Oskame Abrukalgi asjalikud olla

Ilmad on suviselt soojad ja lasevad kalendrikevadel end suveks arvata. Ega meil selle vastu midagi ole, pigem lepime rõõmsalt pakutavaga, seda enam, et suvi ju niigi üürike ja ega seda ilmasooja ja päikesepaistet meile küllusesarvest jagata. Suve rutakast algusest tingituna tuleb ka vastavalt tegutseda. Pean silmas heinategu.

Olenemata sellest, kas ja kui palju saarel loomi peetakse, vajavad heinapõllud ning rohumaad niitmist ja hooldust. Õnneks ei lähe heinategu ka tühja – tänase seisuga on Abrukal 300–400 lammast, kui järelkasv ka juurde arvata, lisaks veel mõned hobused ja küülikud, kelle arvukus aina kasvab ja kes samuti heina põhitoiduna tarbivad. Nii et heinategu tuleb tõsiselt võtta ja soodsad ilmad targalt ära kasutada.

Kui heinategu ehk hetkel maamehe põhitegevuseks arvata, siis selle kõrvalt tuleb aega ka muudeks toiminguteks näpistada. Selleks, et Abrukal elu ja töö sujuvalt laabuks, on vaja ka mõnusaid puhkehetki nii täiskasvanuile kui ka lastele, võib-olla et lastele rohkemgi. Ning kes selle pärast siis veel peaks muretsema, kui mitte saare oma mehed ja lapsevanemad. Nii saigi mõtteid heietatud laste mänguväljaku rajamisest seltsimaja ehk Abruka Muuseumi Seltsi maja juurde. Antud lubadustele ja tehtud plaanidele tuleb tasapisi katet luua, kõige parem midagi sellist, mida silmaga näha ja käega katsuda saab. Siinkirjutajale ja Põllu talu peremehele Indrek Juhansonile tuli appi Kuressaare mees Jaan Õispuu, kes ise kuue lapse isa ja lahtiste kätega puutöömees.

Nii valmiski Abruka Muuseumi Seltsi maja juurde kiik, mis mõeldud küll kõige väiksematele abrukalastele, aga on piisavalt toekas, et täiskasvanugi üles-alla kiikudes jalgu kõigutada saaks, kui muidugi lapsed lubavad. Kui aeg käest ei libise, jõuab ehk jaaniks lastele liivakastigi valmis meisterdada. Kõike seda muidugi Kuressaare mehe Jaani kätetööna. See on osa Abruka Muuseumi Seltsi maja juurde kavandatavast laste mänguväljakust. Aga üleliia hõisata ei tohi, laseme asjadel omasoodu areneda ja küllap siis ka asi edeneb, muidu on nii nagu kõige kõval häälel välja öelduga: vilet palju, villa aga vähe.

Nüüd aga muudame teie lahkel loal teemat ja räägime kunstist, täpsemini fotokunstist. Nimelt seati Abruka Muuseumi Seltsi majas juba rohkem kui nädala eest üles üks huvitav ja pilkuköitev fotonäitus. Näituse autoriks on Rap-last pärit mees, fotograaf Kaido Haagen.

Mees, kes pea paarkümmend aastat pildistamisega leiba teeninud ja kes on suutnud endas meeldivalt ühendada professionaalse fotograafi tööoskused ja tasemel fotokunstniku objektitunnetuse. Fotodele on valikuliselt jäädvustatud Eestimaa tuletorne, millele pakuvad teemakohast seltsi veealuse maailma asukad.

Avastamis- ja äratundmisrõõmu peaks jätkuma kõigile. Seni on huvilistel võimalik olnud näitusega tutvuda Muhus, Tallinnas meremuuseumis ja Helsingis. Nüüd siis teiste suurte mereriikide ja sadamalinnade kõrval ka Abrukal. Näitus Abruka seltsimajas jääb vaatajatele avatuks septembrikuuni. Nii et kõik Abruka külalised, kes te kaunite kunstide vastu huvi tunnete, olete oodatud.

Läinud laupäev läks Abruka ajalukku veel ühe tähtsündmuse läbi. Nimelt toimus Abruka Muuseumi Seltsi majas koosolek, kuhu olid kutsutud kõik, kellele Abruka areng ning saarel toimuv hingelähedane. Saarerahvaga oli kohtuma sõitnud Kaarma vallavanem Ülo Vevers isiklikult. Põhiküsimuseks Abrukale määratava saarevahi vajalikkus.

Sellega Abruka elanikel probleeme ei olnud, kõik 24 kohale tulnud abrukalast leidis üksmeelselt, et saarevahi ametikoht Abrukal on vajalik. Arutusel oli ka saarevanema valimine. Kandidaatide esitamiseni seekord ei jõutud, küll aga oldi nõus vallavanema ettepanekuga, et arvestades ametiülesannete kattuvust ja kogukonna suurust saarel võiks neid ülesandeid täita üks ja sama inimene. Abruka rahvas lubas oma ettepanekud saarevahi ja saarevanema kandidaatide asjus esitada hiljemalt vallavolikogu väljasõiduistungiks, mis toimub Abrukal juuni lõpus või juuli alguses.

Arutusel oli ka kaevude rajamine saarele. Vallavanema sõnul peaks tehnika saarele jõudma veel juunikuus ja ega siis puuriminegi enam mägede taga ole. Nagu ühele korralikule koosolekule kohane, jäid mõned küsimused ka konkreetse vastuseta. Eks vastuseid juhtub telefonitsigi saama, aga tähtsamaks kõigest võib pidada tõsiasja, et vallavanem isiklikult pidas vajalikuks saarele kohale tulla.

Nagu näha ja kuulda, oskame Abrukalgi väga asjalikud olla. Vaat nii, ja nüüd kohtumiseni.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)