Gümnaasium – kas teadlik ettevalmistus ülikooliks või lapsepõlve pikendus?

Gümnaasium – kas teadlik ettevalmistus ülikooliks või lapsepõlve pikendus?

 

Eesti riigi jätkuva arengu mootor on ettevõtlus. Ettevõtete konkurentsivõime olulisim tegur on omakorda inimesed, mistõttu ka ettevõtete edukus ja püsimine sõltuvad eelkõige just kõrge kvalifikatsiooniga töötajatest.

Siinkohal ei tähenda kõrge kvalifikatsioon kaugeltki mitte kõrgkoolikraadi, vaid suurepäraseid tänapäevaseid ametioskusi. Oskajaid töötegijaid koolitatakse aga moodsates kutseõppeasutustes, kuhu noored tahavad paraku astuda alles siis, kui mujale ei saa. Sellisele järeldusele jõuti muuseas ka Läänemaa ettevõtluse arengukava koostamise käigus.

Gümnaasium ei ole alati arukas eelistus

Arengukava koostamise käigus käsitletigi ühe olulisema lahendamist vajava probleemina oskustööjõu kvalifikatsiooni tõstmise vajadust, kuna suur hulk noori eelistab ametikoolile gümnaasiumiõpinguid ega vali kutseõppeasutust.

Selline eelistus pole paljude noorte seisukohalt arukas ega tulevikuperspektiive arvestav, sest näiteks Läänemaal langeb maavalitsuse statistika kohaselt ühe õppeaastaga gümnaasiumidest välja 20% ehk umbes 170 noort! Kolme õppeaasta peale on see vähemalt 500 last – üks korralik koolitäis õpilasi, kes erinevatel kaalutlustel on teinud vale otsuse.

Ent miks ei suuda noored oma võimeid õigesti hinnata? Siin on mitmeid põhjusi.

Õpingute jätkamine gümnaasiumis on paljudel puhkudel õpilasele lihtsalt mugav, kuna jäädakse edasi tuttavasse kooli, kus tuntakse nii õpetajaid kui ka kaaslasi. Sageli on gümnaasiumis jätkamise taga aga vanemate surve, kes tahaksid, et lapsed teeksid midagi sellist, mis neil endil nooruses tegemata jäi. Üldkesk- ja kutsekeskhariduse rahastamissüsteemi arvesse võttes on õpilaste jätkamisest oma koolis eluliselt huvitatud ka paljud gümnaasiumid.

Kahtlemata on palju selliseid noori, kelle jaoks gümnaasium on edaspidi kõrgkoolis jätkuva haridustee loomulik osa. Ent liiga paljude jaoks on see siiski lõpuni läbimõtlemata valik. Seda käitumist võime käsitleda lapsepõlve pikenduse ning elukutsevaliku edasilükkamisena.

Pole suuremat tupikut kui lõpetamata gümnaasium
Nendest, kes gümnaasiumi lõpetada ei suuda, läheb kutsekoolidesse vaid väike osa. Märkimisväärne hulk neist noortest suundub aga otse tööturule, kus neid kutseoskuste puudumise ja hariduse puudulikkuse tõttu keegi ei oota.

Tööturul jäävad hätta ka need noored, kes küll suudavad gümnaasiumi lõpetada, kuid kel edasiõppimiseks ei jätku võimeid ega tahtmist. Pelgalt teoreetiliste teadmistega, ent praktiliste oskusteta on keeruline konkureerida ametikoolist tulnud eakaaslastega. Seda kinnitab ka tööturuameti statistika, mille kohaselt on noorte töötute hulgas kõige rohkem just neid, kel on vaid kas põhikooli- või gümnaasiumiharidus. Nii oli 2006. aastal üldkeskharidusega töötuid registreeritud poole rohkem kui kutseharidusega noori.

Kutseharidusega noorte eelisolukorda tööturul kinnitab ka Eesti kaubandus- ja tööstuskoja väljatoodud tõik, mille kohaselt eeldab Eesti tööjaotusmudeli põhjal kutsehariduslikku ettevalmistust 70% töökohtadest ja vaid 30% klassikalist ülikooliharidust. Eesti haridussüsteemi vaadeldes avaneb paraku aga sootuks tagurpidine pilt, sest tervelt 70% noori eelistab akadeemilist haridusteed ning kutsekooli jõuab vaid 30%.

Selle ebakõla tulemusena on suur hulk noori sunnitud tööle asuma ametikohal, mille esitatud nõuete suhtes ollakse sobimatu, ning tehakse tööd, mille käigus õpitu rakendamiseks võimalusi ei ole.

Paraku ei mõista õpilased, lapsevanemad ega üldhariduskoolide õpetajad sageli, et lokkav üldhariduskesksus teeb haiget eeskätt lastele, pannes nad ebavõrdselt konkureerima nendega, kes söandasid julge ja aruka otsuse teha juba varakult.

Autor on kasutanud kaubandus- ja tööstuskoja, Lääne maavalitsuse ning tööturuameti andmeid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 74 korda, sh täna 1)