Sajanditevanune Mihkli on noorpaaride üks meelispaiku

Sajanditevanune Mihkli on noorpaaride üks meelispaiku

 

Enam kui kolmesaja aastane Mihkli talu Viki külas, mis on 48 aastat külamuuseumina tegutsenud, võidab üha enam populaarsust nii saarlaste kui ka arvukate turistide hulgas.

Abiellujadki on avastanud vana talutare koos selle arvukate kõrvalhoonetega ja pärast pidulikku kooselu registreerimist kutsuvad noored tihti kogu pulmaseltskonna Vikile Mihkli tallu, kus isamees noorte tööoskused proovile paneb. Siin saab peigmees endale ise õnne toova hobuseraua alasil välja taguda ja pruut vokiratast veeretades lõnga kedrata või kraasida.

Talumuuseumi lahke pererahvas võimaldab kaugemalt tulnutel talumaadel telkida ja saunamõnusid nautida.

„Meil on siin vana-uus kerissaun. Seda tuleb küll mitu tundi kütta, aga kui see siis soojaks läheb, seisab väga kaua soe. Telkijad saavad siin lõket teha ning õhtul saunas käia ja kiikuda ja talumiljöös end hästi tunda,“ rääkis pea aasta ja kaks kuud muuseumi juhataja ametit pidanud Tiina Ojala.

Teaduri tähelepanekuil käiakse talumuuseumis pereti. „Isegi kolm-neli põlve käivad vahel koos. Vanaisad ja -emad näitavad oma lastele ja lastelastele meie eksponaate, räägivad, mis neil omal ajal kodus on olnud. Äratundmisrõõm on kohati üsna suur,“ kommenteeris muuseumi juhataja huviliste emotsioone.

Sellel suvel Mihkli õuemurul taas simman ja juulis tuleb külade päev
Lääne-Saaremaa rahvatantsurühmad on esinemisteks valmis. 21. juuni õhtul kell kaheksa saab publik Mihkli talumuuseumi õuemurul näha valssi keerutamas ning polkat vihtumas Lümanda, Kärla ja Kihelkonna rahvatantsijaid. „Simman „Tantsuga suvesse“ on ajastatud suve algusega. Kell 21.06 algab ju suvi,“ teavitas Tiina Ojala.

MTÜ Saaremaa Kodukant korraldab 14. juulil Mihkli talumuuseumis külade päeva. Sel päeval arutatakse Saaremaa taluarhitektuuri üle ja kus siis veel kui mitte Mihklis sel teemal aru pidada – sajanditevanused taluhooned näidiseksponaatidena ju oma silmaga vaadata ja käega katsuda. Saarlastele tulevad külla ka spetsialistid Eesti Vabaõhumuuseumist.

Talumuuseumi perel ei ole midagi selle vastu, kui keegi tahaks kas või mõnd perekondlikku sündmust Mihkli talus tähistada. Pukktuuliku juures on publikule statsionaarsed istepingid, paargut meenutavas ehitises leiab varju vihma eest ja saab keelekastet ning pidutoitugi.

Igasuguseid talutöid võivad külalised ka proovida. Sepaalasi ja -haamer on meestele, aga miks mitte ka naistele tööoskuste proovilepanekuks.
„Meie käest on sellelgi kevadel küsitud, kas käsivikatiga niita saab. Praegu meil kahjuks selleks tarbeks vikateid ei ole. Mõte iseenesest on väga hea.

Võtame inimestelt vastu igasuguseid korras tööriistu, sealhulgas ka käsivikateid. Just rääkisin ühe härrasmehega, kes lubas oma majapidamises kasutult seisvad tööriistad meile tuua. Küsis veel, et palju ma tahan. Ütlesin, et niipalju kui on, kõik kulub ära. Pakkuda tasub alati,“ tundis Tiina Ojala heameelt.

Külainimesed aitavad muuseumi tegevusele kaasa

Juhataja sõnul astuvad külaelanikud muusemist läbi tihti. „Naabrimemm toob meile vahel süüa, kui on midagi head valmistanud. Kevadel käivad külainimesed abiks riisumas. Tulevikus on meil plaanis külaelanike tööjõudu rohkem ära kasutada.

Viki külaperedes on jõude seismas võimasinaid. Muuseumi ekspositsioonis on puidust võimõõt, väike karbike, mis taluperedes kasutusel oli. Miks mitte turistidele näidata, kuidas kodus võid valmistati. Inimestel on oskused ju olemas. Neid tuleb ära kasutada,“ arutles Tiina Ojala.

Viki küla ja sealne Mihkli talu on põhjalikult uuritud objektid
Saaremaa Muuseumi „Kaheaastaraamat 1997–1998“ avaldab koduloolase Harry Tuuliku mitmeleheküljelise uurimistöö Viki külast ja Mihkli talust.
Ajaloohuvilistel on võimalus seda põhjalikku uurimust lugeda ka internetist. Käesoleva loo tarvis võtsime uurimusest katkendi, kus autor kirjeldab lugejaile talumuuseumi sündi.

Talumuuseumi sünd

Esimesed sõjajärgsed aastad Mihkli talu ellu olulisi muutusi ei toonud.
Sundkollektiviseerimisele eelnenud 1949. a. küüditamislaine, mis tabas Viki küla rängalt, läks Mihkli talust mööda. Ilmselt seetõttu, et perepoeg Heino, kuigi sunniviisiliselt Venemaale viidud, oli siiski surnud n.ö. Nõukogude poolel – mis sest, et samahästi kui sunnitöölaagris. Viki külas moodustatud kolhoosile oli vaja tootmisbaasi. Mihkli talu hoonetest sobisid selleks väga hästi rehemaja ja alles 1939. a. ehitatud laut, mis talult võõrandati.

Nii möödusid aastad ja küllap mõtles Jakob Reht vananeva mehena murelikult üha sagedamini, mis saab talu hoonetest siis, kui tema jaks ükskord lõpeb. Peaaegu lootusetus seisus leidus mõneti ootamatu väljapääs, millele aitasid tõhusalt kaasa Jakobi enda ergas vaim ja ettenägelikkus.

Nimelt toimus 1958. a augustis Saaremaal Balti vabariikide muuseumitöötajate seminar, mille käigus külastati ka Mihkli talu. Taluhoonete ja neis säilinud esemete komplekssus pani külalised lausa ahhetama. Selle seminari järel hakkas kindlamat kuju võtma Saaremaa Koduloomuuseumi töötajate kavatsus Mihklile talumuuseum rajada, millega ka peremees Jakob kohe nõus oli. Ainult ühes olevat ta algusest peale kategooriline olnud: Mihkli talust midagi välja ei viida!

Järgnesid tolleaegse muuseumidirektori Timoteus Linna taotlused Kultuuriministeeriumile ning 17. oktoobril 1958 tunnistas rajooni täitevkomitee viimase ettepanekul Mihkli talu kaitsealuseks arhitektuurimälestiseks. 5. veebruaril 1959 kirjutas kultuuriminister A. Ansberg alla käskkirjale Saaremaa muuseumi uue filiaali loomise kohta, mis avati sama aasta 21. juunil.

Muuseum sõlmis Jakob Rehtiga lepingu, kes andis kõik hooned muuseumile tasuta rendile; viimase kohustuseks jäi nende kõigi korrashoidmine. Kogu oma museaalse väärtusega vallasvara andis J. Reht muuseumile üle tingimusel, et seda talust välja ei viida. Ühtlasi säilitas ta õiguse elu lõpuni oma majas elada.

Abikaasa Liisa olevat talu muuseumile loovutamise vastu olnud, kuid Jakob viis oma tahtmise läbi. Liisa suri üsna varsti pärast muuseumi avamist – 1959. a sügisel. Jakob elas kuni 1963. aastani talus kahekesi koos oma vallalise õe Viiaga, siis abiellus teistkordselt – Linda Vakrõmiga. Kuni oma surmani 1969. a talvel tutvustas Jakob ise külastajatele talu ja selles leiduvaid esemeid. Tema teine naine Linda suri 1973. aastal.

Varem kolhoosile võõrandatud rehemaja ja lauda andis kolhoos hiljem tasuta muuseumile, muude hoonete pärijaks osutunud Linda tütrelt Silvialt osteti muuseumile ülejäänud hooned.

Jakob Reht oli võib-olla talle endalegi ootamatul viisil täitnud esivanemate poolt põlvest põlve pärandatud kohustuse talu säilitada.

Vaatamist on väärt kõik hooned ja esemed

Äsjalõppenud looduskaitsekuul tutvustas muuseumipere koostöös LKK Saaremaa regiooni ja keskkonnateenistusega õpilastele kõiki väärtusi alates põlispuudest, hoonetest kuni pisemate eksponaatideni välja. Poisid said proovitöödki teha, noaga oolestades tunda erinevate puuliikide puidu tugevust või pehmust.

Mihkli talu vanim ehitis on õunapuuaias asuv ait, mis ehitati arvatavasti XVII ja XIX sajandi vahetusel. Uus ait ehitati 1842. aastal. Seda tõestavad aastaarvud riieteaida ukse kõrval ja kalahoone seinal. Teiste hoonete (elumaja, rehemaja, ratastemaja jt) valmimise aastad on teada.
Mõned aastad tagasi rajati talu taha platsile piknikumaja ja saunaga puhkeplats, mida külastajad saavad rentida. Tulekahjus hävinud tuuleveski asemele ehitati uus tuulik.

Lugu tasub lõpetada Mihkel Rehti parafraseerides: „Mihkli talu oli, on ja jääb.“

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 84 korda, sh täna 1)