Lähis-Ida: Kolgata tee rahu suunas

Lähis-Ida: Kolgata tee rahu suunas

 

Neil päevil möödus 40 aastat XX sajandi ajaloo ühest pöördepunktist – Kuuepäevasest sõjast. Tõsi, see sõda muutis kardinaalselt Lähis-Ida poliitilist kaarti, kuid samas ei toonud see endaga kaasa rahu. Kuuepäevase sõja tagajärjel tekkinud probleemid on täna ikka veel lahendamata.

Nelikümmend aastat tagasi algas Lähis-Idas sõda, mis läks ajalukku „Kuuepäevase sõja” nime all. Vähem kui nädala aja jooksul purustas Iisrael kolme Araabia riigi sõjaväed ja haaras oma valdusse territooriumi, mis oli neli korda suurem tema enda territooriumist.

Just neil päevil neli aastakümmet tagasi ilmusid maailma ajakirjanduse veergudele laiemale üldsusele seni tundmatud kohanimed: Gaza sektor, Jordani jõe läänekallas ja Golani kõrgendikud. Kuus päeva kestnud sõja tagajärjel sattusid need alad juudiriigi võimu alla ja võitlus nende pärast kestab tänaseni.

Kuum suve algus

1967. aasta suveks oli olukord Lähis-Idas muutunud väga pingeliseks – Egiptus kasvatas kiiresti oma sõjalist võimsust ja pidas diplomaatilist võitlust selle nimel, et ÜRO rahukaitsejõud Siinai poolsaarelt lahkuksid. Viimased asusid seal juba 1956. aasta Suessi kriisist saadik. Oma eesmärkide saavutamise nimel arendas Egiptus aktiivset diplomaatilist tegevust ja sõlmis liite teiste Araabiamaadega.

Egiptuse president Gamal Abdel Nasser ei varjanudki kavatsust teha lõpp Iisraeli riigi olemasolule. Tema radikaalsed mõtteavaldused ei leidnud toetust mitte ainult egiptlaste seas – neid kavatsusi toetas praktiliselt kogu islamimaailm.

Kõigele lisaks tunnetas Nasser, et tema selja taga on kõikvõimas Nõukogude Liit. Tookordsed Nõukogude liidrid – alanud oli juba Brežnevi ajastu – ei tundnud Iisraeli suhtes kõige vähematki mingit sümpaatiat. Just Nasseris nägid nad reaalset jõudu, kes suruks juudiriigi põlvili, ja selle eesmärgi saavutamise nimel ei hoidnud Moskva raha kokku – Egiptusesse saadeti pidevalt sõjalisi nõuandjaid ja kaasaegset relvastust.

Luure kinnitab kartusi

Et Egiptusel on kurjad kavatsused, sellele viitasid ka luureandmed – Nasser koondas peaaegu kogu oma armee Siinai poolsaarele, Iisraeli piiride vahetusse lähedusse.

Samaaegselt alustasid erinevates islamiriikides baseerunud palestiinlastest terroristid aktiivset uue taktika kasutuselevõttu – selle käigus ületati salaja riigipiir ja sooritati kallaletunge Iisraeli kodanikele. Sealjuures kasutasid terroristid neile varjupaika andnud riikide täielikku toetust.
Nendes tingimustes langetaski Iisraeli valitsus otsuse, mis oli kujunenud olukorras ainuõige: anda oma võimalikule vastasele preventiivne löök. Nii algaski sõda. Sõjalise operatsiooni koondnimetus oli „Fookus”.

Ennetav ja ootamatu löök

1967. aasta 5. juuni varahommikul andsid Iisraeli sõjalennukid löögi ühele Süüria, kolmele Jordaania ja 11-le Egiptuse sõjaväelennuväljale. Selle ootamatu ja eduka rünnaku tagajärjel hävitati suurem osa islamimaade sõjalennukeist, mis alles asusid kas angaarides või stardiradade ääres. Kannatada sai islamiriikide õhuvägede infrastruktuur ja kõik see lülitas nende lennuväe edasisest sõjategevusest välja.

Ainuüksi Egiptus kaotas konflikti esimestel tundidel 300 lennukit. Iisraeli kaotused piirdusid vaid 19 lennukiga, kusjuures neist enamik purunes tehnilise rikke tagajärjel.

Lennurünnaku järel asus tegevusse maismaavägi: Iisraeli tankid ja jalavägi ületas Egiptuse riigipiiri ja pärast paari väga pingelist lahingut vallutati tähtsamad egiptlaste tugipunktid. Iisraeli vägi tungis vaenlase tagalas mitmekümne kilomeetri kaugusele.

Samal ajal käivitusid ägedad lahingud ka Jeruusalemma läheduses. Enne sõda oli see piirkond osaliselt Jordaania kontrolli all. Iisraeli armee üksused vallutasid kiiresti strateegilised punktid linna ümbruses ja lähenesid Vanale linnale.

Juudiriigi rünnakule vastas Jordaania armee Tel Avivi pommitamisega – selleks kasutati kaugsuurtükke. Kuid see ettevõtmine ei andnud mitte mingit sõjalist efekti.

Iisraeli jätkuv edu

Sõja teisel päeval oli sõjaõnn jätkuvalt juutide poolel. Lennuväe toetusel tungisid Iisraeli sõdurid Siinai poolsaare sügavusse. Lõpuks sai Egiptuse kõrgem väejuhatus aru, et kaotus on paratamatu, ja vägedele anti korraldus taganemiseks. Et kiiret taganemist mitte takistada, said Egiptuse sõdurid loa jätta kogu rasketehnika kõrbesse maha.

Sellest hoolimata puhkes Egiptuse armees paanika ja taganemine kujunes väga kaootiliseks, mille tagajärjel olid inimkaotused suured – palju oli tapetuid, haavatuid ja vangilangenuid. Sõja teise päeva lõpuks haaras Iisraeli armee oma kontrolli alla kogu Gaza sektori ja surus Egiptuse armee jäänused Suessi kanali lähedusse.

Siinail saavutatud võit võimaldas aga Iisraeli väejuhatusel suunata 55. langevarjurite dessantväerühm appi vägedele, kelle pealetung Jordaania armee vastu oli Jordani jõe läänekaldal toppama jäänud. Lõunarindelt saabunud lisavägi võimaldas Iisraeli armeel 6. juuni õhtuks vallutada Hebroni ja Petlemma linnad.

Samal päeval alustas Süüria armee pealetungi põhjas, Golani kõrgendike piirkonnas. Pärast suurtükiväe ettevalmistustuld tegid süürlased katse rünnata piiri ääres olevaid Iisraeli piirivalvevägesid. Rünnak löödi tagasi ja seda paljuski tänu sellele, et appi jõudis Iisraeli lennuvägi.

Diplomaatiline sõda

6. juunil kogunes New Yorgis ÜRO julgeolekunõukogu erakorraline istungjärk, kus USA tegi ettepaneku sõlmida kiire vaherahu ja et sõdivate poolte väed taanduksid sõjaeelsetesse piiridesse. Kuid Nõukogude Liit – ilmselt lootes, et islamimaad suudavad oma jõude koondada – oli sellele ettepanekule vastu ja ähvardas kasutada vetoõigust.

Sõja kolmandal päeval lõid Iisraeli väed Egiptuse armee Siinai poolsaarel lõplikult puruks ja haarasid oma valdusse tuntud kuurortlinna Sharm el Sheikh. Iisraeli väed ületasid Suessi kanali ja tee pealinna Kairosse oli seega avatud.

Samal ajal löödi Jordaania väed välja Jordani läänekaldalt. Iisraeli suurimaks võiduks oli Jeruusalemmas asunud Jordaania väekontingendi täielik kapituleerumine ja juutide jaoks püha koha, Nutumüüri vallutamine.
8. juunil tunnistas Kairo oma kaotust ja palus vaherahu. Sama päeva õhtul avalikustati kokkulepe, mis lõpetas tulevahetuse Iisraeli ja Egiptuse armee vahel. Siinail olevad väed vabanesid, et jätkata sõda teistel rinnetel.

Ohtlik vahejuhtum

Kuid 8. juuni jäi ajalukku ka ühe ebameeldiva intsidendi tõttu, mis pani ohtu USA ja Iisraeli head suhted: nimelt ründas Iisraeli sõjalennuk Ameerika luurelaeva USS Liberty. Selle tagajärjel hukkus 34 USA sõjaväelast ja 172 sai haavata.

Tel Aviv esitas kiirustades ametliku vabanduse, väites, et lendur oli seda eksikombel pidanud Egiptuse laevaks. Pärast lühiajalist mõtisklust võttis Washington vabanduse vastu, kuid siiski halvendas see vahejuhtum kahe riigi suhteid tükiks ajaks.

9. juunil esines president Gamal Abdel Nasser televisioonis kõnega, milles teatas oma erruminekust. Kuna aga Egiptuse linnade tänavatele tulid tuhanded presidenti toetavad inimesed, ei võtnud parlament tema errumineku palvet vastu.

Süüria purustamine

Pärast Egiptuse ja Jordaania vägede purustamist koondas Iisrael kogu oma jõu Süüria vastu. Paar tundi pärast seda, kui Süüria oli vastu võtnud ÜRO ettepaneku rahu sõlmida, tõusid Iisraeli lennukid siiski õhku, et pommitada pealinna Damaskust ja teisi tugipunkte Iisraeli maismaavägi alustas rünnakut Golani kõrgendikele ja pärast ligi ööpäev kestnud lahingut need vallutati. Süüria armee põgenes paanikas, Iisraeli sõdurid aga lähenesid riigi pealinnale, jõudes Damaskusest vaid 60 kilomeetri kaugusele, kusjuures vastupanu oli praktiliselt olematu.

Kuid Iisraeli valitsus, nähtavasti kartes, et konflikti võib sekkuda Süüria peamine liitlane Nõukogude Liit, peatas oma vägede edasise pealetungi. 9. juuni õhtul sõlmiti üldine vaherahu, mis lõpetas Lähis-Idas igasuguse lahingutegevuse.

Sõja tagajärgedest

Tel Aviv teatas, et Kuuepäevase sõja käigus sai surma 776 Iisraeli sõdurit. Araabiamaad oma kaotusi ei avalikustanud, kuid mitteametlikel andmetel hukkus umbes 11 500 Egiptuse sõdurit, Jordaania kaotas umbes 6000 sõdurit ja Süüria veidi üle 1000 sõduri. Mis aga kõige tähtsam – Araabiamaade alandav ja hävitav lüüasaamine võttis neilt soovi juutidega sõdida pikaks ajaks. Samas tõusis kogu maailmas Iisraeli armee autoriteet.
Nõukogude Liit ei saanud juutidele andestada seda alandust, mida nad Moskva liitlastele olid põhjustanud. 10. juunil katkestas Moskva Tel Aviviga diplomaatilised suhted. Tagantjärgi tarkusega võib öelda, et see oli väga rumal, lühinägelik ja vaid emotsioonide pinnal tehtud samm, sest andis Washingtoni kätte trumpkaardid – Ameerika diplomaatidel oli võimalus vahetult suhelda nii Iisraeli kui ka islamimaade juhtidega.

Pärast 1967. aastat sõdis Iisrael Araabiamaadega veel paaril korral. Edu saavutati vaid siis, kui tegutseti küllaltki julmalt ja otsustavalt – nagu näiteks 1982. aastal Liibanonis. Tookord liikusid väed 40 kilomeetri kaugusele vastase territooriumil, hävitades seal Palestiina Vabastusorganisatsiooni loodud infrastruktuurid. Tookord kaotas Iisraeli armee vaid 130 inimest.

Olukord tänapäeval

Iisraeli praegune juhtkond selliste edusammudega aga kiidelda ei saa. Läinud aastal toimunud operatsiooni terrorismi viljeleva islamirühmituse Hezbollah vastu, kelle tugipunktid olid Liibanoni lõunaosas, ei olnud edukas. Spetsialistide väitel oli ebaedu põhjuseks juudiriigi sõjalise ja poliitilise juhtkonna otsustusvõimetus ja nõrk luuretegevus, mille tagajärjel ei omanud Iisraeli juhtkond piisavalt andmeid vaenlase võimekuse kohta.

Suur osa 1967. aastal vallutatud aladest on ka täna Iisraeli kontrolli all. Egiptusele on tagastatud vaid Siinai poolsaar. Kuna aga Gaza sektoris ja Jordani läänekaldal elab peamiselt juute vihkav araablastest elanikkond ja võrreldes Iisraeli oma aladega on elatustase seal äärmiselt madal, siis on pinged Lähis-Idas endiselt maandamata.

Ka juutide endi hulgas pole täit üksmeelt, mida kunagi okupeeritud aladega peale hakata – leidub käremeelseid, kes pooldavad kõne all olevate alade annekteerimist. Kuid samas on juutide seas ka mõõdukamalt häälestatud inimesi, kes arvavad, et okupeeritud aladel tuleks luua sõltumatu Palestiina riik, nagu seda nägi ette 1947. aasta ÜRO resolutsioon.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Lähis-Ida oli ja on jäänud teravate probleemidega piirkonnaks. Sõjaliste vahenditega pole võimalik neid probleeme lahendada. Millised vahendid aga lahenduse tooksid, sellele küsimusele ei oska täna kahjuks veel mitte keegi vastata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 67 korda, sh täna 1)