Katrin Kivi: moodi ei maksa võtta liiga tõsiselt

Katrin Kivi: moodi ei maksa võtta liiga tõsiselt

 

Rääkige pisut endast. Kas lapsepõlves muudkui õmblesite nukkudele riideid ja moekunstnikuks saamine oli teie lapsepõlveunistus? Kus õppisite?

Tõsi, lapsena oli põhimäng just nimelt nukkudele riideid õmmelda ja eriti veel pabernukkudele rõivaid joonistada. Kuressaares õppisin tolleaegses 2. keskkoolis ja juba neljandas klassis panin enda jaoks paika sihi, et tahan saada moekunstnikuks. Läbisin tiheda konkursi ja astusin pärast põhikooli Tartu kunstikooli kunstilise kujundaja erialale.

Õppisin selles koolis neli aastat ja pärast seda oli loogiline jätkata Eesti kunstiakadeemias moe erialal. Konkurss oli väga tihe: vastu võeti neli inimest, ühele kohale oli 11 soovijat. Mäletan siiani seda ülevat tunnet, kui nägin teadetetahvlil oma nime sissesaanute nimekirjas.

Töötate nüüd rõivafirmas PTA. Mida kujutab endast moedisaineri töö?
Olen moedisainerina töötanud 10 aastat, PTA kollektsiooni olen disaininud neli viimast aastat. Minu jaoks on moedisaineri töö unistuste amet – töö ja hobi ühte põimunud. Iga etapp selles töös on huvitav ning iga hooaeg uus ja põnev. Disaineri töö PTA-s on rahvusvaheline ja professionaalne.

See ei erine mitte millegi poolest teistest Eroopa moefirmadest. Kõik saab alguse uute trendidega tutvumisest Pariisi kangamessil ning linna- ja poepilt tuleb üle vaadata nii Pariisis kui ka Londonis. Siis läheb kodus joonistamiseks, kangaste, värvide ja ideedega möllamiseks. Lõplikud otsused tehakse ikka koos meeskonnaga ning sõna saavad sekka öelda nii müügiinimesed kui ka tootejuhid. Disaineri ülesandeks on uued suunad (värvid ja moejooned) ülejäänud meeskonnale usutavalt ja veenvalt ”maha müüa”.

Lõppkokkuvõttes peavad ju naised neid mudeleid ka osta tahtma! Edasi läheb moedisaineri töö küllaltki tehniliseks, sest kõik käsitsi joonistatud sketšid tuleb ümber joonistada arvutisse koos kõigi instruktsioonidega konstruktoritele/õmblejatele. Siis saadetakse need üle maailma laiali, vastavalt sellele, kus parasjagu, mida toodetakse. Et sellest mudelist lõpuks selline toode saaks, nagu disainer algselt ette kujutas, peab väga palju suhtlema ning ka paar korda aastas kas või teisele poole maakera lendama, et mudeli arendus ise üle vaadata.

Lõppvaatuseks on kollektsiooni esitluse moeshow, kus disainer paneb stilistikaga paika viimasedki detailid. Et ikka kõik ideed saaksid edasi antud. Disaineri töö sisaldab veel palju-palju muud põnevat. Sellest võiks kas või raamatu kirjutada.

Kas teil on oma kollektsioon?
PTA kollektsiooni disainib peale minu veel kaks kunstnikku ning me töötame koos nagu super meeskond. PTA kollektsiooni disainime me modernsele kaasaegsele naisele. Kollektsioon ise on tegelikult väga suur ja poodi jõuavad uued komplektid iga kahe nädala tagant. Sellest kollektsioonist peaks endale leidma sobivad riided nii kostüümikandja kui ka naine, kes otsib uut ja põnevat moetoodet igaks hooajaks. Kuid kõige olulisem on, et meie tooted on n-ö turvalised. See tähendab, et neid võib rahulikult kanda mitu hooaega, ilma et moepolitsei sekkuks. PTA eelis teiste moebrändide ees on vahest see, et meie tooted istuvad hästi just eesti naisele.

Kust saate oma tööks inspiratsiooni?
Ammutan põhilise inspiratsiooni just reisidelt ja inimestelt enda ümber. Just tänavapilti jälgides märkad, millist riietuseset eelistavad erinevad rahvad ja kultuurid, kui moeteadlikud nad on ning kui palju mängib rolli mugavus. Eriti tõmbab mind Kaug-Ida ja Aasia. Näiteks Hongkongi naised on moe osas alati paar sammu Euroopast ees. See on ammendamatu allikas inspiratsiooniks.

Kas moedisainer peab ise olema väga hea õmbleja? Kas õmblete enesele kõik riided ise?
Disainer ei pea olema ise väga hea õmbleja, aga ta peab teadma palju tehnilisi lahendusi, et ennast konstruktoritele ja tehnoloogidele arusaadavaks teha. Minu tihedasse töögraafikusse üldiselt endale rõivaste õmblemine ei mahu.

Kuna ma saan nagunii kanda oma disainitud rõivaid, siis peab olema ikka väga hull ja ekstravagantne idee, mille teostamine sunniks mind õmblusmasina taha istuma. Seda juhtub võib-olla aastas kord. Samas on mul õmblusmasin laual alati ootevalmis, sest tihtipeale tuleb tütrele valmis vuristada näiteks nõiakostüüm või nukule voodipesu.

Mis on teie enda meelisriietus? Ja millist riietuseset te ise kohe kindlasti selga ei pane?
Minu riietumisstiili on raske defineerida, sest mulle meeldib muutuda ja katsetada. Eks moedisainer peabki olema mõtteviisilt natuke ajast ees ning paljud asjad, mida ma kannan, võivad teistele tunduda kummalised. Paljud rõivaesemed minu garderoobis tulevadki kaasa reisidelt, sest uut ja huvitavat peabki just enda peal katsetama.

Aga kõigil oleks oluline meelde jätta, et stiilsuse võti peitub stilistikas, mitte üksikus moodsas/kallis/kuulsas rõivaesemes. Stilistikaga võin mängida lõputult: millised aksessuaarid kokku sobitada, millised kihid omavahel või valida hoopis minimalism, aksessuaariks vaid punane huulepulk. Mängumaa on lõputu. Ilmselt ei ole olemas ühtegi asja, mille kohta võiksin kindlalt väita, et seda ma kunagi selga ei pane – sest isegi näiteks mini-kleiti võib kanda ju kitsaste teksadega.

Kuidas suhtute secondhand toodetesse?
Üldiselt on rõivaste taaskasutuse trend üle maailma hoogu kogumas. See on paljuski seotud inimeste keskkonnasäästliku mõtteviisiga. Kuid ka moelisest küljest on second-hand shopping populaarne, kusjuures näiteks Londonis ja Pariisis peab unikaalse vintage toote eest palju suurema rahasumma välja käima kui nii mõnegi tuttuue eseme. Nii et kasutage veel juhust, kuni Eesti secondhandide hinnad veel taskukohased on.

Läheme nüüd selle igivana teema juurde, et selga ei ole mitte midagi panna. Tööl vaatan noorukest kolleegi kadedusega – kõik, mis selga paneb (olgu lohmakas või liibuv, lühike või pikk), on pagana ilus. Vahel tundub, et ka poes on kõik riided mõeldud vaid 18-aastastele piitspeenikestele tütarlastele. Aga tavaline naine linnatänaval on kahjuks palju kurvilisem. Mis nemad võiksid selga panna, et oleks ka ajakohane ja moekas?

Ka mina mõtlen aeg-ajalt riidekapi ees seistes, et oh häda, mitte midagi ei ole selga panna! Usun, et ei olegi olemas naist, kes poleks kunagi elus nii mõelnud. Aga see, et me mõtleme, et piitspeenike 18-aastane on superkaunis, mina aga ei saa kunagi enam sellist figuuri ning selliseid rõivaid kanda – selline mõtteviis on tegelikult enesepiinamine.

Selge on see, et keegi meist ei lähe nooremaks, kuid stiilne ja moodne võib olla ka 80-aastaselt. Olen seda oma silmaga näinud. Olen pidanud ka loenguid erinevatest figuuridest ning figuurivigade varjamisest. Kogu selle teema olulisim sõnum on, et tuleb vaadata peeglisse ja aktsepteerida ennast sellisena, nagu sa oled. Kui sa armastad ennast ise, siis armastavad sind ka teised. Ei ole mõtet hoida viis aastat kapis väikeseks jäänud teksasid, lootuses, et kindlasti võtan 10 kilo alla ja siis hakkan moodsaks.

Täisväärtuslikku elu tuleb elada iga hetk. Näen seda tööl olles iga päev, et stiilne ja kaunis olla pole ainult 18-aastaste privileeg. Pigem isegi vastupidi – stiilsus ja küpsus kujuneb välja hoopiski hilisemas eas. Minu kolleegide seas kohtab erinevaid figuuritüüpe vanuses 24–50, ja kinnitan teile: kõik võivad kanda uuemaid moetooteid. Kui sa tunned, et tahad olla stiilne ja enesekindel naine, siis alusta sellega kohe.

Pole oluline sinu vanus ega kehakaal, võta stiilitunnetusega sõbranna appi ning shoppama! Ma pole küll väga kursis Saaremaa poodide rõivavalikuga, kuid Tallinnas PTA poodides on võimalik osta ka suuremaid suurusnumbreid ja nõu küsida koolitatud müüjalt. Nagu juba eespool mainisin, on meie rõivaste istuvusel silmas peetud just eesti täiskasvanud naiste figuuritüüpi.

Mis on sel suvel moepildis teisiti kui eelmisel suvel?
Üldiselt on suvel palavaga hästi oluline mugavus ning sellest tulenevalt on endiselt jätkamas võidukäiku naturaalsed materjalid – linane ja puuvill. Kõiki eelmisel aastal soetatud rõivaid võib rõõmsalt edasi kanda. Kui tahad veidi garderoobi värskendada, siis võid otsustada mõne sellise avarama-lohvakama trikotaažist või õhulisest šifoonist pluusi kasuks.

Moes on just sellised oversize pluusid ja topid, mida sobib ilmestama vöö kas siis taljel või puusal. Kuid silueti tasakaalustamiseks peaksid püksid või seelik olema kitsama joonega. Edukalt võib edasi kanda eelmise aasta hitti – mustlasseelikut. Kombineerides seda näiteks puuvillpopliinist tuunika ning madalate sandaalidega.

Milline on pintsak? Kas tüsedamal peab see ilmtingimata tagumiku ära katma?
Üle puusa pikkusega kostüümjakk pole ammu enam moepildis aktiivset rolli mänginud ja mind paneb üha imestama, miks arvavad figuurikamad naised, et see teeb nad kaunimaks. Enamasti on asi just vastupidi. Kindlasti on ka erandeid ning tegelikult tuleks siin nõu andes läheneda

personaalselt. Aga minu kogemus näitab täiesti vastupidist: eriti ei sobi pikk pintsak-jakk lühematele naistele ning tihti lõpeb jakk just puusade kõige laiemas kohas, mis visuaalselt laiendab puusi veelgi. Pealegi muudab pikk jakk kohmakaks. Hästi istuv lühike jakk aga võib imet teha! Suurematele naistele olen isegi soovitanud sellist nippi, et osta jakk üks number väiksem, tingimusel, et see õlgadest ja seljast istuks. Siis võib seda edukalt kanda eest lahti. Visuaalselt muudab see saledamaks ja pikemaks.

Mis värvid ja mustrid praegu domineerivad?
Värvidest on sel suvel kõige lemmikumad naturaalsed toonid: valge, beež, pruun, mida on imekaunis elustada hõbeda- ja kullahelgiga. Vastukaaluks naturaalsusele on moepildis ka puhtad erksad värvikarbitoonid: punane, kollane, sinine, roheline. Need värvid tulevad appi just siis, kui tahad näiteks värskendada oma eelmise aasta beeži linast kostüümi. Osta selle juurde näiteks helekollane pashmina-sall.

Mis silma hakkab, kui käite tänaval? Kas eesti naised riietuvad moekalt?
Eesti tänavapildis on palju ilusaid naisi. Näha on, et eesti naised tahavad enda eest hoolitseda ja üldiselt nähakse selle kallal ka vaeva. Silma hakkab see, et vähe juletakse olla omapärane. Liialt ollakse kinni selles, mis moeajakirjad kirjutavad. Moodi võetakse liiga tõsiselt. Minus soovitus on: ole julge kandma just seda, mis sulle meeldib ning milles just sina ennast hästi tunned! Samas võiksime kõik mõelda ka selle üle, kas meil on õigust kritiseerida rõivastumisstiili, mis pole meie endi maitse. Püüame parem olla tolerantsemad nende vastu, kes julgevad massist erineda.

Katrin Kivi
PTA moedisainer

Sündinud 26.11.1973 Kuressaares.

1981 – 1989 Kuressaare 2. keskkooli põhikool;
1981 – 1988 Kuressaare lastemuusikakool, klaveri eriala;
1989 – 1993 Tartu kunstikool, kunstilise kujundaja eriala;
1993 – 1997 Eesti kunstiakadeemia, moeeriala BA;
1996 – 1997 A&G Kaubanduse stilist;
1997 – 1999 AS Baltika moedisainer;
1999 – 2003 AS Klementi moedisainer ja stilist.
Alates 2003. a PTA moedisainer.

13 aastat vabaabielus, 5-aastane tütar.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 424 korda, sh täna 1)