Malle Kobin: leige pole ma kunagi (1)

Malle Kobin: leige pole ma kunagi

 

Nii iseloomustas Malle Kobin end kuraasikalt, sest just nimelt tema kohta on ju kirjutatud: “Ükskõikseks ei jäta ta kedagi, kus liigub tema, toimub alati midagi, sõpru hädas aitab alati. Riske võtab üsna julgesti.

Eesmärkidelt kohati ebamaine, neid saavutades siiski raudne naine.”
Niisiis ütlebki Malle nüüd: „Enamasti olen ma kuum, harva külm, aga leige pole ma kunagi.“

Sündinud on Malle 10. jaanuaril 1952, seega Draakon ja Kaljukits. Ega Malle saagi leige olla, sest ametid, mida ta pidada jõuab, äratavad suisa aukartust: Eesti kasuperede liidu juhatuse esimees, Eesti puuetega inimeste koja juhatuse liige, Hiiumaa lastefondi juhataja, Hiiumaa puuetega inimeste koja juhatuse esimees, Käina vallavolikogu liige.

Lõpetanud Tallinna pedagoogikaülikooli sotsiaaltöö erialal cum laude. Toonud erinevate projektidega Hiiumaale raha umbes 7 miljonit krooni.

Kuidas sai Variku Mallest hiidlane?

„1967. aastal läksin Tallinna spordiinternaatkooli. Pärast lõpetamist tulin Saaremaale tagasi ja lasteaeda tööle, siis läksin kaugõppesse nn. pisipedasse. Linnas oli mul üks tuttav tädi, kes vanuse poolest oleks võinud mu ema olla. Selle tädi juures oli korteris mu tulevase mehe õde Ellen ja nii ma Leoga 1976. aasta kevadel tuttavaks saingi ja sama aasta sügisel me abiellusime,“ meenutab Malle.

Kaks esimest abieluaastat elati nii: Malle Saaremaal, Leo, kes agronoomina Hiiumaale suunati, käis naisukesel naabersaarel külas. Põhjus oli proosaline – Mallel polnud Hiiumaal tööd. Alles siis, kui üks kasvataja Putkaste lasteaiast ära läks, vabanes koht.

Leo Hiiumaalt ära tulla ei tahtnud, kuigi Mallel oli kaasa jaoks Saaremaal lausa kolm agronoomikohta välja vaadatud. Hiiumaale minek oli siis Malle jaoks võõras, ennem oleks ta nõus olnud mandrile kolima. Ja ka praegu ütleb ta veel: “Mina ei tunne ennast hiidlasena, ma ütlen pigem nii, et ma olen hiiumaalane. Aga ma olen ja jään saarlaseks!“

Saaremaale tagasitulekust on Malle mõelnud, kuid teab, et sellest ei tule enne midagi välja, kui pension käes. Samas kilkab: “Oleks nõukogude aeg, siis mina oleksin juba pensionär – viie lapsega ema sai ju viiekümneselt pensionile! Minu ema, meid oli ka viis last, sai niimoodi pensionile ja siis ta alles hakkas elama!“

Tegelikult on Mallel ja Leol seitse last: Urmas, kes töötab sisekaitseakadeemias IT osakonna juhatajana, Tarmo on Eesti politseis julgestuspolitseinik, Siim töötab Linxtelecomis võrguinsenerina, Mihkel teenib aega kaitseväes, Sanne-Maria õpib Gustav Adolfi gümnaasiumi 10. klassis. Kuus aastat on peres kasvanud kasutütar Getrin, kes õpib Käina gümnaasiumi 7. klassis, ja kasupoeg Eiko, kes käib sama kooli 5. klassis.
Saaremaal on Mallel kaks venda ja õde ning esivanemate hauad.

„Kuressaare linnas on mul üks maja, kuid kahjuks ei saa ma seda hallata nagu omanikule kohane. Elan ise ju Hiiumaal ja seal (Kuressaare majas) elavad sees inimesed, kes ei tea ei eetikast ega viisakusest midagi. Nad on mind füüsilise vägivallaga ähvardanud ja ka Kuressaare linnavalitsus on minuga suhteliselt halvasti käitunud,“ on Malle otsekohene.

Sotsiaaltöötaja amet oli Mallel sisse kodeeritud

Juba koolipõlves ei saanud Malle ühestki titevankrist muidu mööda, kui pidi sinna sisse vaatama. Päris loomulik oli poe juures käru kiigutamine ja uhkus rinnus, kas või läbi linna minna, kui keegi lubas vankrit lükata.

Kuid sellealase teadliku tegevuse alguseks loeb Malle aastat 1994, mil käivitati nn beebipakiprojekt. Aasta hiljem tegi Malle esimese sammu kasuperendusse. „Põhjus oli väga lihtne – mul on ju neli poega ja tütar ja tütretirts käis kogu aeg peale: ema too mulle õde! Vendadel on vennad, aga minul pole mitte kedagi,“ räägib Malle, kelle peres on kasvanud kokku 9 kasulast.

Eesti kasuperede süsteemi kohta ütleb Malle üheselt: mulgikapsad! – sest üks teeb üht, teine teist, kuid ühtset süsteemi pole. Ameerikast osteti küll FOSTER-PRIDE kasuperede koolitusprogramm, kuid seda peaks Eesti jaoks kohandama. „See on aga praeguseks tegemata ja igaüks, kes koolitab, koolitab just selles osas, mille arvab vajaliku olevat,“ resümeerib Malle ja lisab, et Eesti kasuperede liidu juhatuse esimehena peaks ta teadma, kui palju Eestis üldse kasuperesid on, kuid ta ei tea seda. Sest süsteemi pole ja andmebaas puudub – kõik see tuleb alles luua.

Samas jutustab Malle, kuidas ta televiisoris esitatud üleskutse peale, kus otsiti kolme-nelja aastasele lapsele kasuperet, oma esimese kasulapse otsustas võtta ja kibeda kogemuse osaliseks sai. Kasulast Malle ei saanudki, põhjus selgus hiljem – tegelikult ei tahetagi lastekodust häid lapsi ära anda. Teiseks hoiavad lastekodud oma lapsi kinni, sest riik maksab ju pearaha. Tekivadki käärid – avalikkuse ees räägitakse, et lastele on kodu tarvis, tegelikkus on aga hoopis midagi muud.

„Kui meil käivad Põhjamaade lektorid konverentsidel lugemas, kuidas neil kasuperenduse süsteem töötab, siis küsin mina, miks ei saa meie kasupered puhkust? Miks ei saa kasulapsed puhkust sellest perest, kus nad kogu aeg on? Miks meie kasupered ei saa palka – see on ju tegelikult töö?“ küsib Malle häälekalt.

Rahvastikuministri büroo on teinud uurimuse, mille kohaselt maksab kasulapse ülalpidamine kuus 3200 krooni. Meil suurenes sel aastal ülalpidamiskulu 900 kroonilt 1500-le. „On siiski ka omavalitsusi, kes maksvad juurde, ja siinkohal tahan ma kiita Saue valda, kes minu kasulastele, kes sellest omavalitsusest pärit, samuti juurde maksab,“ tunnustab Malle mõistvat suhtumist.

Malles on kuraasi ja võimukust

„Kuraasi osas olen 100 protsenti nõus! Mis puutub võimukusse, siis 50 protsenti olen nõus, kui kaupled, saad 60 ka,“ annab Malle kohe vastu ja selgitab, et ta ei lähtu ütlemisest: minu arvamus ja vale arvamus.

„Enne kui minu arvamus tekib, ma uurin asja ja räägin teiste inimestega. Kui arvamus on välja kujunenud ning toimib ja kui siis keegi tuleb ja ütleb, et Malle, see on küll täitsa mööda, tee hoopis teisiti, siis ei saada ma teda kuu peale, ma ütlen, et mõtlen selle üle järele. Ja kui ma seda teinud olen ning leidnud, et teise mõte on minu omast parem, siis ma võtan selle omaks. Ei ole nii, et Malle Kobin tahab ja asjad peavad nii olema. Ma olen võib-olla perfektsionist – mul peavad asjad olema tip-topp,“ tõendab Malle innukalt vastupidist mõningatele kujunenud arvamustele.

Vaba aja võtab potipõllundus

Kodus arendatakse potipõllundust, nagu Malle nimetab. Leo, kelle agronoomia-alaste teadmistega Hiiumaal suurt midagi peale pole hakata, hoiabki majapidamist korras.

Potipõllunduse all mõtleb Malle poole hektari suurust maasikamaad, kus talle meeldib mullas sonkida. „Meil on lehm, seitse lammast. Käsitsi lehmalüpsmise sain selgeks, nii vilets ma ka ei ole. Aga Leol tuleb see palju paremini välja. Mul on lüpsmise kohapealt käed viletsad, kuigi kümme lõuga tõmmata polnud mõni aeg veel tagasi mingi probleem,“ kiidab Malle oma spordile pühendatud aastaid. Lisab aga kohe, et praeguse aja kohta ei oska öelda.

Piimast tehakse ise kohupiima ja võid, igal aastal kasvatatakse siga. „Sel aastal tuleb põrsad veel võtta, vasikas on. Ja ma ei tea, et ma oleksin ostnud poest liha kõik see aeg, mis ma Hiiumaal olen elanud,“ räägib Malle. Kaks jänest on ka, kellest Leo lahti tahab saada, aga Malle on teist meelt ja jänesed elavad edasi.

Malle jaoks saabub puhkus siis, kui kõik aruanded on tehtud, vajalikud projektid käivitatud, peenrad rohitud, pesu pestud, muru niidetud. „Ma lihtsalt olen kodus,“ võtab Malle kokku.

Aga kui ta Triigi otsast maale läheb, siis tuleb sisse hoopis teine tunne…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 323 korda, sh täna 1)