Mälestuskilde sajanditagusest Saaremaast

Mälestuskilde sajanditagusest Saaremaast

 

Käesoleva aasta augustikuu alguses korraldab Saaremaalt pärit Ratturite suguvõsa kokkutuleku. Alljärgnevate mälestuste autoriks on üks selle suguvõsa esindajaid Maire Metsäär.

Opi talu

Minu vanaisa oli Juhan Rattur (1865–1953). Kuna ta oli pärit Väike-Pahila külast Opi talust (tänapäeval Orissaare vald – toim), siis kutsus kohalik rahva teda lihtsalt Opi Juhaniks. Tema isa oli Kaarel Rattur (1844–1901).

Juhani-aegne Opi talu elumaja oli puumaja. Talu eeskojal oli paekivist põrand. Kojast pääses maja otstes olevatesse tubadesse. Talumaja teise otsa tuba ei saanud kütta, kuigi noored magasid ka talvel mitteköetavas ruumis. Köögis oli paekivist põrand ja pliit, mille kütmisest sai sooja ka köögipoolne tuba. Talu laudad paiknesid nelinurkselt ümber õue.

Lautade uksed avanesid põllu ja tänava poole ning seetõttu loomad taluõue ei pääsenud. Õueteed olid kaetud paekiviplaatidega. Paasi oli Opi talu õues üldse palju ja see pidi seal ammu olema, sest mäletan, et pätitallad olid paeplaadid väga õhukeseks kulutanud. Veel kasvas taluõues sireleid ja jasmiine.

Üks külg taluõuest piirnes suure maapealse keldriga, mis kuulus juba Opi-Jurna talule. Üldse asetsesid Väike-Pahila küla taluhooned üksteise suhtes niivõrd tihedalt, et võõral oli raske vahet teha, kust lõpeb ühe ja kust algab teise talu elamine.

Kõrvaline koht

Kohaliku rahva kõnepruugis kutsuti kahte teineteise naabruses asuvat Pahila küla (Suur- ja Väike-Pahila – toim) „päeva persetagusteks“. Selline veider hüüdnimi võis tulla sellest, et külad asusid kõrvalises kohas ja korralikke teid sinna ei viinud.

Sellele lisaks elati Pahila külades hästi vanade eluseaduste järgi. Veel möödunud sajandi alguses tegutsesid seal nõiad ja vädajad (nii on eesti folklooris – eriti Lääne-Eestis – nimetatud kratte, kes võõrast varandust kokku vedasid – toim). Räägiti, et vädaja, kelleks tavaliselt oli mõni kuri naisterahvas, viinud ära lehmade piimaanni. Külarahvas aga teadis, et kui sellele kurjale naisele talust tema palumise peale midagi ei anta, siis ei saa ta ka enam halba teha.

Kord tulnud Väike-Pahila elanik Tõnise Mari Opi talu neidudelt lillejuurikaid küsima. Tüdrukud aga kahtlustasid, et Mari on vädaja ja lilli nad talle ei andnud. Siis näinud Mari, et Opil kasvab akna all koirohtu ja palunud hoopiski seda. Eks neidudel olnud see nõidumise hirm momendil ununenud ja andnudki talle koirohtu.

Oi seda hädaldamist, kui nõid läinud ja piimakadumise hirm peal! Tüdrukute isa, Juhan oodanud siis, millal Mari vädamisest „puugi sitaga“ teate saadab, et nüüd viin teie piima ära (mõnes Lääne-Eesti piirkonnas kujutati vädajat kõikeimeva puugina – toim). Olnudki puugi lätakas otse aknaklaasil. Juhan võtnud siis selle pasa, ajanud lepahalusse ja põletanud ahjus ära. Pärast olevat Mari pepu kärnas olnud ja Opi lehmade piima ta ei puutunud. Vahel aga liikunud need vädajad tulelondi kujul. Mu ema Linda, kes sündis 1894. aastal (suri 1984), mäletas veel hästi, kuidas sellised tulelondid talvisel ajal külavahel lendlesid.

Lasterohked pered

Kui Pahila külanoored laiemasse ilma tahtsid pääseda ja eakaaslasi näha, siis läksid nad läbi soo ja kahe jõekoolme Karja kirikusse – Pahila rahvas oli ju peamiselt luteri usku. Karja kiriku juures asus kõrts, mille naabruses Opi Juhan hiljem poodi pidas. Karja kandist tõi ta ka endale naise Ida (neiuna Grepp) (1871–1950), kes sünnitas talle üheksa last.

Täna elus olevatele Ratturite suguvõsa liikmetele on kaugeimaks esivanemaks, kellest on säilinud ka fotomälestus, tõenäoliselt Opi Kaarel. Kaarlil oli palju lapsi (kokku 12). Teada on, et Kaarli lapsed kinkisid Jaani kirikule kella. Üldiselt olid Kaarli pojad tegusad inimesed. Nii näiteks ehitasid nad Orissaarde maju ja ärisid – Juhan ja ta vennas Villem (1872–1958) müüsid Leisi teed sõitvatele talumeestele nii saapanahka kui ka heeringat.

Minu ema jutu järgi olnud Opi Kaarel üks naistemaias mees. Tema seaduslik naine Mari (neiuna Kütt, 1844–1909) paistab fotol väga võimukana. Räägitakse, et kõigis meis, tema järeltulijates, on palju just Marile iseloomulikke näojooni.

Kaarel oli aga iseloomult väga kaval ja vist ka laisavõitu. Ainult lastesaamises olevat ta olnud viljakas. Nii näiteks käisid jutud, et tal olnud keegi liignaine Opi-Jurnalt. Kaarel roninud keldri katusele, vilistanud mingi savist tehtud vilekesega ja siis kadunud ta naabrinaisega kusagile ära. Kuna aga Kaarli poeg Juhan olnud kuulekas kirikuinimene, siis nutnud ta isa sellise häbitu käitumise pärast sageli.

Eluolu talus ja külas

Lugejal tekib paratamatult küsimus – kui Kaarel laisk oli, kes tegi siis talutöid? Minu ema mäletab üht suurt vanameest, kes oli Opil sulaseks. See Tümina-nimeline mees tulnud Vene-Türgi sõjast (toimus aastatel 1877–1878 – toim) ja nüüd on ta maetud Karja uude surnuaeda.

Kaarli ajal (ja ka hiljem) oli talu rent ränk. Kuulu järgi olevat tulnud nuumata kaks härga, need maha müüa ja saadud raha kulus kõik selleks, et mõisale renti maksta.

Minu vanaisa Juhan Ratturi peres kasvas suureks kolm poissi ja neli tüdrukut. Kõik tema lapsed olid tõelised antvärgid (käsitöölise vananenud nimetus – toim). Marie (1893–1954) näiteks õmbles, Liina (1904–1990) kudus ja Linda valmistas häid toitusid. Ainult poeg Oskar (1891–1973) oli veidi laisavõitu. Tema kohta käis suguvõsas ütlemine: hommikul ei saa vedama, õhtul ei saa pidama. Nii olevat Oskar sügiseti veel õhtul hilja põldu kündnud, tormilatern hobuse rakmete küljes kõlkumas. Üks Juhani poegadest teenis tsaariarmees ohvitserina ja jäi Vene kodusõjas (toimus aastatel 1918–1921 – toim) kadunuks. Teine poeg sai õnnetult otsa Teises maailmasõjas.

Minu Linda ema armastas huvitavalt jutustada, kuidas Pahila kandi kirikute kellad üksteisega ärbelnud. Luteri kirikul oli suur kell. See hüüdnud aeglaselt tõrrepõhja häälega: „Kõinastus nälg! Kõinastus nälg!“ Ööriku (õigeusu – toim) kirik vastanud aga heledalt: „Silku-leiba, silku-leiba, seda meil küll, küll!“

Veel on mulle nii südantsoojendav ema mälestus Lustivälja ööviiulitest ja valendavast kiigemetsast. Selles metsas olevat minu ema ja isa esimest korda kohtunud. „Küll need ööviiulid ikka lõhnasid kenasti, mis Karla mulle sealt noppis!“ jutustas Opi tütar Linda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 58 korda, sh täna 1)