Kontrastid Saare maakonna kultuurimajade maastikul

Kontrastid Saare maakonna kultuurimajade maastikul

 

Möödunud aastal sai Saare maakonnas teoks üks väärt projekt, millest siiani pole laiemale ringkonnale veel räägitud. Alles möödunud nädalal oli mul au sellest osa saada. Jutt on DVD-st „Kontrastid Saaremaa kultuurimaja-maastikul”.

Saare maavalitsusest alguse saanud idee üles võtta kõik kultuurimajad, leidis väärika teostuse OÜ Araani poolt, eesotsas Aare Kannuga. Filmis on jäädvustatud kõik Saare maakonna valdade rahvamajad, kultuurimajad või muud sarnased asutused, mis täidavad valla kultuurikeskuse funktsiooni.

DVD tutvustab 18 paika, nende seas ka kahte küla, kus tegelik kultuurihoone puudub – Nasvat, kus maja maha põles, ja Torgut, kus maja lihtsalt ei ole. Ruhnu on DVD-le jõudnud fotodena. Ülejäänud 15-st on erinevaid kaadreid, kus kõrvuti kaasaegne tehnika ja tilkuv kraanikauss või laest kukkuv krohv. Kontrastid!

Filmi eesmärk on näidata, milline on maakonna kultuurimajade hetkeseis. Mitte seda ilustades või romantilist viletsust näidates. „Alati suudame näidata olukorda paremini, see aga, mida selles filmis näeme, on alasti tõde,” rääkis üks filmi-idee algatajaid Valve Heiberg. „Eesmärk oli näidata seda, mis meil on, ja millest me puudust tunneme. Et oleks võimalik asju võrrelda, neid parandada. Aga peamine – et 10, 20 või 50 aasta pärast oleks, mida vaadata, meenutada ja mäletada.

Kolme päevaga valmis 16- ja pooleminutiline film

Imelühikese ajaga üles võetud film on äärmiselt tänuväärne ettevõtmine. Kasu saavad sellest küll ehk vaid vähesed, sest keda muud peale maakonna kultuuritöötajate endi ja ehk ka paari arhitekti taoline film huvitada võikski. Ent siiski olen isiklikult rõõmus, et selle ära nägin, saamaks teadlikumaks maakonna väärtustest. Või ka puudustest.

Nüüd tean, kui uhke mõni maja seest võib olla, kuigi väljast paistab kui vana nõukaaegne hoone, nagu on näiteks Astes või Valjalas. Nüüd tean, miks Taritust tulevad hääd näitemängud ja räägitakse rõõmsaid jutte sealsetest tegemistest – nende kultuurimaja on õdus nagu vana lapsepõlvekodu.

Nüüd tean, et näiteks Lümanda kultuurimajas tehakse ka sporti, sest hoone on ehitatud kasutamiseks spordisaalinagi. Nüüd tean, millise iseenesest võrratu arhitektuuriga on Tornimäe rahvamaja, teist sellist tegelikult maakonnas rohkem polegi – kaarvõlvide ja rõdudega hoone meenutab seestpoolt pisut endist Sakala keskust Tallinnas.

Filmis on ära toodud ka kultuuri- või rahvamajade sünnidaatumid. Räägitud on maja arengust või jutustatud lugu, kuidas hoonest kultuurimaja sai (näiteks oli Kärla rahvamaja kunagi Tarbijate Ühistu pood). Pajatatakse ka sellest, et enamik maju on kas või korra maha põlenud või sõjas hävinud ning ikka ja jälle üles ehitatud.

Kaadrid on napid, ent paljuütlevad. Igal hetkel on oma mõte ja sisu. Filmi operaator ja režissöör Aare Kann on selgelt välja toonud kontrastid. Muusika pärineb Villu Veski ja Tiit Kalluste ning „Põhjala saarte häälte” plaatidelt. Valve Heiberg meenutas, kuidas filmi vabariiklikul esilinastusel Jüris oli pärast video vaatamist jäänud saalis haudvaikseks.

Igal majal oma lugu

Kuna inimesi on filmis on vaid paaris kohas, sest peategelased on ju majad, tundub nagu olekski just nendel majadel oma lugu jutustada. Iga seinapragugi justkui räägiks mingi loo.

Need majad on oma inimeste nägu. Neis on tunda tegemiserõõmu ja seda, et kunst sünnib ka siis, kui hoonel laguneb katus või mureneb kivitrepp. Et maja köetakse talvel puudega ja sooja jagub sellest nii lauljatele, tantsijatele kui näitemängu tegijatele.

Majad peegeldavad, kui palju oma tegemistest hoolitakse ja kui vähe sealjuures loeb raha või tegelikult selle puudumine.

Aasta hiljem: hävinud või uuenenud

Rõõm on muidugi tõdeda seda, et vaid aasta tagasi ülesvõetud filmis näidatud majadest on vähemalt juba kaks saanud endale tänaseks uue kuue. Nii Valjala kui ka Laimjala kultuurimaja on nüüdseks omandanud uue väljanägemise ja seegi näitab, kui oluline on hetkede väärtustamine.

Kui teha uus film viie aasta pärast, siis võiks vaatenurgaks olla juba mitte enam kontrastid, vaid võrdlus. Sest kõik areneb, liigub, muutub. Võib-olla on mõni maja selleks ajaks leidnud hoopis teistmoodi kasutust, vahest on mõni neist maha lammutatud ja asemele ehitatud uus modernne kultuurimaja.

Ent mida arvata Nasvast ja Torgust? Kus saavad inimesed seal meelt lahutada, kus käia koos tantsimas rahvatantse, harjutamas mõnd teatritükki või tegemas lastega lauluproovi? Kas pole mitte rahvamaja puudumine saanud nendele kohtadele saatuslikuks?

Nasva inimesed käivad meelt lahutamas Kuressaare linnas ja Nasva oma tantsurühmadest, lauljatest või näitlejatest pole midagi teada. Ja Torgu – see väike õnnetu Torgu –, kui neil pole rahvamaja ega kooli, kus siis on neil see paik, kus inimesed koos käivad? Ja tunnevad, et on selle valla elanikud.
Mäletan möödunud aastast Torgu põhikooli nelja lapse näitemängu, mis osales algklasside taidluspäeval – seal oli olemas killuke seda sädet, mis selles vallas veel elab. Ent need lapsed on nüüd saanud või saamas põhikooliealiseks…

DVD-d kultuurimajadest võib vaatamiseks küsida Saare maavalitsuse kultuuriametnikult Valve Heibergilt, tel 45 20 526. Film ei ole tehtud kommerts-eesmärgil ja osta seda kusagilt ei saa.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)