Leenamari seitse ametit (1)

Leenamari seitse ametit

 

Leenamari Pirn on Tartu lähistelt Laevast pärit õbluke naisterahvas. Viimati nägin teda poelettide vahel tõsise, ent sõbraliku pilguga jälgimas, kas kõik ikka korralikult käituvad.

Veel sel kevadel töötas ta tehases liini peal, kuigi hariduselt on ta hoopis butafoor. Nii muuseas korraldab ta laste mängumaal Lustjalas sünnipäevi. Justkui Hunt Kriimsilma seitse ametit – kuidas üks naisterahvas ikkagi nii palju jõuab, üritasin ühel päeval teatrimajas välja selgitada. Samal ajal käis lasteetendus „Sina minu jaoks”, millele Leenamari on kujundanud kostüümid ning enne etendust maalis ta tegelaskujudele ka näod pähe.

Kuidas sa, Leenamari, siia Saaremaale üldse sattusid?
Ma tulin Kuressaare Linnateatrisse tööle. Olin üks nendest, kes siis, kui teatrimaja avati, siia tulid. Aga ma ei ütleks, et ma eriti õnnetu olen selle tuleku üle.

Nüüd enam mitte, aga tol hetkel, kui teatris asjad käest hakkasid minema?
Tol hetkel kindlasti, sest see võttis pinna alt. Ja kui inimesel ei ole pinda all, siis ta muutub närviliseks, sest kardab teadmatust. Nüüd tean ma aga üht-koma-teist ja mul on väga põnev olnud. Ütleksin, et see tuli mulle ainult kasuks, sest teatriring on niivõrd kitsas – sa näed ainult ühtesid ja samu inimesi, kuuled ühtesid ja samu jutte, olgu need head või halvad, vahet ei ole.

Aga nüüd olen kohanud inimesi väga erinevatelt elualadelt, tänu sellele, et olen ise töötanud paljudes kohtades. Hästi huvitavates kohtades, mille kohta keegi ei oskaks aimatagi, et ma seal üldse võiksin töötada. Olen avastanud väga vahvaid inimesi ja näinud hoopis teistsugust elu ja ma usun, et kui ma nüüd midagi kunagi tegema peaksin hakkama, päris teatris näiteks lavastama, võin seda teha palju huvitavamalt, sest olen näinud igasuguseid inimesi. Nii et mul on spikker nüüd olemas, kus pealt kontrollida, kas ma teen õigesti.

Veel sel kevadel olin ma näiteks tehasetööline ja suhtlesin töölistega. Nägin, kuidas nendel inimestel on oma uhkus: mille peale nad on uhked, miks nad lähevad kurjaks, mida nad sallivad, mida nad ei kannata, kuidas nad omavahel läbi saavad.

Aga kui meil on nüüd nn poolkutseline linnateater ja kui nad nüüd tahaksid sind päriseks tööle kutsuda, kas läheksid?
Oleneb, mida nad pakuvad.

Seal on minu teada selline põhimõte, et kõik kas näitlevad või lavastavad ja teevad ka midagi muud juurde.
Kui ma Kuressaare Linnateatrisse tulin, siis olin ka teostaja, butafoor ja grimeerija. Sellepärast, et tööle pidi võetama 28 inimest, aga võeti 12 ja hiljem kaotati veel 6 kohta ära.

Siis olin ma veel lavatööline, rekvisiitor ja inspitsient osalt. Ja koristaja ja piletikontroll ja vahepeal olin all garderoobis ka natuke. Sai tehtud üsna palju tööd: alustasid oma päeva kell üheksa hommikul ja lõpetasid kell üks öösel. Lihtsalt sellepärast, et muidu ei mahtunuks ära kõik need tegemised.
Siis läksid koju magama – täpselt nii palju nägidki oma peret. Jõudsin koju – kõik magasid juba, tulin hommikul kodust ära – kõik ikka veel magasid. Või tegelikult hommikul ma suutsin oma lapse kooli ajada, emale süüa teha ja siis jälle tööle.

Saad sa mingit tasu ka selle vabal ajal rapsimise eest?
Selle eest, et ma mõtlen välja ja valmis teen, saan tasu. Aga kui ma teenindan etendust, siis selle eest ma tasu ei saa.

Lümandas teed sa veel ju seda nukkude revüüd. Õmbled kostüüme, lavastad – kas selle eest sulle makstakse?
Lümandas olen kirjas kui näiteringi juhendaja. Ja ma olin kohutavalt liigutatud sellest, et Lümanda vallavanem tegi oma ringijuhtidele jõulupreemiad. See oli tõesti midagi sellist, mida ma ei osanud oodata. Muidugi võttis riik sellest poole omale nagu ikka.

Aga oluline on, et meie peale mõeldi. Juba see fakt, et üks ülemus mõtleb oma alluva peale, on kohutavalt meeldiv. No eks ta on näinud ka seal seda meie kargamist ja tegemist ja teda on see hirmsasti lõbustanud. Ta ikka aeg-ajalt käib piilumas, mis me teeme. Ei ole sugugi, et fuih, mingi näitering! Lümanda vallavanematega on meil alati vedanud. Sest eelmine vallavanem ka väga soosis just teatritegemist ja kultuuriüritusi.

Aga oot – miks sa üldse Lümanda vallas oled?
Lihtsalt vanast harjumusest. Me hakkasime seal Helle Keskülaga koos käima, no ja Helle teeb nüüd näitemängu Taritus. Kui Lümanda rahvas hakkas „Keefirit” tegema, siis nad tulid ja kutsusid mind. Nad on sellised tõsiselt armsad inimesed.

Ise elad ju Kuressaares.
Ei, mina elan Valjalas.

Töötad siis Kuressaares?
Jah. Aga vahepeal siis käin aeg-ajalt Salmel ka abiks. Vot see on see, mis tegelikult aitab elada. Mis ei lase kibestuda, kui palgast napib ja igasugused peremured on kukil. Sa lähed sinna kultuurimajja, jätad oma kalossid ukse taha ja lähed sisse ilma muredeta. Ja kui sa jälle välja tuled ja paned oma kalossid tagasi jalga, siis see mure ei tundugi enam nii suur.

Täpselt sama moodi teen ma tüdrukutega siin näiteringi. Tulla on õudselt raske. Aga nad annavad niivõrd palju positiivset energiat, et kui ma siit lähen, siis ikka kipsadi-kepsadi nagu plika.

Kas see näitering on seesama, mis tegi raekojas „Meloodiamaa“ etenduse?
Nad tegid raekojas nukuetendust ja Lustjalas tegime jõuluetenduse, viimati mängisid nad Minni Saapari ja Triinu Aanja kirjutatud lugu „Oht Transilvaaniast”. Mul on neid pea 14 tüdrukut. See on teatriring Funktsioon B – ise panid nime. Fantastilised noored, kes on tegelikult just kõige raskemas eas – 13–16. Oleme omavahel head sõbrad – me ei tee ainult näitemängu. Räägime väga palju igasugustest maailmaasjadest, loeme ja soovitame üksteisele raamatuid. Ma ütleks, et need on ühed toredamad noored, keda mina olen oma elu jooksul näinud.

Kas nad on erinevatest koolidest?
Nad on Saaremaa ühisgümnaasiumist ja Kuressaare gümnaasiumist. Fantastilised noored lihtsalt. Iga kord, kui me koos oleme, mõtlen, et issand kui hea, et nad on. Ma ei kujutaks nüüd enam üldse ette, et neid ei ole.

Kas sa sellest ka vahel unistad, et saaksid mõnes suures teatris töötada? Eks ma olen käinud küsimas kohta ka. Pärnuga mul olid läbirääkimised ja Tartus käisin küsimas, aga eks seal ole seesama asi, et tehniliste töötajate arvu tõmmatakse kokku, sellepärast, et raha ei ole. Tartu oleks mind kohe võtnud kahel käel, aga neil oli direktori vahetus kõigepealt, koha taotlused olid ministeeriumis sees, ja kui nad siis pärast mulle helistasid, olid ise kohutavalt kurvad ja ütlesid, et kahjuks nad ei saa mind võtta.

Ausalt öeldes niimoodi ma kuhugi tööle küll ei tahaks minna, et minu pärast keegi lahti lastakse. See ei ole sugugi hea algus ja tähendab ainult kõõrdpilke ja väga ebamugavat olemist.

Sa oled õppinud butafooriks – kus sa seda õppisid ja miks just seda ametit?
Viljandis hakati butafoori eriala õpetama aasta peale seda, kui mina Odessasse õppima läksin, aga kuna seal oli tõesti väga hea kool ja selle kooli pabereid aktsepteeriti (see oli 1986. aastal) üle terve Euroopa, siis ma mõtlesin, et mul on tingimata mõtet seal olla. Mida nad Odessas fantastiliselt tegid, oli meie mõtlemise suunamine.

Tegelikult kõik hakkabki sellest, kuidas sa mõtled, mida sa mõtled, millele sa mõtled ja miks sa mõtled. Tegelikult see „miks” ongi põhiline küsimus. Sealt hakkabki pihta see, et miks sa teed midagi, miks just nii, millest sa midagi teed, mis materjal on hea materjal, mis materjal ei ole hea materjal. Ja siis kõige lõpuks – kuidas.

Me ei olnud küll teatri butafoorid, me olime kinostuudio butafoorid, aga tegelikult kehtivad samad reeglid. See tuli mulle suuresti kasuks, kui siin „Ruudit” tegin. See oli jälle üks väga ilus kogemus.

Üks suuremaid elamusi, mis ma sain, oli siis, kui esimesel päeval viikingid läksid laevaga merele, sealtsamast Tori sadamast. Purjus Nasva mehed mootorpaadiga tõmbasid laeva madalikule – ei edasi, ei tagasi, ja kõik see mees, kostüümides, läksid aerudega laeva lahti lükkama.

Vot see oli sihukene hetk, kui mina istusin maha ja minu jalad läksid nõrgaks, sest see ei olnud enam tänapäev. Õudselt kahju oli sellest, et võttegrupp läks paadiga ees merele, nii et see ei jäänud mitte kuhugi lindi peale, aga see oli täielik müstika. Need on hetked, mille pärast seda tööd teed üldse.

Nii et tegelikult on Saaremaal päris hea?
Ma arvan, et kui ei oleks hea, siis ma oleks juba läinud. Sest ära minna võib ju alati. Kui ikka viskab kopa ette ja leiad, et see ei ole sinu koht ja üldse aru ei saa, mis sa siin teed, siis tulebki ära minna. Niikaua kui seda tunnet ei ole ja kellelgi must rõõmu on, niikaua peaks nagu asja edasi ajama. Sest hulle ideid on palju ja ju neid ka leiab, kes nendega kaasa tulevad. Siin on muidugi see, et esimene asi ei ole küsimus: mis ma selle eest saan, mis mandril kipub saama juba valdavaks.

Just need suhtumised ja asjad, mis ma selle seitsme siin elatud aasta jooksul olen kogenud, on muutunud palju liberaalsemaks. Kuna töötan Falckis turvana, siis ma suhtlen väga erinevate inimestega…

Mitu ametit sul siis kokku on?
Ma töötan kolme koha peal, sest mu poeg läks Tallinnasse kooli ja seal on vaja korterit üürida ja elada ka. Ta käib küll ise tööl kooli kõrvalt, aga sellest teenistusest jääb ikkagi väheks.

Oled sa saanud kellelegi turvatöötajana õlale ka koputada?
Olen ikka. Jõulude ajal suhtlesin ühe viieliikmelise poiste pundiga, kes olid kaunis purjus. Mina olin valves Saaremaa Valsis öösel. Poisid tulid ühelt teiselt jõulupeolt. Turva oli nad sealt välja visanud ja helistas mulle juba ette, et nad tulevad.

Läksin vaatama, et ega ei ole aknaid sisse visatud või keegi põõsa alla magama jäänud ja näen, et minu ees läheb üksik noormees, viskab siis raudtrepi peale maha ja sätib ennast magama. Astusin siis juurde, soovisin jõudu ja soovitasin: „Ole hea, ära siia magama heida, öö on juba külm. Sa oled nii kena noor poiss, et oleks kahju, kui sind hommikul peaks sinna kõrvalmajja viima…” Esimene asi, mis ta nägi, oli muidugi munder. Siis ta ei suutnud juttu ja mundrit kokku panna.

Nägin ülejäänud neli ka ära, muidugi olid kõik purjus. Rääkisime juttu ja asi lõppes sellega, et me jätsime kättpidi jumalaga ja soovisime häid jõule. Takso tuli ette, poisid istusid taksosse, lehvitasid ja sõitsid ära koju.
Tegelikult me vaatame liiga palju Ameerika filme. Seal on turva see, kes väänab käed selja taha ja surub püstoli meelekohta. Minu ainukene relv on mobiiltelefon. Ma võin sellega visata küll, jah, aga see on ka kõik. Rohkem ei ole mul mitte midagi.

Igas situatsioonis inimesed ju ikkagi räägivad. Need poisid küsisid ka tookord: „Kas sa hakkad meil nüüd käsi väänama?” Ma küsisin vastu: „Miks – te ei ole ju teinud midagi, miks ma peaks te käsi väänama?” „Ma olen ju purjus,” ütles üks noormees. Küsisin vastu: „Oled sa kunagi kuulnud, et purjus olemise vastu aitaks käte väänamine? Ei ole ju!? See ei aita pohmelli vastu ka, nii et see jääb täna ära.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 199 korda, sh täna 1)