Tundeline Jaan Õunapuu (3)

Tundeline Jaan Õunapuu

 

Intervjuu AS Werol Tehased juhi Jaan Õunapuuga tegin, kui ta oli veel viimast päeva regionaalminister.

Alljärgnev usutlus annab ülevaate Õunapuu sisekaemustest mineviku, oleviku ja tuleviku osas. Jaan Õunapuu teeb kõike hinge ja südamega ning oma jõu- ja vaimuvarusid käib ta ikka täiendamas Tagarannas, Saaremaal.

Millal sa taaskord Saaremaale jõuad?
Loodan jõuda juulikuus, kui uus töökoht lubab. Tegelikult tahaksin olla Saaremaal palju rohkem. Kui 1999. aasta suvel endale suvekodu ehitasin, kus saab tegelikult aastaringselt elada, siis ei loonud ma endale illusioone, et saan seal aastas üle ühe kuu kohapeal olla. Nii kaua kui minu vanemad elavad Tagarannas Mustjalas, nagu ka minu õepere ja sugulased, on Saaremaa ikkagi see keskkond, mis on mind lapsepõlves ümbritsenud, ja kuhu alati tagasi lähen. See kasvukeskkond avaldab mõju kogu eluks ning tahes või tahtmata pöördub inimene ikka oma juurte juurde tagasi.

See teadmine ja tundmus saabub individuaalselt. Mina hakkasin seda tunnetama siis, kui olin 40ndate eluaastate alguses. Siis hakkasin endale teadlikult Saaremaal elukohta otsima, et ennast paremini sisse seada. Hingeliselt sisse seada.

Kas sa kujutad ette, et veedad vanaduspõlve Saaremaal?
Suved kindlasti. Ja sügised on Saaremaal iseäranis võluvad, sest meri on siis veel soe ja kogu see nukker aeg, mis tuleb lehtede kolletumise ja puudelt mahalangemisega, nihkub Saaremaal alati kuu või poolteist edasi. See on kõige toredam aeg, sest siis kui merel tormi pole, saab kala püüdma minna ning just siis hakkab ka forell ja lõhe rohkem liikuma.

Sinu Saaremaa majal on ka oma nimi ja lugu.
Talu nimi on Kivissaare ja nimelugu tuleb sellest, et algselt oli Tagaranna rannaküla, kus elasid kalurid. Nõnda oligi, et seal, kus on nüüd minu maja, oli alguses neli kalurihütti üksteise kõrval ning ühe nimi oli just Kivisaare. Ja kuna maja asub väga kivisel rannikul, siis sobib see nimi iseäranis.

Tuleme päris alguse juurde tagasi. Kus sa sündisid ja kus üles kasvasid ning millises koolis käisid?
Sündisin praegusest kodukohast 20 km eemal, Paatse külas. Praegu olen sünnikodu maa tagasi ostnud ning oleme õega kahasse selle omanikud. Kuigi me pole sinna krundile midagi ehitanud, on seal alati väga soe tunne käia. Sellel kohal on nii suur emotsionaalne ja hingeline väärtus, et ma mitte kunagi ei kavatse seda maad kellelegi ära müüa. Koolis käisin ma aga 12 kilomeetrit edasi, Mustjalas. Minu vanemad olid zootehnikud ning kui ma esimesse klassi läksin, siis kolisid ka nemad Mustjalga. Kui olin lõpetanud Mustjalas 8 klassi, siis läksin edasi Kuressaare 1. keskkooli, mille 1977. aastal lõpetasin.

Millised meenutused on sul kooliajast? Missugune õpilane olid?
Mustjalas oli alguses kohanemisega raskusi. Olin iseloomult arglik, maapoiss, kes oli kasvanud keskkonnas, kus olid suuremalt osalt vanemad inimesed ja noori polnud üldse. Mind kasvatas peamiselt vanaema, sest ema-isa käisid kaugemal tööl.

Ometi suutsin suhteliselt kiiresti leida koolis kindlustunde ning selleks võtmeks oli sport. Täpsemalt olen võrkpalli mänginud 2. klassist peale. Aga olen mänginud ka käsipalli, jalgpalli ja tegelenud aktiivsemalt jooksmisega. Võrkpall on olnud minu kirg ja ma kavatsen sellega tegeleda nii kaua, kui tervis ja iga lubab. Kuna võrkpall on meeskonnamäng, siis kaasnes sellega ka koostegemise oskus ja teineteisele lootmine. Koolis ma üldiselt halb õpilane ei olnud ning meenutan siiani soojalt neid lapsesõbralikke ja toredaid aegu. Mäletan, et meie kooli võimla oli nii pisike, mõlemalt poolt 1,5 meetrit võrkpallipiire oli seina peal. Lihtsalt ei olnud ruumi.

Kui ma nüüd mõni aeg tagasi sain ministriks oleku ajal toetada seda kooli ning läbi Euroopa struktuurfondide rahade panustada uue koolimaja võimla ehitamisse, siis oli see minu jaoks suur au. Kooli avamisel tulid vägisi pisarad silma, emotsionaalne inimene nagu ma olen. Teadmine, et saad midagi konkreetset teha selle kooli heaks, mis on sulle nii palju andnud, on ülim.

Kui sa enne küsisid, kas plaanin vanaduspõlve veeta Saaremaal, siis ühelt poolt on see kindlasti parim koht hingerahu leidmiseks. Teiselt poolt on mul sellega seoses ka konkreetne unistus. Nimelt oleksin nõus võtma ühe grupi kolmanda või neljanda klassi poisse ja tüdrukuid ning hakkama neile võrkpallitreeneriks.

Pärast keskkooli lõppu läksid edasi põllumajandusakadeemiasse? Oli see loomulik ja loogiline valik?
Tegelikult oli mul kaks valikut, kui ma Kuressaares bussi istusin ja Tartu poole sõitsin: kas minna EPAsse zootehnikat õppima nagu minu vanemad või Tartu Ülikooli ajalugu. Sõit Saaremaalt Tartusse oli aga nii pikk, et selle aja jooksul jõudsin asjad enda jaoks selgeks mõelda. Ja nõnda viisingi oma paberid esimesena sisse EPAsse. Kuigi mul oli suurepärane ajalooõpetaja Helju Pärt ning mind tõsiselt huvitas see teema, tundsin ennast teises valdkonnas põlise maapoisina ikka kindlamalt.

Niisiis oli sul tol ajal kergem visioneerida tulevikku zootehniku eriala valides.
Kas nüüd tagantjärele ei kripelda?
Ma ei ole ühtegi otsust oma elus kahetsenud. Kui ma seda teeksin, siis käituksin väga rumalalt ja siis ma ei oleks oma elu eelmiste etappidega rahul. Tean, et see oli tollal õige otsus.

Kuidas su töökarjäär kujunes?
Ega alati pole kerge olnud, igasuguseid kogemusi on. Aprillikuus 1982 läksin ma tolleaegse Puhja sovhoosi peazootehnikuks. See valdkond oli toona igati privilegeeritud. Viimased kolm kursust sain ma lausa kõrgendatud stipendiumi, 105 rubla, mis oli 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses suur raha. Abikaasa, kes töötas toona Vanemuises koorilauljana nagu ka praegu, teenis näiteks palka minu stipendiumist vähem.

Enne Puhja tööle minekut olin olnud seal kolm kuud praktikal. Algus oli iseäranis hirmutav, sest esimesel praktikapäeval pidime karjamaalt ära tooma naisterahva surnukeha, teda oli lehmi karjatades tabanud välk. Väikesed lapsed jäid naisest maha… See oli väga traagiline kogemus. Aga sellest ajast oleks mul palju lugusid jutustada, ka positiivseid ja naljakaid. Nii et võiksin kunagi isegi romaani kirjutada, ainest jagub.

Esimeses töökohas oli palju noori ja tekkis sõpruskond, kes on püsinud tänaseni ning omavahel aktiivselt läbi käib. Taas oli märgusõnaks võrkpall. Mängisime Puhja võistkonnaga Eesti meistrivõistlustel ja väga hullusti ei läinudki, sest tulime viie-kuue hulka. Puhjast suundusin edasi aastaks Tartu teraviljakombinaati, kuid ei tundnud seal ennast mugavalt, sest nägin ümberringi korruptsiooni, šlikerdamist ja ebaausust ning ma ei suutnud seda taluda, aga ei suutnud ka sellise vale käitumise vastu rohtu leida.

1985ndast kuni 1990nda aastani olin ma Luunja sovhoosi peazootehnik. See oli muidugi eelmiste töökohtadega võrreldes nagu öö ja päev. See majand oli kuulus nii aianduse kui ka kasvuhoonete edendamise koha pealt. Luunjas olid esimesed perefarmid terves Nõukogude Liidus, samuti oli seal märke inimeste tööalasest stimuleerimisest preemiasüsteemide näol.

Kuidas jõudsid avaliku halduse temaatika juurde?
1980ndate lõpus algas ühiskonnas nn ärkamisaja periood ning loomulikult tundsin ka mina elavat huvi asjade käigu vastu. Kuulasime raadiot, vaatasime telesaateid, arutlesime. Siis kui ühiskondlik huvi minus välja lõi, mõistsin ka, et seda majandit ei saa nõukogude reeglistiku järgi enam edasi arendada ning nõnda langetasin 1990. aasta suvel otsuse amet maha panna.

Toonane külanõukoguesimees Kalju Pung kutsus mind külanõukogusse arendusnõunikuks. See oli aeg, kui hakati kohaliku omavalitsuse alget üles ehitama, ning minu ülesandeks oli teha vallale arengukava ja koostada põhimäärus. 1991. aasta maikuus sai Luunja valla staatuse ning juunis minust Luunja vallavanem.

See oli väga põnev aeg. Võimalus arendada maakonnatasandi tööd. 1992. aastal loodi Tartus esimene Eesti valdade liit, mille tulemusena hakkasin misjonärina käima teistes maakondades uut kohaliku omavalitsuse poliitikat tutvustamas. 1993. aasta kevadel loodi üle-eestiline omavalitsusliitude ühendus, mille esimeheks sain. 1993. aasta 10. detsembril sai minust Tartu maavanem, olin sellel kohal 2003. aasta aprillikuuni, mil kandideerisin riigikogu valimistel ja minust sai regionaalminister.

Maavanemana tunnetasin teisel ametiajal teatavat motivatsiooni langust ja üheks põhjuseks oli ka see, et maavalitsustelt hakati funktsioone ära võtma. Näiteks toimus keskkonnaosakondade tsentraliseerimine keskkonnaministeeriumi alla.

Kuidas meenutad oma ministriks oleku aega?
2003. aastal sai minust regionaalminister ning vaatamata avalikkuse, aga ka poliitiliste jõudude avaldatud kahtlustele ja kõhklustele, olin ametis neli aastat. Selle ameti vastuvõtmine polnud mulle probleem, sest regionaalse halduse tasandit ma tundsin. Samuti tunnetasin suurt väljakutset viia läbi regionaalse halduse reform, luua omavalitsustele kindel ülesehitus ning saada portfellita ministri staatusest portfelliga ministriks.

Osalt minu plaanid teostusid, osalt mitte. Mäletan Toila konverentsi 2. septembril 2003, kus käisime välja regionaalhalduse reformi kava, aga toona see teatud poliitilistele jõududele ei sobinud. Teiseks negatiivseks küljeks olid parteide kokkulepped maavanemate osas ja see, kuidas maavanemad erakondade vahel ära jagati. Minule selline korraldus absoluutselt ei sobinud. Kahju oli, et mitte otstarbekus ei mänginud kõige olulisemat rolli, vaid hoopis see, mismoodi üks või teine erakond oli ennast linnas, maal, valdades positsioneerinud.

Nende võimumängude keskel teataski toona Juhan Parts, et minu usalduskrediit hakkab otsa lõppema. Aga ta eksis, sest minu usalduskrediit püsis kuni uue valitsuse võimule tulekuni.

Minu tugevaim külg pole küll ennast kiita, aga arvan, et nende nelja aasta jooksul püüdsin ära teha seda, mida eelneva taasiseseisvusperioodi jooksul ei ole tahetud ega suudetud teha. Kui tulin 2003 riigikantseleisse, oli eelarve maht 2,8 miljonit ja kui läksin ära, oli eelarve 2,2 miljardit krooni. See on olnud märkimisväärne tõus.

Mis saab haldusterritoriaalsest reformist edasi?
Ma arvan, et uus valitsus ei kavatse selles osas midagi ette võtta. Pigem kardan, et regionaalseid erisusi püütakse veelgi vähem märgata. Olen jätkuvalt seda meelt, et Eesti riiki ei saa juhtida ainult Tallinnast, kui meil on 227 kohalikku omavalitsust. Omavalitsused on suutlikkuselt väga erineval tasemel ning just siin on tasakaalustav jõud maakondadel.

Mida soovitad uuele regionaalministrile Vallo Reimaale?
Soovitaksin minister Reimaal midagi ette võtta regionaalarengu suunamise seaduse materjalidega ja Toila konverentsil vastu võetud ettepanekutega. Inimlikust küljest soovin talle tugevat närvi ja head läbirääkimisoskust kohalike omavalitsuste, maavanematega, aga ka valitsuse sees. Samuti soovitan ministril avalikkuse ees mitte hakata pesema musta pesu. Mina pole näiteks oma eelkäijate aadressil öelnud ühtegi halba sõna ning olen alati oma südametunnistuse järgi käitunud. Minu sooviks ei ole intriige tekitada.

Millised on sinu uued väljakutsed?
Kuna olen 16,5 aastat töötanud avaliku halduse valdkonnas, siis tundsin, et nüüd on õige aeg muutusteks ning otsustasin valdkonda sootuks vahetada. Rahvaliidu tasandil jätkan poliitikuna.

Tuleme lõpetuseks tagasi Saaremaale – millega sulle see koht ja need inimesed seostuvad?
Saarlased on ühed toredad ja südamlikud inimesed. Iga kord, kui Muhu praamilt tulen, siis tunnetan, et olen omade keskel – need on minu inimesed. Kui ma Tagarannast hakkan mandrile tulema, siis jääb alati pool tundi puudu, lihtsalt ei taha saarelt ära tulla. Minu elukreedoks on: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

Arvan, et see hoiak tuleneb ka minu päritolust. Saarlased on kaalutlev rahvas, vahel öeldakse, et isegi pikaldased, kuid tegelikult on saarlased väga nupukad ja kindlasti väga ühte hoidev kogukond. Seda olen mandril korduvalt kogenud. Ennekõike aga on Saaremaal minu sünnikodu, kus on minu juured. Saaremaa seostub mulle nostalgiaga.

Leian, et see aeg, mille olen endale võtnud enne uude töökohta tööle asumist, on olnud väga oluline. See on olnud puhastumise ja endasse vaatamise aeg. See aeg on aidanud mul jõuda järeldusele, et olen oma eluga rahul. Ma olen õnnelik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 98 korda, sh täna 1)