Lõimumine tegelikkuses

Lõimumine tegelikkuses

 

Alati kui Järvakandi klaasitehases oli mitme aasta kohta jälle kapitaalremont, värvati selleks tööjõudu üle Eesti. Ka Venemaalt, täpsemini Brjanskist, sealsest üleliidulisest spetsiaalsest ehitustrustist, kust oli alati töömehi värvatud vann-ahju ladumiseks.

Seekord oli abiks kümmekond rauatöömeest Tartust, pika venekeelse nimetusega asutusest. Ka vann-ahju ladujad Brjanskist olid kenasti platsis nagu alati kui teoksil suurremont.

Laupäeva õhtul oli alevi klubis tantsuõhtu. Peoliste hulgas võis näha Tartu töömehi, kelle käitumine oli närviliselt rahutu. Üsna pea ilmnes rahutu käitumise põhjus – nad olid tulnud eelkõige kaklema. Rivis ja rinnutsi astusid neile vastu Järvakandi löömamehed, kohalikud parimad rusikakangelased. Kuid Tartu rusikameeste vastu olid nad üpris armetukesed. Üks löödi garderoobi kägarasse, teine ristseliti tantsusaali põrandale – kes kuhu! Lühidalt, tartlaste käes olid Järvakandi omad kui kaltserdatud kaltsunukud. Kellestki polnud tarkuselinnast tulnutele ligilähedaseltki võrdväärset vastast.

Ent tartlased olid ikka veel väge täis. Nendel oli löömahoog sees, lõõgastuseks hakati isekeskis madistama. Lööming oli ikka tõeline, mitte niisama naljaviluks nätsimine, et teeme maarahvale pisut nalja. Pealegi oli see internatsionaalne kisma: eestlane madistas venelasega, venelane eestlasega. Seejärel aga, et kisma oleks mitmekesisem, ühtlasi põnevam, astus venelane venelase vastu, eestlane virutas teisele eestlasele. Ja ikka täie ägedusega. Venekeelset sõna kasutades oli see tõeline mordoboi.

Ega mehed üksteise peale seepärast viha kandnud. Üldse mitte! Järgmise päeva hommikul oli isekeskis rohkesti naeru ja muljetamist. Kes kuidaviisi teist löönud, kes kuidas ja kuhu pikali prantsatanud. Asjast paremani arusaamiseks olgu mainitud, et kuulu järgi olnud iga mehe elukangas mitu-setu vangla-aastat sees. Teadupärast on vangla aga seesugune neetult ilge asutus, kus igale seal olnud inimesele korjub mälulaekasse rohkesti muserdavaid elamusi-kogemusi, eelkõige kurjust.

Tõesti, meeste omavaheline muljetamine oli ilmekas ja elamuste rikas. Et isekeskis äraolemine oleks mõnusam, oli igal mehel käes kruus hirmkange teetõmmisega, kus kruusitäie keevkuuma vee kohta oli kasutatud terve pakk või rohkemgi teelehti. Näis, et seesugune „teetamine“ oli omamoodi tseremoonia, püha ja pidulik rituaal. Ning seda nähes ei osanuks ealeski arvata, et needsamad mehed, kes sedaviisi naljatades-naerdes teed rüüpasid, võisid ühtäkki rinnutsi ja raginal kokku minna, üksteisele tuupi teha. Enamgi veel – ägedusehoos võidi üksteist kas või ära tappa. Ja tapetigi!

Üsna pea toimuski jälle osavõtjate rohke kisma, seekord mitte klubis. Sedapuhku oli märulist osavõtjaid hulga rohkem kui eelmisel korral. Sestap toimus lööming vabas looduses. Olukord lihtsalt kujunes niisuguseks. Asjalugu oli selles, et karvupidi läksid kokku Tartu ja Brjanski rusikamehed – kõik ühtviisi väge täis. Ent selle kisma puhul väärib erilist äramärkimist tõsiasi, et Tartu mehed, niihästi eestlased kui vene rahvusest inimesed, läksid Brjanski omade vastu õlg õla kõrval ühises rivis. Ja anti ikka nii, et oli antud! Löömahoos ei säästetud ennast ega hoolitud vastastest.

Eestimaal oma elupaiga leidnud muust rahvusest inimeste lõimumisest Eesti ühiskonda on räägitud-kirjutatud rohkesti. Ent täit selgust, mis see lõimumine päriselt peaks olema, ikkagi ei ole. Ometi on asi üpris lihtsalt seletatav. See, kui ühel pool sümboolset rindejoont on koos kõik Eestimaal elavad erinevast rahvusest inimesed, ongi lõimumine tegelikkuses.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)