Tagantjärele tarkust

Tagantjärele tarkust

 

Pronksiöö järelkajasid, kommentaare ja analüüse on Eesti pressis tulnud nagu Vändrast saelaudu. Kõiki tahes-tahtmata lugeda ei jõua. Jäi lugemata ka venekeelse Delovõje Vedomosti eriväljaanne, mida mai esimestel päevadel laialt levitati, nii et ots koguni Muhu küla postkasti jõudis.

Nüüd sattus see uuesti näppu ja ühe tõlke tahaksin sealt ka saarlasest lugejani tuua, et näidata: Venemaal pole ainult mustasajalisi, vaid ka täiesti arukaid mõtlejaid ja julgeid ütlejaid. Nimelt oli toimetus ära trükkinud Moskvas ilmuva ingliskeelse The Moscow Times´i artikli, mida järgnevalt vahendangi.

Retoorika, mida ületab vaid silmakirjalikkus

Sel ajal, kui etniliste venelaste pahameel ja raev Eestis saavutas viimase kahe nädala jooksul oma kõrgpunkti, oli Moskva Tallinna vastu suunatud retoorika vastik. See sai ilmseks teisipäeval, mil grupp Vene seadusandjaid viis lilli nõukogude mälestussamba juurde, mis kogu selle kära esile kutsus.

Teises maailmasõjas langenute memoriaal oli paljude aastate jooksul olnud etniliste venelaste ja eestlaste vaheliste kokkupõrgete kohaks, eriti võidupühal, 9. mail, mil Venemaa pühitseb võitu natsi-Saksamaa üle.
Sellest hetkest, mil Eesti võimud teavitasid plaanist viia mälestusmärk Tallinna kesklinnast ära, rääkisid Venemaa teabekanalid, eriti kolm riiklikku telejaama, oma reportaažides praktiliselt ainult mälestussamba „demonteerimisest“.

Kui vaatajad lülitasid teisipäeval oma telerid sisse ja nägid, kuidas seadusandjad külastasid mälestusmärki tema uues asukohas Tallinna sõjaväekalmistul, mõistsid tõenäoliselt paljud, et neile oli räägitud vaid poolikut tõde. Oli räägitud mahavõtmisest, aga mitte üleviimisest, otsekui olekski soovitud esile kutsuda Eesti „äärmiselt natsionalistliku“ ja „pühadust rüvetava“ suhtumise ühiskondlikku hukkamõistu.

See hukkamõist viis venelaste ebahumaanse (Kremli meelisväljend) käitumiseni reedel ja laupäeval, massiliste korratusteni, mille käigus hukkus üks inimene ja said vigastada kümned.

Ausalt öelda oli Moskva käitumine selles asjas lausa silmakirjalik. Kui Kreml või linnavõimud selgitavad, miks opositsioonilised meeleavaldused Moskvas ära keelati, õigustavad nad end tavaliselt rahutuste ja korratuste võimalikkusega. Kui Eesti valitsus püüab vältida rahutusi ja korratusi, mis tavaliselt tumestavad 9. maid, nimetavad Vene võimud seda „pühaduse teotuseks“.

Kodumaal nimetatakse opositsionääre, kes loobivad politseinikke majoneesi või pirukatega, ekstremistideks. Samas nimetatakse Tallinna Kremli-meelsete rühmade liikmeid, kes osalevad demonstratsioonides, mille käigus politseinike pihta heidetakse „Molotovi kokteile“ ja röövitakse kauplusi, patriootideks.

Moskvat on korduvalt süüdistatud lugupidamatuses kunagi tema kontrolli all olnud riikide iseseisvuse suhtes. Mõnel juhul on neisse süüdistustesse, sealhulgas ka Eestis, suhtutud kui ülespuhutuisse ja natuke paranoilistesse. Ent kui me Tallinna mälestusmärgiga juhtunu puhul lähtume Moskva enda standarditest ja „suveräänse demokraatia“ ideest, mida Kremli politoloogid nii armastavad, ei leidu Moskva käitumisele mingeid õigustusi. Kindlasti on eestlastel õigus otsustada, kuhu paigutada mingi mälestussammas nende oma pealinnas.

Kui keegi julgeb midagi küsida minevikusündmuste Venemaa ametliku interpretatsiooni kohta, süüdistatakse teda otsekohe ajaloo ümberkirjutamises. Käies vastutustundetult ümber faktidega hiljutistest Tallinna sündmustest, püüab Moskva „ümber kirjutada“ tänast päeva.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)