Leiti Stalini ema memuaarid: Soso oli väga tundeline laps

Leiti Stalini ema memuaarid: Soso oli väga tundeline laps

 

Enam kui viiskümmend aastat pärast Jossif Stalini surma leiti Gruusia ühest arhiivist diktaatori ema Jekaterina (Keke) Džugašvili memuaarid, millest ajaloolased polnud seni teadlikud. Jekaterina kirjutab oma poja lapsepõlvest. Ta meenutab: „Minu Soso (eesnime Jossif hellituslik vorm – toim) oli väga tundeline ja vastuvõtlik laps.”

Suletud arhiivis asunud Keke mälestused anti välja Gruusia presidendi Mihhail Saakašvili korraldusel pärast seda, kui vastava järelpärimise oli teinud Stalini eluloo „Stalin: punase tsaari õukond” (eesti keeles 2005) autor Simon Sebag Montefiore. Nüüd alustas News Review tema uue raamatu „Noor Stalin” avaldamist. Nii kirjutas ajaleht The Sunday Times.

Nõukogude Liidu tulevane liider oli kingsepa ja õmblejanna (Beso ja Keke Džugašvili) perekonnas ainuke laps.

Keke meenutab, et olles kaotanud kaks last, pidas ta Sosot lausa jumala kingituseks. Ta jutustab haigustest ja õnnetusjuhtumitest, mille tagajärjel poeg oleks äärepealt invaliidistunud. Veel meenutab ta seda, kuidas tal tuli elada alkohoolikust abikaasa pideva hirmuvalitsuse all. „Kui poeg vaid kuulis, et isa laulab tänaval joodikute laulu, jooksis ta kohe minu juurde, et oodata, kuni isa uinub,” kirjutab Keke.

Oma meenutustes Keke praktiliselt ei puuduta kuuldusi – mille levikut soodustas Stalin aeg-ajalt ise –, et Jossifi tegelik isa oli hoopis üks teine mees. Ta kirjutab vaid, et üks neist, keda peeti Jossifi võimalikuks isaks, oli rikas kaupmees, kohalik maadlustšempion, kes „püüdis pidevalt meie perekonda toetada”.

Stalini ema kirjutab, et ta aitas igati oma pojal haridust omandada Tbilisis asuvas vaimulikus seminaris, kus tema õpetajaks oli üks kirikutegelane. Kui nad rongiga Tbilisisse sõitsid, hakkas poiss ootamatult nutma: „Emake, mis siis, kui isa mu üles leiab ja sunnib kingsepa ametit õppima? Ma tahan haridust omandada. Ma pigem suren, kui hakkan kingsepaks!” “Ma suudlesin oma poega ja pühkisin tema pisarad,” meenutab Jekaterina Džugašvili.

Kui aga Jossif teatas, et on hakanud revolutsionääriks, püüdis ema teda päästa asumisele saatmisest. Ta sõitis Tbilisisse, et pojale öelda: „Sa oled minu ainuke poeg, ära tapa mind… Kuidas sa küll suudaksid võita imperaator Nikolai II?” Poeg kallistas ema ja ütles, et tal pole mitte mingeid mässumeelseid mõtteid. „See oli tema esimene vale,” kirjutab Keke.
Kui tema pojast mitu aastakümmet hiljem sai Nõukogude Liidu ainuvalitseja, keeldus Jekaterina Moskvasse sõitmisest ja elas kuni oma surmani Gruusias ühes väikeses korteris.

Stalin ei teadnud ema memuaaridest mitte midagi. Ajaloolased oletavad, et tõenäoliselt oleks teade nende olemasolust teda vihale ajanud. Arhiivides on olemas Stalini pöördumine kommunistliku partei poliitbüroo poole: „Palun mitte lubada ajakirjandusse väikekodanlikku prahti ja rämpsu – minu emaga tehtud „uusi intervjuusid” ja muud mittevajalikku teavet. Vabastage mind nende sensatsioonijanuliste lurjuste (st ajakirjanike – toim) sekeldamistest!”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 395 korda, sh täna 2)