Rotimüüt Saaremaa Lihatööstuses murtud!

Rotimüüt Saaremaa Lihatööstuses murtud!

 

Teisipäeva hommikul kell 10 astun Saaremaa Lihatööstuse uksest sisse, kus turvaneiu mind lahkesti istuma palub, kuniks mu tulekust teada antakse. Silman pääslaväravat ja tõden, et see on samasugune kui riigikoguski.

Anneli Tõru, kes on personalijuht, sekretär ja töökeskkonna spetsialist ühes isikus, tuleb peagi ning me suundume kabinetti, mida nad hetkel pearaamatupidaja Inge Kirsiga jagavad.

Otsustan alustada küsimist konditustamisest, et aimu saada, mis selle esialgu nii kummaliselt kõlava ametinimetuse taga tegelikult peitub. Ilmneb, et tegemist on lihatootmise olulisima etapiga, mille võimsusest sõltub tööstuse toodangumaht ja mida asjaosalised ise lihalõikuseks nimetavad.
Just sellesse lõiku oleks töökäsi hädasti juurde vaja.
Töö puhul on loomulikult esimene küsimus:

Kuidas palk on?

„Palk on korralik, koos lisatasudega küünib sinna kahekordse Eesti keskmise kanti,” ei olda vastusega kitsi.

Praegusele tasemele tõusis töötasu eelmise aasta teises pooles. Palga headust põhjendab Anneli sellega, et ega töö kergete killast ole: püsti seistes külma lihaga toimetamine – kuigi matid on all, mõjub ikkagi liigeste peale. Tervis peab tugev olema. Samas, kui noor mees töötab hommikul kella 7-st õhtu kella 4-ni, siis peaks ta suutma pere ära majandada küll.

Uurin, kas tööpuudust karta pole. Vastuseks kuulen, et liha ostab tööstus isegi sisse, kuna siin ei jõuta elusloomi ära töödelda. Tapamaja võimsus oleks suurem, kuid lihalõikajate vähesuse tõttu ei saa praegu tootmismahtu suurendada. „Kui saaksime viis inimestki juurde,“ resümeerib Anneli.
Kuna mu küsimine ei lõpe, kutsutakse appi tapa- ja lõikuseosakonna juhataja Illimar Poopuu, et ta selgitaks, kui palju viis lõikajat toodangut juurde annaksid.

Poolteist tonni liha inimese kohta vahetuses

„Maailmas on paika pandud nii: 1,5 tonni inimese kohta vahetuses. Meie arvestame siin keskeltläbi 1,3–1,4 tonniga, kuid paremad lõikavad ka üle 1,5 tonni,“ tuleb osakonna juhatajalt kiire vastus. Eks tööd anna ka paremini organiseerida, sest praegu, kui veised on hommikul n-ö ära tehtud, on nobedamad sunnitud mingi aja ootama, kuni järg sigade lõikamiseni jõuab.

„Ma ei ütle, et see on pikk aeg, aga ta on ikkagi aeg. Kõik oleneb lõikajate arvust: kui neid on kümme, tuleb 13 tonni päevas. Täna on 9 lõikajat laudade taga, laudu on aga 12. Seega kolm lauda on pidevalt inimest ootamas,“ võtab Illimar kokku.

Ega ka kolme inimese lisandumine tegelikku vajadust veel rahuldaks, sest nõudlus liha järele on tunduvalt suurem. Kuigi ruumi pole ka just ülearu, saaks seda hea tahtmise korral juurde tekitada, aga mida ei tule, on inimesed. „Kui on tööjõudu, küll siis need investeeringud ka tulevad,“ arvab Illimar.

Jutud rottidest, virtsast ja verest on müüt

Paraku on nii, et lihatööstusel pole just kõige parem imidž. Suhtumine on juba selline, et see siin on üks viimaseid variante, mida tööotsija kaalub.
„Need jutud, mis linnas lihakombinaadi ümber levivad, on täielik müüt,“ kinnitab Illimar ja lisab, et vanast ajast on jäänud arvamus, nagu oleks tapamaja täis virtsa ja verd ning tööl on seal ainult joodikud, kes enne tööle asumist kakssada grammi sooja verd joovad. „Räägitakse veel, et hommikul, kui masinad käima pandi, käis üks suur rottide kisa, mis neile viimaseks jäigi. Mina sellist asja näinud ei ole. Ja olen siin tööl aastast 1994,“ lükkab Illimar kuulujutud ümber. Samas on ta veendunud, et kes tahab raha teenida, see teenib ja normaaltööajaga vägagi normaalse palga, mis ei sunni kusagilt mujalt juurde otsima minema.

„Inimesed usuvad negatiivset – aga tulgu siis ja vaadaku, kuidas tegelikult lood on! Paljud, kes on seda teinud, on lahkunud siit väga positiivsete tunnetega ja imestavad, kuidas kõik nii puhas on,“ kaitseb Illimar tööstuse mainet. Sanitaareeskirjad toiduainetetööstuses on nii ranged, et „juuksekarv aetakse lausa neljaks”.

Paraku on elu juba kord selline, et iga väikseimgi negatiivne moment paisutatakse suureks, kõike positiivset peetakse aga iseenesestmõistetavaks.

Ühiseid üritusi korraldatakse mitmeid

Ettevõttes on tavaks saanud korraldada ühiseid suvepäevi, perepäevi ja jõulupidusid, kuigi osavõtt Illimari sõnul just väga agar ei ole. Küsimus kollektiivpuhkuse kohta paneb mehe muigama. „Kindlasti oleksid teised Eesti lihatööstused sellega lahkelt nõus, aga paari nädala pärast poleks siis tööle tagasi ilmselt enam mõtet tulla, sest konkurendid on turuosa üle löönud.“

Viidi läbi ka küsitlus, mida tööandja töötaja tervise parandamiseks teha saaks. Tagasiside oli piisavalt aktiivne, enamasti sooviti käia massaažis ja ujumas. Tuli ka ettepanek võimaldada inimesel nädalaks soojale maale sõita. Miks ka mitte – see võiks kunagi tulevikus vägagi väärikaks motivaatoriks osutuda.

Praad 12 krooniga

Anneli võtab mu sleppi ja viib riietuma – saan selga valge kitli, mis lõhnab mõnusalt pesumaja järele, jalga saapad, pähe mütsi, näppu kapivõtme magnetmündi ja numbriga.

Kell on jõudnud vahepeal 11 saada ja lihalõikajatel algab 45- minutiline lõunatund.

Algul olnud inimesed pika lõuna vastu. Arvasid, et see võiks isegi poole lühem olla, siis ei peaks nii palju aega raiskama. Kuna aga tegu rutiinse tööga, siis inimene lihtsalt peab puhkama. Otsuse õigsust on kinnitanud tööviljakuse kasv. Peale lõunaaja on veel mõned 15-minutilised kohvipausid.

Tööstuse hoones on söökla, kus üsna väikese raha eest pakutakse töötajatele korralik kodune kõhutäis.

Kas lihalõikajal peavad olema ka mingid sünnipärased eeldused? Mis nõudeid talle esitatakse?

Illimari sõnul ei pea olema mingeid eeldusi, peab olema lihtsalt tahe tööd teha. „Kui sa oled tugev ja terve mees ja tööd teha ei viitsi, mis kasu siis sellest on. Pealegi on paljude tänapäeva noorte mentaliteet tihtipeale selline, et küsib kümme tuhat kätte ja teeb siis suured silmad, et kas selle eest peab tööd ka veel tegema!“

Lihalõikaja väljaõpe kestab kuni kuus kuud – kes lahtisema käega, need saavad eksami kiiremini tehtud ja kvalifikatsiooni kätte. Kes aeglasem, sel läheb teinekord rohkemgi kui kuus kuud. „Ega lihalõikamine pole nii, et lõikan risti-rästi, saan kondi välja ja viskan selle kõrvale,“ teab Illimar oma kogemustest. Tema on seda ametit enne aastaid pidanud.

Lihatööstuses töötab üle 250 inimese. Neist üle poole on naised. Seega tuleb paljusid töid, mis tegelikult meeste pärusmaa, teha õrnema soo esindajatel. Siia juurde räägib Illimar ilmeka loo nelja aasta tagusest praktikal oleku ajast Valga lihatööstuses. Üllatusena tegid seal ka lihunikutööd naised: ukrainlanna, paar-kolm eestlannat, venelanna. Küsimusele, kus teie mehed on, tuli vastuseks: joovad poe otsas õlut – nemad nii väikese palga eest tööle ei tule.

Väga head töötajad olevatki n-ö nooruse künnise ületanud naised. Seda just oma kohusetunde tõttu. Ka arusaam ülemusest on teistsugune – ülemust respekteeritakse, sest tema kohus on mõelda, kuidas tootmist organiseerida, töötaja kohus on saadud korralduste järgi tegutseda. „Respekt peab olema vastastikune – see ei tähenda, et ülemust peab kangesti armastama.”

Oma alluvaid Illimar kiidab – kõik on tublid ja töökad!

Ka tapamajja on töökäsi vaja

Kui lihalõikaja teeb oma tööd puhtas ruumis, valge kittel seljas, ja sinna on lootust tööjõudu juurde saada, siis lihunikke enam naljalt ei tule. Praegusesse tööprotsessi oleks neid vaja 9, on aga ainult 5, pluss kaks meest, keda saab selle töö peale n-ö sobitada.

Ühe põhjusena, miks lihatööstusesse tulla ei taheta, on see, et ehituses makstakse rohkem. Seal saab ka seguvedaja juba 100 krooni tunnis.

„Praegune aeg tuleb lihtsalt üle elada,“ on juhataja sunnitud olukorraga leppima. Aga samas ei saa ka ootama jääda, millal ehitused inimeste n-ö ülemaksmise lõpetavad. Lihatööstusse on inimesi vaja kohe ja kiiresti.
Eestis on nii lihunikest kui ka lõikajatest puudus kõikides lihatööstustes. Üheks teguriks on siin ka tööjõu suundumine välismaale. Tipplõikajad saavad Soomes 30–40 000 krooni ja keeltki pole vaja osata.

Puhtus ja kord

Tootmishoonesse minnes läbime galerii, mille akendest paistab kätte hoolitsetud muru ja korras ümbrus. Korrus allpool, kus käib juba tõsine töö, on kõik pestud-kasitud, ei mingit haisu, ei mingeid müüte. Illimar näitab suuri külmhoonekambreid, kus liha jahutatakse. Jälgime, kui hirmkiirelt ja täpselt liigub vahe nuga liha ja terituspulga vahet. Kuigi pool tööpäevast on seljataga, ei paista kuskil tülpimust ega väsimust, vastupidi – vahelduseks käib naljaviskamine ja näod on naerused.

Kui ringkäigu lõppedes kitli ja mütsi Illimarile ulatanud olen, (need toimetatakse kohe pesuruumi), tänanud ja kena päeva soovinud, mõtlen: miks see nii on, et külajuttu peetakse tõeseks ja tegelikkust usutakse vähem? Sest nii puhast ja korralikku tootmishoonet nägin viimati Hiiu Kaluri kalatehases.

Miks mitte noorel mehel minna ja õppida selgeks üks tänuväärne valges kitlis töö, mille eest juba praegu sellist palka makstakse, et teistel valgekraedel kaela kihelema võtab!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 183 korda, sh täna 1)