Margus Männik – laia haardega harrastuspõllumees

Margus Männik – laia haardega harrastuspõllumees

 

GoBusi Saaremaa osakonna harrastuspõllumehest juhile Margus Männikule kuulub Saaremaa üks suuremaid lihaveisekarju.

„Eks ma tegelen sellega rohkem nagu hobikorras,“ räägib OÜ Landhord Trading tegevjuht Margus Männik, keda avalikkus tunneb Kuressaare autobussijaama ja praegu transpordifirma Go Bus kohapealse juhina. Lisaks Margusele on Landhord Tradingu omanikuks tema vend Meelis, kes elab Tallinnas, ja juhatab Märt Vooglaiule kuuluvat kinnisvarafirmat Manutent Eesti OÜ.

Loomapidamise idee tekkis Margusel ajal, mil ta hakkas Tallinna elust tüdinema ning tegi plaane kodusaarele naasmiseks. Sissejuhatuseks omandas ta Lümanda sovhoosi pankrotipesast endise Männiku suurfarmi hooned, kus polnud vett ega elektrit. Täna on laut ümber ehitatud loomade vabapidamiseks.

„Eks vallas suhtuti algul suhteliselt skeptiliselt, et mingi linnavurle tuleb mingi loomapidamise jutuga. Sõbrad ka arvasid, et pulan niisama,“ meenutab Margus esimesi samme põllumajandusäris. Seda, et Margus ei käi riides nagu õige põllumees, mainivad inspekteerijad erinevatest ametkondadest veel tänagi.

Oma esimesed viis herefordi ostis Margus jaanipäeval viis aasta tagasi Metsa Johani talu peremehelt Andrus Sepalt. Pool aastat hiljem soetati Ida-Virumaalt 13 limusiini ja piimaveise ristandit ja võeti suund limusiini karja aretamisele. „Olen iseõppija ja põlveotsas toimetaja. Uurisin netist ja soome ajakirjadest ning tollal tundus, et limusiin on Eesti oludes kõige perspektiivsem,“ räägib Margus. „Täna ma juba natuke kahtlen selles, aga igatahes on limusiin üks parematest.“

Plaanis on ehitada uus laut Leisi valda

Margus räägib, et viie aasta jooksul pole tal väga suuri prohmakaid ette tulnud. „Meil on farmi asukohaga tohutult vedanud selles mõttes, et Lümandas on väga hea loomaarst Ülle Roosa. Ülle on loomaarst suure tähega. Paljud tavatohtridki ei võta oma ametit nii tõsiselt, kui tema võtab looma tervist.“

Praegu on OÜ Landhord Trading tootmiskarjas 70 veist, kokku on ettevõttel üle 130 looma. Jõudluskontrolli andmetel on see hetkel üks suuremaid lihaveiste karju Saaremaal.

Kari on endistviisi segavereline, kuid aretustöö eesmärgil on karjas kaks puhtatõulist limusiini pulli, ostetud Raplamaa mehelt Leino Vessartilt. Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi esimees ja Karitsu Rantšo omanik Leino Vessart tõi esimesena Eestisse uued veisetõud ja innustas tootjaid lihaveiseid kasvatama.

Koos rendimaadega on Landhord Tradingul rohumaid 270 ha. „Praegu jätkub, aga ühel päeval on seda vähe,“ räägib Margus. Eesmärk on tõsta ammekarja arvukust 120 loomani, mis viiks kogu karja suuruse 350–400 loomani. Plaanis on PRIA toetusel hakata järgmisel kevadel ehitama uut nuumveiste lauta Leisi valda Luulupele. Laut tuleb kuni 200-kohaline ja selle projekteerimine juba käib.

Ameerika on ületamatu

Kevadel käis Margus koos mitme kolleegiga tutvumas lihaveisekasvatusega USA-s. Kümmekonna päeva jooksul sõideti läbi terve Minnesota osariik, päevas külastati mitut farmi. „Nägime farmerite igapäevast elu, mitte klantspilti,“ meenutab Margus.

Ameerikas avaldas muljet (nagu ikka!) tootmise intensiivsus ja suured mastaabid. „Meie loomapidamine mõnesajapealise karjaga on Ameerika mõistes lemmikloomapidamine. Tõsises karjas on ikkagi tuhat pead,“ tõdeb Margus. „Käisime ühel loomaoksjonil, mis nägi välja nagu Metsiku Lääne filmides. Ma arvan, et selle oksjoni käigus müüdaks kogu Eesti lihaveised mõne tunniga kaks-kolm korda läbi.“

USA-s kasutatakse lihaveiste söötmisel palju maisi, mis paneb looma kasvama ja muudab tema liha marmorjaks. Liha kvaliteedile, maitsele ja valmistamisomadustele pööratakse Ameerikas väga suurt tähelepanu. Ameerika veiseliha on mahlakas ja pehme, sootuks midagi muud kui Eesti piimalehmade sitke ja raskesti puretav umbne tai, kinnitab Margus. „Parimat steiki sõin ma kindlasti USA-s. Iga väiksemgi restoran seal teeb selle tüki nii pehme ja mahlase, et isu ei taha kuidagi täis saada.“

Ameerikas mängib tootmiskarja ostmisel erinevalt Euroopast suurt rolli ka looma iseloom. Kui loom on isepäine, on tema hind odavam.

Ameeriklaste jaoks peab söödav veis olema musta karva. See arusaam tuleneb ilmselt asjaolust, et läbi ajaloo on USA-s kõige levinum veisetõug mustad angused.

Ametit on Margus Männik käinud õppimas ka Belgias ja Hollandis, kus karjad on isegi väiksemad kui Eestis. On ju need riigid pindalalt Eestist väiksemad, kuid rahvaarv on seal kümme korda suurem. Maa on kallis ja seda on vähe.

Euroopa lihaveisekasvatuse lipulaev on Marguse sõnul Šveits, mis on Eestile suureks eeskujuks. Lihaveisekasvatus on Šveitsis jalad alla saanud sisuliselt viimase 15 aasta jooksul ja seda suuresti ühe mehe eestvedamisel, kes käib nõustamas ka Eesti veisekasvatajad.

Margus leiab, et kuigi Ameerika on arengult Euroopast justkui ees, ei saa neid kahte regiooni erinevate seaduste tõttu üks üheselt võrrelda.

„Ameerikas on kogu sõnnikumajandus, hormooni- ja söödateema oluliselt liberaalsem. Euroopa keskkonnanõuded on tunduvalt karmimad ja eks see pärsib ka Euroopa veisekasvatajate võimalusi,“ selgitab Margus.

Veisekasvatus kui pensionisammas

Veisekasvatus on Margusele eelkõige pensionisamba ehitamine, millest ta täna veel kõhutäit ei oota. „Ettevõtte väärtus iseenesest kasvab, aga positiivne rahavoog negatiivset rahavoogu praegu veel päris ära ei kata. Praegu tuleb raha veel juurde panna,“ räägib ta.

Igapäevaste probleemide ja loomade eest hoolitsemisega tegeleb Männiku farmis enamasti palgatööline. Heinavarumise ja konsulentide teenuse ostab Landhord Trading sisse.

Ise käib Margus igal nädalal vähemalt korra Lümandas kohal ja teeb vajadusel pika tööpäeva. „Kui tunnen, et asjad hakkavad käest minema, lülitan telefoni välja ja teen terve päev ainult maatööd. Õhtuks on kõik vaikselt paika loksunud ning vaatad asjale hoopis teise pilguga.“

Margus tõdeb, et veisekasvatus pole just eriti lihtne valdkond, ent järjekindlalt vankrit lükates hakkab see vaikselt liikuma.

Kohe pärast jaanipäeva läheb Männiku farmist Rakvere lihakombinaati kümmekond noort härga. „Olen muidu meie kombinaati viinud, aga seekord lähevad Rakverre, seal makstakse kilo pealt viis krooni rohkem. See teeb aga koorma pealt teismetes tuhandetes,“ põhjendab Margus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 209 korda, sh täna 1)