavad südant, ühed teevad otsuseid ja teised võtavad need vaikides teadmiseks… või – kas ikka vaikides?

Minu juurde tuli ühel päeval kaks inimest Kaunispe külast – neil on mure. Kuna ka minu juured ulatuvad Kaunispeni, tuli kahe oma küla inimese muret kindlasti kuulda võtta. Mitte et Torgu kooli teema mind muidu külmaks oleks jätnud. Aga tundus, et ühest küljest on kõik justkui räägitud, otsus langetatud ja inimestel ei jää üle muud, kui sellega tasapisi harjuma hakata. Teisalt aga, millal saab olla räägitud liiga palju, kui tegemist on ühe kooli kadumisega.

See on ühe ajajärgu lõpp. Lastele tähendab see seda, et alates sügisest tuleb koolis käima hakata kodust vähemalt 30 km kaugusel. Lapsevanematele tähendab see peavalu – äkki oleks mõttekam hoopis linna kolida, eriti kui peres on rohkem kui üks laps. Õpetajatele tähendab see uue töökoha otsimist, mis on Torgu vallas sama hästi kui võimatu, vähemalt osa pedagoogide jaoks kindlasti. Vallavalitsuse ja -volikogu liikmetele tähendab see pidevatele järelepärimistele vastamist ning lisaks küsimist endalt – kas sai ikka õige otsus tehtud? Lihtsalt vallarahvale tähendab see aga tundmatut tulevikku. Mis siis ikkagi edasi saab?

Siinkohal tulevad meelde kunagi kuuldud laulusõnad: „Vastust teab vaid tuul…” Kas suudab Torgu vald hakkama saada lasteaed-algkooli pidamise ja hoidmisega? Kas see võetakse nii palju oluliseks südameasjaks, et see säilib ja lapsed tulevad oma valla lasteaed-kooli. Ja kust tulevad need lapsed? Kui noori peresid on vallas vaid käputäis, siis mis oleks see magnet, mis tõmbaks endised sõrulased oma noort elu elama tagasi küladesse. Eriti kui arvestada, et tendents on hoopis linnastumisele.

Inimestel on igal oma arvamus, miks kõik nii on läinud. Ühed näevad põhjusena vallavolikogu esimehe Mihkel Undresti diktaatorlust või koguni kuningaks olemist. Vallavanema või teiste vallavalitsuse ja -volikogu inimeste ükskõiksust, mis suuresti tingitud sellest, et nad pole kohalikud. Undrest ise ütleb, et pole midagi teha – riik ei soodusta nii väikeste koolide ülalpidamist, ning lubab, et seni kuni lasteaeda tuleb ka üks-kaks last, see püsib. Pealegi, keegi peab ju süüdlane olema sellise negatiivse otsuse tegemises.

Lapsed kooliõues ütlevad, et tahaks ikka oma koolis käia. Kui muud üle ei jää, hakkavad linnas käima. Aga sõbrad jäävad siia.

Nii ongi, et ühed süüdistavad ühtesid ja teised vaatavad viltu teistele. Tundub, et Torgu on kord juba selline eriline paik, kus inimesed on nagu kadakad – kanged ja jonnakad. Just selle eestlasele nii omase jonniga nad püüavad päästa, mis päästa annab. Aga et kõik rahulikult ja asjalikult ühise laua taha maha istuksid ja asjadest räägiksid, nii nagu need on (olgu siis või negatiivsed), seda seal teha ei õnnestu. Miks küll?

Mäletan, kuidas ma väiksena vanaemaga bussipaviljonis lahvka-autot ootasin. Siis istusid kõik külamemmed seal koos ja rääkisid oma muredest, rõõmudest, tööst. Aga oleks siis keegi kedagi kuulanud – kõik rääkisid korraga ja segamini, ometi nagu ühest asjast. Kas pole praegu samamoodi? Ma ei usu, et keegi tahaks sihilikult koolist lahti saada, kui selle säilitamine oleks võimalik. On muidugi probleemid ja nendest rääkimine aitaks vahest kõigile sobiva lahenduse leida. Aga kui ei räägita, või kui ühed räägivad ühes kohas ühte juttu ja teised teises kohas teist, siis ei saagi tulla sellist tulemust, millega kõik rahule jääksid. Ja inimesed ei mõista üksteist. Ning on õnnetud.

Mul on kahju Torgu koolist. Mitte ainult sellepärast, et ka mu ema lõpetas kunagi Torgu põhikooli, vaid mul on tunne, et see oli üks koht, mis sealseid inimesi ühendas. Torgu kooli õuel tehti jaanituld. Seal toimusid laadad ja muud seltskondlikud üritused. Torgu kooli vilistlased kohtuvad ikka ja jälle ja see on nende rõõmupäev. Loodan, et need vilistlased annavad Eesti riigile andeks, et kõik nii on läinud. Sest kunagi elas Torgus 5000 inimest ja vallas oli mitu koolimaja. Nüüd aga on tunne, nagu korraldataks peiesid – just nii võib kokku võtta sealsete inimeste tundeid.

Mis meeleolud Torgus valitsevad:

Külatädi Pärja jalgrattaga:
Tegelikult eks ta kurb ole küll, sest siis ju kaob Sõrve-otsas täielikult see elu ära. Kui see nelja klassiga jääb, siis on ju ka nii, et paar klassi jääb üldse lastest tühjaks ju. Aga miks ei võiks siis need lapsed siia Torku tulla, kes praegult Salmel käivad.

Juta Sepp, valla poole kohaga sotsiaalnõunik:
Pigem ootus, et ei tea, mis siit tuleb. Iga muutus on ju sihuke, et on ootusärevus, et mis siis sellest asjast saab. See teema puudutab iga inimest siin vallas, ma arvan. Alati peab positiivne olema. Loodame, et see algkool-lasteaed ikkagi jääb siia ja et keegi ära ei koli siit, sellepärast et põhikool siit ära kaob. Et inimesi tuleks ikkagi siia veel elama uuesti. Oleme ikka positiivsed.

Kersti Rabi, Torgu elanik, Salme 9. klassi õpilane:
Ma ei puutu selle kooliga eriti kokku, aga kahju on ikka. Palju rahvast kolib sellega seoses minema ju. Küla jääb palju väiksemaks.
Ma ise läksin Salme lasteaeda, sest Torgus siis ei olnud lasteaeda ning edasi läksin koos oma rühmakaaslastega Salme kooli. Bussiga sõites võtab kooli ja koju jõudmine umbes poolteist tundi, aga ma olen harjunud. Arvan, et kui ma oleks siin lasteaias käinud, siis oleksin Torgu koolis õppinud. Siin mul on praegu väga vähe inimesi, kellega suhtlen, enamik on ikka Salmel.

Inimene koolimajast:
Väga raske on. Lähen koju ja nutan tee peal. Siin pole midagi rääkida. Olen väga kaua siin koolis töötanud. Tahan ära minna siit – ei taha üksi jääda siia kolme koolis käiva lapsega. Vaatan iga päev töökuulutusi. Ma ei saa siia metsa jääda – kes mind siin toidab. Mis tööd siin on – ei ole mingit. Kõik põgenevad.
Midagi ei ole rääkida, meel on väga haige. Väga nukker on. Ega ei taha sellest rääkida. Keda huvitab Sõrve ots?!

Velve Vipp, asenduskasvataja ja sekretär Torgu koolis, elab linnas:
Kurb on see, et praegust oleks veel olnud põhikoolis ka kohalikke lapsi.
Öeldakse nii, et olete hiljaks jäänud, aga samas on ka nii, et on avarii – saad šoki, pärast tagantjärele hakkad aru saama, mis tegelikult toimunud on. Ma saan nendest inimestest aru, kes nüüd veel proovivad midagi päästa – proovid veel kõik võimalused ära, et siis võid pärast öelda: ma üritasin kõik teha, ma tahtsin, et minu laps käiks siin koolis.
See on ju tegelikult mingi etapi lõpp – ma peaks ju kogu oma elu ringi sättima. Meeleolu ongi selline, et justkui mingi asja lõpp oleks.

Anne Rand, Torgu kooli direktori kt, vallavolikogu aseesimees:
Mina leian seda, et rahvas on selle volikogu valinud ja rahvas peab ka teadma, mis siin tulevikus toimub, aga rahvas elab nagu kotis.
Mis mind võib-olla kõige rohkem häirib, on see, et selline otsus on pöördumatu, ja tehakse halba just Sõrve inimestele, kes peavad ära minema. Ma leian, et seda inimest, kes siin elab, tuleks ka hoida, et ta ära ei läheks.

Mis saaks siis, kui Mihkel Undrest saaks kõik, mida tahab? Kui ta olekski Torgu kuningas?
See on minu nägemus muidugi, aga ma arvan, et siis me hakkame sõrulast vaatama raha eest. Sest sinna, kus lõpeb Salme märk või algab Torgu piir, pannakse üks vana mehike välja, kes laseb kuningriiki sisse raha eest vaatama „lolli sõrulast”, kes siia alles on jäänud.

Silja Saar, Torgu kooli kokk ja hoolekogu liige:
Mina ei saa aru, mis on valla mõte üldse, kus ei hoolita oma rahvast, oma lapsest või lastest, kes on meie tulevik. Nad annavad ju praegu nendele lastele noaga selga, sõna otseses mõttes.
Ma küsisin maavanema käest ilusti, et Saksa riik maksis sõrulastele selle eest, et nad olid oma kodud sunnitud maha jätma – kes maksab praegu meile? Kes maksab meile? Me oleme sunnitud kodud ju maha jätma. Seepeale ütles maavanem, et see on täiesti tõsine asi. Issakene, me pöördume ta poole, ta teab, mis seal toimub – irvitatakse meie üle! „Aga te ise ju tahate, et kool kinni läheks,” saatis ta vastuse meie pöördumisele.

30. juulil 1992. a andis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Salme vallale omavalitsusliku staatuse, sellest jäi välja praeguse Torgu valla piirkond. Seega jäi Torgu vald nagu maa ja taeva vahele, tekkis nn võimuvaakum, mille tagajärjel tuli tollane riigikogu liige Kirill Teiter mõttele, et võiks moodustada Torgu Kuningriigi, kui keegi seda piirkonda ei taha. Kirill Teiterist sai kuningas Kirill I.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 70 korda, sh täna 1)