Motiveerimine on kunst, mis aitab edukalt toimida – iga päev!

Motiveerimine on kunst, mis aitab edukalt toimida – iga päev!

 

Motivatsioon on see, mis suuremalt jaolt kujundab elutervet suhtumist meie igapäevaelu nõudmistesse ja tegemistesse – olgu selleks siis töö, õppimine, saavutused või ühiskondlik käitumine. Selle kujunemine ja edukus saab aga alguse juba varajasest lapsepõlvest.

Motivatsiooniuurijad on välja toonud kaks põhilist motivatsiooni aspekti:
ajendi- ehk stiimulifunktsioon, mis ergutab meid ennekõike aktiivsusele;
suunafunktsioon, mis ergutab meid eesmärgi saavutamisele.

Põhjapanevat motivatsiooni omab meist igaüks, kuna oleme kõik aktiivsed elusolendid. Seega on meil kõigil tegutsemiseks päritud motivatsioon, milleks on loomulik uudishimu. Heaks näiteks on väike beebi, kes suure huvi ja uudishimuga teda ümbritsevat keskkonda uudistab/kompab ja kõike, mis teel ette jääb, suhu pistab, et seda tundma õppida. Kui ajend/tung on seega meile juba looduse poolt antud, siis suund on mõnevõrra hilisem (umbes kolmandast eluaastast alates), osaliselt õppimisest tulenev, algul vanemate ja hiljem kooli poolt mõjutatav nähtus.

Kui suurel määral sõltub motivatsiooni suund ümbritsevast keskkonnast, sellest saame ettekujutuse siis, kui asetame end näiteks ürgmetsa. Lõuna-Amazonases elava indiaanilapse huvisid suunavad tema vanemad kindlasti teisiti kui Eestis kasvava lapse vanemad. Kui indiaanilapse jaoks on tähtis osata hästi ujuda ja mürgiseid taimi ära tunda, siis meie siin õpetame oma järeltulijaile ennekõike koduses majapidamises ja liikluses peituvaid ohtusid.

Laste puhul on kindlasti väga oluline teadmine, kuidas neid motiveerida – see ei tohiks toimuda kamandavas stiilis: „Tee seda…!“, pigem tuleks vanemal teha lapsele nn pakkumisi. Kuna laps otsib oma suunda ise, siis saavad vanemad teda atraktiivsete pakkumiste abil vaid veidi suunata.

Lapsevanematele veel teadmiseks niipalju, et on olemas kaks võimalust, mille abil on võimalik motivatsiooni saavutada:

Esmalt on see millegi äravõtmine ehk millestki ilmajätmine, millegi puudumise tekitamine, mis äratab lapses vajaduse.

See ei tähenda midagi negatiivset, vaid peab mõjuma lapsele üksnes tema piiride kättenäitamisena. Samas tuleb vanemliku eeskuju toel lapsele kätte näidata teed, kuidas neid piire ületada. Näiteks: kui te pole oma lapsele toitu lauale pannud, on see piisav põhjus, et ta koolist tulles külmkapi kallale läheb ja sealt üht-teist ise leiab. Samuti peavad vanemad oma lapsele näitama, kuidas ületada näilisi piire muudes igapäevastes, praktilistes asjades, kuidas tulla toime koduste ülesannetega või näiteks mõnd muusikainstrumenti mängima õppida.

Teiseks väga oluliseks motiveerimisvõimaluseks on siiras kiitus. Lapsed, kes tublide õpitulemuste/saavutuste eest sageli kiitust pälvivad, on rohkem saavutuste-altid kui need, kellega alatasa rahulolematud ollakse.

Põhjendamatult sagedane laitus võib viia täieliku motivatsiooni kadumiseni – sama tõde kehtib ka täiskasvanute puhul.

Esmalt on laste puhul alati vajalik äratada lapses olemasolev aktiivsus, mida on lihtne saavutada ise ette tehes. Juba see ergutab lapses jäljendamissoovi, näiteks pallimäng, ujumine või maalimine.

Seejärel tuleb motivatsioon suunata intensiivsusele ja oskuste parandamisele, milleks sobib rakendada sagedast kordamist ja harjutamist. Edasi on olulisel kohal püsivus, mis tagab kindluse ja viib sihile – see on eelduseks sellele, et laps sooritab võetud ülesandeid/kohustusi regulaarselt ja meelsasti!

Eeskujud ergutavad last aktiivsusele ja sel juhul motiveerib ta end ise, olgu nendeks eeskujudeks siis kas lapse vanemad, elamused teiste lastega suhtlemisel, mängimine või lugemine. Tähelepanelik maksab olla lapse TV-lembuse osas, sest selle liigtarbimine arendab põhjendamatut passiivsust ja on last demotiveeriva iseloomuga.

Täiskasvanute puhul on nii iseenda kui teiste motiveerimisel tähtis:

Et motiveerida teisi, pead sa ise olema tõeliselt motiveeritud – kui sinu praegune roll sind piisavalt ei motiveeri, siis vaheta see rolli vastu, mis sind erutab ja mille puhul sinu elevus ka teisi motiveerib. Ära unusta, et siirus on siinkohal väga oluline, sest inimesed tunnevad teeskluse kohe ära.

Keskendu inimese motiveerimisel alati ühele tema konkreetsele töö- või eluvaldkonnale – kui keegi on motiveeritud mingis kindlas eluvaldkonnas, hakkab ta üsna pea tundma motiveeritust kogu elu suhtes üldiselt.

Ole kunstnik, mitte loengupidaja – see tähendab kaasahaaramist mingi kujutluspildiga edust. Kasuta oma kunstimeelt ja maali ahvatlev pilt sellest, mida ühiselt või üksi on võimalik saavutada.

Julgusta – parim „tööriist“ selleks on kiitus, mis peab olema siiras ja õigustatud. Kahjuks jäävad positiivsed sõnumid tänapäeval liigagi tihti kriitika varju. Ka on mõistlik kontrollida, et ei meie ise ega meie kaaslased end ebatervisliku sisemonoloogiga liigselt ei demotiveeriks.

Pea meeles, et kellegi motiveerimine ei toimu kunagi hetkega. Jaota oma abipakkumine (võttes arvesse nii aega, kannatust kui ka kiitust) siis nii, et seda jätkuks „terveks teekonnaks“!

Olulisemad impulsiallikad motiveerimisel on Max Lands-bergi järgi:

Raha – „Kui seda teen, teenin hulga raha ja olen õnnelik“ – see mõõdupuu kehtib väga paljude inimeste jaoks. Kindlasti on väga palju ka neid, kelle jaoks on raha nn „hügieeni“ faktor, st kui nad tunnevad, et on „õiglaselt tasustatud“ ja piisavalt kindlustatud, ei motiveeri väljavaade mõõdukast lisateenistusest neid enam piisavalt.

Võim – „Selle saavutamine võimaldab mul teisi inimesi ja keskkonda kontrollida“. Enamik inimesi ihkab mingitki võimu oma elu üle. Mõne jaoks tähendab „piisav võim“ „tagasihoidlikku mõjuvõimu“. Teised tahavad rohkem, ega peatu enne, kui on omandanud kontrolli oma suhete, meeskondade, riikide või maailma üle – uskudes ise sealjuures, et ainult nemad suudavad kõike kontrolli all hoida. Osa inimesi võib võimus näha ka moodust „punktide lugemiseks“.

Seks – „Sellega hakkama saamine muudab mind seksikamaks“. Kuid me peame jälgima, et me ei teeks valesid otsuseid selle kohta, mis meie kaaslasi tegelikult erutab.

Kadedus – „Ma tahan sedasama, mis temal“. Eelkõige lähtutakse sellest, et kui tema suudab seda teha, siis suudan mina veelgi paremini.

Uhkus – „Nad ütlesid, et ma ei saa sellega kunagi hakkama – küll ma neile veel näitan!“ … ja seda sa ka teed!

Kohusetunne – „Ma pean seda tegema, sest ma olen hea abikaasa, laps, sõber, töötaja, ülemus jne“. Kohusetunne on küll hea, kuid jälgi, et see ei osutuks kaitsemehhanismiks!

Edu – „Ma sain sellega hakkama ja nüüd olen ma valmis järgmiseks väljakutseks!“. Motiveerimisel pole miski edukam kui edu ise.
Lootus – ilma lootuseta pole ka motivatsiooni.

Teised motivaatorid – austus, rivaalitsemine õdede-vendade vahel, altruism, patriotism, ahnus.

Sest inimese elu käib spiraali mööda: me naaseme sinna, kust tulime, astudes alati oma endistesse jälgedesse, vaid aste kõrgemal, spiraali järgmisel keerul, nii et see on tagasiminek ja edasiminek, mõlemad korraga, igavesti.

/George MacDonald/

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 459 korda, sh täna 1)