Normandia vallutamine

Normandia vallutamine

 

Viies lugu, kus jänesed jälgivad iga mo liigutust, kui vihm ja meri mind korraga ära uputada tahavad, tiirutan eksinult külavaheteedel, käin korra USA-s, jõuan Omaha Beachile ning rikun liikluseeskirju.

Jänkud, jänkud, jänkud. Normandia on jäneseid täis. Igal pool sebivad ja silkavad nad ringi. Muidu ei pane tähelegi, aga kui äkki kuskil suvalise tee ääres joogipausi teed, hüppab alati mõne murututi seest välja pesakond jänkusid, kes mitmes suunas laiali kihutavad. Või siis hüplevad nad kuskil karjamaal lehmade vahel nagu omas kodus.

Üks selline seltskond elas ka mo telgi kõrval esimesel prantsuse ööl mere ääres. Õhtul käisid nad telgi ümber nahistamas ning ma olin üpris veendunud, et neil oli plaan telgivaiad läbi närida ning seejärel mind verejanuselt rünnata nagu ühes varasemas unenäos.

Öö mere ääres oli üksjagu tüütu. Ärkasin umbes iga tunni tagant ja alati lahistas päris korralikult vihma sadada. Järgnes ropu sõimu saatel uinumine, kuniks jälle silmad lahti läksid ning jälle ropendama hakkasin.

Ühel hetkel õues kusel käies avastasin, et maailm on minuga mingi triki teinud. Meri, mis enne saja meetri kaugusel paistis olevat, nii et ma pidasin paremaks oma katelokki telgiäärses poriloigus pesta, loksus nüüd telgist kümne meetri kaugusel. Mõtlesin, et kui nii edasi läheb, siis ühel või teisel moel ma upun – kas taevast langeva vihmamüüri või alt ründava mere tõttu.

Õnneks olin sel hetkel kogu maailma märjast nii nüristunud, et vaatasin mõlemat üritajat suht tülpinud pilguga, sülitasin mere suunas ja pugesin tagasi telki surma ootama.

Nagu arvata võite, ei uppunud ma kuhugi. Mis muidugi tähendas seda, et pidin järjekordselt vihmases hommikus telki pakkima ja üritama leida maailmast midagi positiivset, et edasi minna. Ja ega see ennast kaua oodata lasknud.

Kui ma telkimiskoha ümbert prahti koristasin (ausõna, see polnud minu praht, aga nõme oli seda ka maha jätta), ilmus rannateele äkitse üks hommikust sörki sooritav daam koeraga. Minust möödudes lehvitas daam tervituseks kätt ja hüüdis arvatavasti maailma kõige reipama bonjour’i, mis üleüldse olemas saab olla.

Vastasin viisakalt samaga ja tundsin, kuidas maailm on ikkagi kohutavalt ilus. Hakkasin sama teed edasi jalutama, sest liivasel rannarajal poleks rattaga ülearu tore sõita, ja kui daam koeraga tõenäoliselt oma igahommikuselt ringilt tagasi tulles mulle vastu sörkis ning taaskord lehvitas ja oma totaalselt maagilise bonjour’i hüüdis, jäi vihm järele, andes võimaluse päiksele jälle maad kompima hakata. Ja mind.

Kui ma päris tee peale jõudsin, selgus, et ma ei olnudki veel Utah Beachil, vaid sinna jäi kaheksa kilomeetrit. Eks see oli omajagu pettumus, aga kui mulle hakkas teele jääma rohkem betoonist kolakaid, läks tuju paremaks ning üpris positiivses meeleolus jõudsin Utah Beachi muuseumini.

Kuna turismihooaeg polnud veel ülearu alanud, oli muuseum kinni. Aga võib-olla oli asi selles, et kell 10 tähendab prantsuse keeles hoopis kell 11 või 12. Jõlkusin siis niisama seal ümbruses ringi. Eks seal ole väljas kah torusid ja tanke, mille kõrval seista, või infotahvleid, mida lugeda.

Utah Beachi ümbruses olevad teed on kõik pühendatud mõnele Normandia invasioonilahinguis hukkunud liitlassõdurile. Ja mitte ainult teed, vaid kohati paarisajameetrised lõigud. Ma pole seni aru saanud, kes need tüübid olid või miks just nemad äramärkimist leidsid.

Edasi sõites sattusin oma suurepärasest orienteerumisoskusest tingituna seiklema mööda väikesi ja rahulikke külavaheteid, kus ma paari tunni jooksul nägin vaid kahte autot ja umbes kümmet farmi. Hiljem selgus, et otse edasi sõitmise asemel tiirutasin mööda rannikut ja tegin taaskord paarikümne kilomeetrise ringi. Aga kuna ilm oli ilus ja tee kena, siis ma nautisin seda sõitu palju rohkem kui seda, mis järgnes.

Järgnes nimelt see, et millegipärast oli kuskilt mo ajusse jäänud meelde koht nimega Grandcamp Maisy, millele ma suuna võtsin. See tundus ajalooliselt olulise kohana, kuhu minna. Jama oli aga selles, et Grandcamp Maisysse pääsemiseks oli ainult üks võimalus – mööda kiirteed. Oleks saanud ka mööda normaalset teed, kuid see tähendanuks liiga palju lisakilomeetreid.

Kaardi järgi tundus mulle vajalikku kiirteelõiku olevat 7–8 kilomeetrit. Kiirteedega on see värk, et jalgrattasõit pole seal teretulnud, nagu ka inimese kõige loomulikum liikumisviis – jalutamine. Sellest andsid märku ka vastavad liiklusmärgid, mille ees ma peatusin ja aru pidasin.

Olles lõpuks jõudnud järeldusele, et “mida nad ikka teha saavad”, ronisin ratta selga ja panin ajama. Sellest sai mo kõige vihasem andmine senise sõidu jooksul. Sirgetel uhasin 35 km/h ja tõusudel panin 25-ga. Ega kiirteedel muidugi ülearu vihaseid tõuse pole ka.

Autojuhid elasid mo kihutamisele elavalt kaasa ja andsid sellest märku pideva signaalitamisega. Õnneks ühtegi sandarmi mulle ette ei jäänud ja veerand tunni pärast olin higist tilkudes juba vaiksel linnateel.

Grandcamp osutus suht suvaliseks molluskite püüdmisele pühendunud külakeseks, kus sõjast märkigi näha pole. Erinevalt sealt mõni kilomeeter eemal asuvast Pointe du Hocist. See on üks merre ulatuv kaljunukk, kus asusid sakslaste punkrid ja torud, mis kontrollisid ühelt poolt Utah Beachi ja teiselt Omaha Beachi, mis tegi sellest vägagi elutähtsa kohakese. Nagu ma aru sain, on see küngas praegu kingitud USA-le, kes on sinna rajanud rangers’ite memoriaali. Nii et ma oleks vahepeal nagu USA-s käinud.

Pointe du Hoci vallutamine on päris huvitav lugemine, alates sellest, kuidas USA lennukid loopisid sinna üpris tulutult kokkuvõttes umbes sama palju lõhkejõudu, nagu oli Hiroshima aatompommis, kuni selleni, kuidas rangers’id redelitega mööda kaljuseina üles ronisid ja üksteise järel alla kukkusid või maha notiti.

Praegu on seal punkrite jäänused ja auklik maapind, kus vahel kolab hordidena õllekõhtudega USA turiste, kellel peas võrgukad erinevate väeosade sümboolikaga.

Selleks ajaks oli mo põlv endast taaskord vihaselt märku andma hakanud, aga ma polnud veel isegi Omaha Beachil, kus ma oleks enda arust pidanud juba päev varem olema. Nii et lonkasin siis väntadel edasi, sihiks Omaha Beach.

Minu õnneks jäi mulle täpselt Omaha Beachi kõrval ette üks mereäärne kämping. Otsustasin asja rahulikult võtta ning jäin sinna paigale. Ilm oli tuuline, aga kena. Leidsin telkimispaiga lähedalt ühe punkri, kust avanes suurepärane vaade Omaha Beachile. Istusin punkri katusel ja avasin calvadosi.

Sest lõppude lõpuks on just Normandia see koht, mis kuulus selle joogi poolest. Ka sõna ise tuleb Normandias asuvast Calvadosi-nimelisest haldusüksusest. Calvadosil on mo jaoks teatud romantiline mekk – pärast lapsepõlves „Triumfikaare“ lugemist otse loomulikult, ja niisiis ei olnud mõtet asja proovimata jätta.

Põhimõtteliselt on kogu Normandia täis château’sid ja farme, kus tüübid calvadosi ja õunasiidrit pruulivad. Astu ainult sisse ja osta. Üldiselt tunneb need juba eemalt ära, kas siis vastavate reklaamtahvlite järgi või veelgi lihtsam – nende ümber on alati õunaaiad.

Pole öelda midagi – calvados on hea jook ning pärast pikka sõitu mõnusalt lõõgastav ning nii saabuski öö rahulikult.

Serg O’Selder on tüüp, kes peale paariaastast vabrikutöölise leiva teenimist otsustas hakata Iirimaalt jalgrattaga kodu poole väntama.
Iga kolmapäev saadab ta ülevaateid oma teekonna kulgemisest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)