Kui inglid nutavad…

Kui inglid nutavad...

 

Kui päike paistab, siis inglid reisivad. kui vihma sajab, siis inglid nutavad…

TÄNA sadas. Üks poiss on ära läinud. Inglite juurde. Inglid nutavad ja on kurvad, sest see poiss läks nende juurde, läks liiga vara… Läks nii, et keegi ei kuulnud, läks valuga südames. Ja keegi ei tea, miks ta läks, miks ta süda valutas ja miks ta ei tahtnud enam olla…Vaid inglid teavad ja sellepärast nad nutavadki…

Nii palju vastamata küsimusi jäi poisist maha, niipalju ütlemata sõnu ja tundmata head. Miks me neid küsimusi varem ei vastanud, neid sõnu varem ei öelnud ja tundeid varem ei tundnud? Vist seepärast, et me ei märka – ei ennast, ega teisi…

Nüüd on see poiss läinud ja me ei saa teda enam kunagi tunda, temaga rääkida ega tema küsimustele vastata? Tema aeg sai otsa. Ta läks tagasi inglite juurde, kes päikesepaistega reisivad ja vihmaga nutavad. Inimeste pärast, kes liiga vara ära lähevad…

Kirjutatud 7. juunil 2004 Tallinnas

See järelehüüe sai kirjutatud ühele noorele mehele, kelle gümnaasium jäi lõpetamata. Mõni nädal enne lõpuaktust otsustas ta siit maailmast ära minna, sest elulained käisid üle pea.

Ühiskond, kool, kodu – kõigil olid selle poisi suhtes ootused. Nii suured ootused, et neid võiks isegi nõudmisteks pidada. Vastuvaidlemist mittesallivateks nõudmisteks… See noormees ei ole minu tutvusringkonnas ainus, kes sellise valiku on teinud…

Meile kõigile esitab ühiskond nõudmisi, meie kõigi suhtes on ootused, enamasti kõrgendatud, ja vaid vähesed suudavad neid ootusi sajaprotsendiliselt täita. Aga suurem osa meist ei lahku tavaliselt areenilt.

Enamik leiab väljapääsu – teeb järeleandmisi kvaliteedis või kapseldub ja ei lase asjadel ennast häirida. Osa, tundlikumad meist, lahkuvad. Aga väärtuslikud oleme ju me kõik.

Taas on kevad. Noored vaatavad tulevikku ja unistavad. Tahavad kinni püüda oma soovunelmaid ja neid teoks teha. See on ilus, romantiline ja igavikuline soov. Olen kohanud palju perekondi, kus vanemad oma täitumata unistusi laste kaudu teostada soovivad. Minule tundub see vägivaldsena, sest lapsed ei saa ju elama hakata meie elamata elu. Meie lastel on siin maailmas oma ülesanne täita. Kas me lastevanematena anname endale alati aru sellest, mida me oma lastelt tahame?

On võõristav ja naeruväärne, kuidas igal aastal ikka uued ja uued lastevanemate massid oma pisikesi koolitee alustajaid erinevatele eriklasside konkurssidele veavad – küll esimesse A klassi, kus ärijuhtimisele spetsialiseerutakse, küll esimesse C klassi, kus rahvakunstimeistreid koolitatakse. Milleks? Kas need lapsevanemad tõesti arvavad, et kui nad oma seitsmeaastase pojakese panevad alates esimesest klassist ärile spetsialiseeruma, et siis tuleb temast rikas mees?

Ja kui tulebki, siis kas ta on selle võrra õnnelikum, et tal on palju raha, aga lapsepõlv oli üks lõputu vanemate ootustele vastamine ja püüdlemine selle poole, et ükskõik mis valemiga saada edukaks? Et ema saaks uhkeldada oma eduka pojaga ja isa oma tütrega.

Mis on tegelikult edu, mida tänapäeval nii sageli taga aetakse ja mille kättesaamiseks otsitakse erinevaid valemeid?

Riskides siin kõikide vanemate vihaga, kelle lapsed on juba eelkoolieas tulevastele sihtidele spetsialiseerunud, julgen väita, et edu tähendab tegelikult hoopis seda, kui saame kõrge vanuseni nautida suhtlemist oma laste ja lastelastega, kui näeme, et nad on õnnelikud ja rahul, ning me ise oleme ka tõeliselt õnnelikud ja rahul. Me näeme oma lapsi unistamas ja unistuste poole püüdlemas jõukohaselt, ilma stressi ja masenduse, ilma liigsete ambitsioonide ja pöörase eduihata.

Aastate jooksul ülikoolis noori õpetades on silma hakanud üks huvitav seaduspärasus. Säravamad, intellektuaalselt vabamad ja loomingulisemad noored on üliõpilastena palju huvitavamad kui ülihästi treenitud ja viimistletud, juba varases nooruses kindlalt spetsialiseerunud noored.

Mitte et need viimased nüüd rumalamad oleksid, aga… Nende kooliaegne ahistatus, kooli ja kodu ootuste taak nende kukil paistab välja ja kahandab neid. Tuhmistab viimasegi sädemekese neis, mis võib-olla olude sunnil kuskile peitu ja alles on jäänud.

Tavaliselt on neid vabamaid ja säravamaid lapsi maakoolide lõpetajate seas ning neid noori, kes juba kaheksateistaastaselt vaimse kangestuskramptõve all kannatavad, on enam igasuguste erikallakutega eliitkoolidest tulnute hulgas. See hinnang ei ole absoluutne, kuid tendents on märgatav.

Elus on palju juhuslikkust, mida me ei saa muuta ja millele me ei saa vastu seista. Pea iga päev hukkub noori mehi ja naisi liikluses. Pea iga kuu tuleb teateid sellest, et keegi on niisama kogemata maha löödud. Pea iga päev tuleb kurbi sõnumeid, et raske haigus on kellegi liiga vara meie juurest ära viinud.

Proovigem siis jõuliselt muuta ja suunata neid asju, mida me saame muuta, millele meie jõud peale hakkab. Hoiame ja väärtustame oma ligemest. Proovime ära hoida olukordi, kus tagantjärele tarkusega pole enam midagi peale hakata. Räägime oma lastega elust ja inimestest, kuulame neid ja filosofeerime nendega koos, unistame ja uneleme.

Proovime lastesse sisendada julgust olla ise, julgust tahta ja pürgida nende tähtede poole, mida meie lapsed tegelikult ihalevad. Julgustame neid olema vabad, loomingulised ja rõõmsad.

Iseendaga võime teha, mida iganes soovime, see on meie valik ja vabadus. Aga jätame ka oma lastele valikud ja vabadused, kuid suuname neid nägema nende võimalusi, aru saama elu põhiväärtustest, hindama ennast ja teisi. Teist inimest ei saa ega oska armastada see, kes iseennast ei armasta ja iseendast lugu ei pea.

Eneseväärikus, vaimsus, mõttevabadus, hingevabadus ja loomingulisus päästavad Eesti rahva tegelikult, mitte ärijuhtimise eriklassid kuueaastastele…

Lugege ja arutage oma lastega koos, arutage näiteks muusika üle – näiteks selle üle, mida tähendavad ansambli Queen laulu sõnad ja seejärel pole aidsi ennetustööd vaja enam tehagi, sest lapsele on elu seadus selgeks saanud… Või minge koos Loode tammikusse või mere äärde, lihtsalt niisama jalutama – jätke oma tööd ja kohustused, aiamaa ja kartulipõld selleks kas või üheks päevaks nädalas ja lihtsalt olge, koos oma lastega.

Ja kuulake neid. Et saada neist aru ja et õigel ajal neile käsi ulatada – toetuseks, lohutuseks, sõpruseks… Et inglid iial ei peaks nutma ja et elu oleks üks lõputu päikeseline reis koos inglitega…

Kaja Saksakulm-Tampere on avalike suhete ja organisatsiooni kommunikatsiooni õppejõud Jyväskylä ülikoolis Soomes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 87 korda, sh täna 1)