Kaunist jaanikuud kõigile

Kaunist jaanikuud kõigile

 

No näe, ongi käes see kauaoodatud jaaniaeg. Veel hiljuti askeldasime ja tormasime ringi jõuluvana ootuses. Nüüd aga toimetame, mõtetega jaaniõhtus.

Ega Abruka selles suhtes mingi erand ole. Arutame asja ja peame plaane, et jaaniõhtu oleks kõigile rõõmuküllane ja meeldejääv. Läinud nädalal võtsid saare tegusamad mehed vaevaks ja vedasid tulematerjali kohale ning sättisid lõkkeplatsil valmis. Täna võime tõdeda, et jaanituleks on vajalik puitmaterjal kokku säätud ja elav muusikagi tellitud. Jääb üle loota, et selleks õhtuks jätkuks päikesepaistet ja öösse soojakraade ja et sõnajalg õitseks. Ülejäänu eest peaksid kokkutulnud jaanikulised ise head seisma.

Tänaseks on päevasooja piisavalt ja need maailmakodanikud, kes juhuslikult Eestimaal tahavad puhkust veeta, võivad endale meelepärases mererannas oma isikliku „spaa“ püsti panna. See nüüd ju peaaegu et kohustuslik ja muidu nagu puhata ei sobigi.

Elu liigub suve poole ka Abrukal. Aina rohkem kohtab saarel külalisi-puhkajaid, kes Abrukat uudistama tulnud. Meeldiv tõdemus on seegi, et pea iga päev on Abruka temperatuur paari pügala võrra Kuressaare omast kõrgemal ja sajupilvedki keeravad Abruka pealt kõrvale või sajavad end juba mere peal kuivaks. Nii ei pea Abrukale sõitnud oma otsust kahetsema ja kui siia juurde lisada puhas ja ainulaadne loodus, siis on elamus täiuslik. Lahke saarerahvas aurava uhhaa ja sooja suitsukalaga lisab nähtule ainult väärtust.

Soov saarele tulla aina kasvab ja nii ongi huviliste grupid Abrukal iganädalased külalised. Meeldiv on tõdeda, et iga sorti sekeldusi, mis saarele sattunud suuremaa rahvaga varem tavaliselt kaasas käis, jääb aina vähemaks.

Mäletan hästi selleteemalisi vaidlusi. Turismi suurenemise vastaste põhiargumendid olid kohalike elanike vastuseis kasvavale rahvavoole ja saare looduse taluvuspiir. Kardeti saare reostust, kodurahu ja privaatsuse kadumist ja mida veel.

Õnneks võib juba täna öelda, et kartused olid asjatud. Kui asi toimib organiseeritult, on üritused reeglina ka kontrolli all. Nendes osalev seltskond käitub kultuurselt ja on saarerahvale igati vastuvõetav. Kui saarele sõit algab organiseeritult, eeldab see, et ollakse end kohaliku olukorra ja tavadega kurssi viidud.

Sadamas ootab külalisi teejuht, kes saabunuid saarel ringi juhatab ning aitab ka otsida lahendusi tekkivatele probleemidele: kuhu prügi panna, kus asub lähim tualett, kus on võimalik muretseda karastusjooke jne. Keegi ei torma ringi ega murra puid ja põõsaid, rääkimata heinasaatude mahatallamisest ja kuhugi eravaldusesse ronimisest. Kõik mahuvad ilusasti Abrukale ära: kohalik saareelanik, loodus lindude ja loomadega ning saart uudistama sõitnud külalised.

Meenub üks lugu lapsepõlvest, nii-öelda nõuka-ajast. Abrukat külastas kooliekskursioon mandrilt, kaasas nooruke õpetaja, ei olnud neil mingit kohapealset vastuvõttu ega elu-olu tutvustust. Kuna miilitsat ju saarel polnud ja saarerahvas oli oma asjatoimetustega ametis, tunduski kaugelt tulnud linnalastele, et nad on päris üksi kesk asustamata saart, kus mingid seadused ei kehti. Kõik nähtav vajas oma käega katsumist ja lahti- seletamist.

Tol ajal liikus meres kala rohkem ja angerjas polnud mingi haruldus. Et kokkuostu viidavad kogused suuremad oleksid, kogusid kalamehed saagi sumpadesse, mis ranna lähedal madalas vees ankrus seisid. Need kujutasid endast tavaliselt puust kasti, augud sisse puuritud ja peal luuk, millel lihtsalt puupulk ees.

Rannas omapäi jalutades tuli linnalastel, kellele asja olemust keegi polnud seletanud, kange tahtmine imelike ujuvate kastidega lähemalt tutvust teha. Kui siis uudishimulik maailmakodanik luuki veidi paotas ja sealt vingerdavaid olevusi üksteise järel välja vabasse vette pudenema hakkas, oli targem jalgadele valu anda. Ilmselt ei pidanud keegi end tugevaks maotaltsutajaks. Selle peale aga, et niimoodi läks vastu põhjatuult mõne Abruka mehe kuuteenistus, ei mõelnud ilmselt keegi. Vaat nii võib juhtuda, kui külalised omapead jätta.

Kui nüüd rääkida sellest, mis Abrukal uudist, siis kartul on meil maas. Valmistame vaimu, mehi ja masinaid ette eelseisvaks heinateoks. Aeg-ajalt teeme talguid. Võõrustame külalisi nagu lugeda võis. Käime kalal ja muudkui ehitame ja ehitame.

Ning kui aega üle jääb, siis kuulame ka käo kukkumist ja ööbiku laulu või söödame kallimaga meile meelepärases kohas sääski. Kui sulle meie elust miski meeldima hakkas, siis tule Abruka, vaata oma silmaga ja kuula oma kõrvaga.

Kallim võta kaasa, küll me muu sulle siit leiame.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)