15 aastat oma raha

15 aastat oma raha

 

Aeg lendab kähku. Alles see Eesti kroon nagu käibele tuli, aga kalendrisse vaatamine kinnitab, et tõesti juba poolteist aastakümmet möödas, nagu kits oleks sabaga löönud.

Esialgse kava järgi oleks eestlastel täna rahakotis juba eurod krabisema pidanud, aga see üritus on esialgu veidi ebamäärasesse tulevikku (2011?) edasi lükkunud. Selles olukorras on just paras aeg piielda, kuidas siis meie elujärg krooniaja algusest tegelikult ka muutunud on.

Vaatamata põlvest põlve edasiantavatele mälestustele kuldsetest aegadest esimese vabariigi päevil, oli Eestimaa 20. sajandi alguses üks Euroopa kehvemaid maid nii oma majanduse taseme kui inimeste elujärje poolest.

Paraku tahtis saatus nii, et ka terve möödunud aastasada kujunes arengu vaatevinklist eestlastele mingiks õnnetuste jadaks. Paarkümmend aastat iseseisvust, pool sajandit kõverpeeglite kuningriiki ja 10 aastat lõpmatuna näivaid ümberkorraldusi.

Seda ajal, kui enamik Lääne-Euroopat ja Põhjamaid said pikki perioode kasvada rahulikult ja omanuhtsi. Ainukeseks lohutuseks asjaolu, et hinnanguliselt peeti eestlaste elujärge tollases NSV Liidus ca kolmandiku võrra kõrgemaks kui suures naabervabariigis.

Taasiseseisvumise hetkel loeti eestlaste elatustaset 20. sajandi algusest paranenuks ca kolm korda. Ning samas võrreldavalt kolm korda madalamaks arenenud eurooplaste elujärjest tollel momendil.

Kui mõningad võrdlused viitavad veel eestlaste ja soomlaste suhteliselt sarnasele elustandardile enne Teist ilmasõda, siis järgneva 50 aasta vältel kihutasid põhjanaabrid edasi koos Euroopaga, meie aga jäime jalgupidi oma majandussohu paigale tammuma.

Vahetult enne jaanipäeva 1992 toimus Eestis rahareform ehk riigi lahtisidumine Vene majandustsoonist. Peos ja panga-arvel olnud rublad vahetati ringi kroonide vastu kursiga 10:1, kroon omakorda seoti Saksa marga külge suhtega 1:8. Selleks hetkeks oli rubla inflatsioonimäär jõudnud 1000% aastas ehk tollasest 10 kopikast jäi 12 kuuga järele üks.

Kuna rubla odavnemine linnutiivul algas juba päris 90-ndate alguses, siis tõi see ajajärk sisuliselt kaasa rahaliste hoiuste ehk paljude inimeste elutöö tulemi pea täieliku hävimise 2–3 aasta jooksul. Seega ei olnud rahareform ise enam mingiks hädade algallikaks, vaid juba saabunud kurva hetkeseisu tummaks tunnistajaks.

Ülemineku käigus maksti igale inimesele 150 krooni (ehk 11 dollarit!) komandeeringuraha peo peale ja saadeti ta põhiliselt ainult selle kapitaliga uude, iseseisvasse ellu. Tõsi, olid olemas veel ka EVP-d ja õnnelikemail lisavõimalus 40 tööaasta eest erastada kaasavarana korter. Sõltumata aga varasematest saavutustest koguti sisuliselt kogu vaesunud Eesti rahvas korraga uuesti ühisstarti kokku ja anti uus avapauk nagu Tartu maratonil.

Stardijärgne sagin meenutas kauboikapitalismi aegu Ameerikas. Liidriks tõusid need, kel väledamad jalad, vilkamad ajud või kes lihtsalt jagamisele lähemale sattusid. Õnneks said kullapalaviku ajad siiski üsna ruttu läbi ja tänaseks on domineerimas ehk rohkem tsiviliseeritud asjaajamine.

Püüdes hinnata 15 aastaga toimunud muutusi, tuleb paratamatult pöörduda arvude poole. Vaatamata igamehe enda hinnangule on numbrid siiski kõige objektiivsemad arengute tunnismehed. Käsitlemise teeb raskeks see, et 1992. aasta (koos eelnevatega) oli murranguline igas mõttes. Hinnad ja sissetulekud muutusid kohutava kiirusega. Paljud hetkenumbrid jäid ajaloo tarbeks üldse vahepeal fikseerimata ja siinkohal lähtetasemega möödapanek võib muuta lõpptulemusi kordades.

Vaadeldes sissejuhatuseks numbreid pealispinnalt, läheb rind uhkusest kummi! Pärast rahareformi on eestimaalase nominaalne keskmine palk tõusnud ligi 17 korda, pension lausa ca 19 korda, ulatudes 2006. a vastavalt 9407 ja 3027 kroonini. Selle tulemusega peaks Eesti vist mahtuma igasse Euroopa edetabelisse.

Ometi on saavutus sellisena eksitav ja rekordina kinnitamisele ei kuulu, vähemasti mitte enne dopingukontrolli läbimist ehk jagamist samal ajal toimunud hinnatõusuga. Eestis kasutatakse selleks tarbijahinnaindeksit, mis üheselt inflatsiooniga küll päris võrdsustatav ei ole, kuid väljendab siiski piisavalt täpselt kaupade ja teenuste hinnatõusu ajas eratarbija vaatevinklist.

Võrreldes hinnaindeksit juunist 1992 seisuga detsember 2006, võib nentida, et elukallidus on meil 15 aasta jooksul tõusnud praktiliselt 9 korda. Kuna üleminekuhetke täpsed võrreldavad andmed on mõnevõrra udused, sai endale lubatud matemaatiline vallatus konstrueerida nad leitud taustinfo najal isepäi. Sellest tulenevalt tuleks järgnevalt esitatud hinnanguid võttagi lihtsalt ühe arvamusena paljude erinevate hulgast, mis ei pretendeeri lõplikule tõele, vaid on lihtsalt osa sellele lähemale jõudmise protsessist.

Tuletan meelde, et hinnatõus oli aastal 1992 kümnekordne, seejuures I poolaastal viis korda ja teisel poolaastal veel kaks korda. Mis omakorda tõi kaasa vajaduse palkade ja pensionide ülevaatamiseks vaat et iga kuu. Keskmine vanaduspension oli aasta alguseks 845 (?) rubla ja aasta lõpuks ca 200 krooni.

Matemaatilise isetegevuse lõpp-produkt on esitatud graafikus “Palk, pension, ostujõud”, mis üritab peegeldada sissetulekute reaalse ostujõu muutumist toimunud ja toimuvate hinnatõusude taustal (palga/pensioni tõus jagatud hinnatõusuga alates 1992. a II poolaastast). Kui nüüd päris peeneks minna, tuleks veel arvesse võtta tulumaksumäära muutust ja selle mõju rahakotti jõudvale lõppsummale ehk jõuda pereliikme reaalsissetulekuni.

Tundub aga, et kapitaalseid muutusi selle ümberarvestusega ei kaasne ja tasemenäitajatena on tulemused piisava täpsusklassiga.

Graafikus esitatud andmete põhjal tundub, et vaatamata näiliselt väga suurtele kasvunumbritele on ka reformijärgne jätkuv kõrge inflatsioon tulemuse vähemalt algperioodil suuresti ära söönud. (Taustaks mõned esimestest kroonijärgsetest poehindadest: pool liitrit piima 0.90, päts leiba 1.90, pudel õlut 2 krooni.)

Sügaval Vene ajal palgast 40%-ni ulatuv pension taan-dus juba enne rahavahetust 30% piirimaile ja sinna ta jäigi kui naelutatud. Hinnad kasvasid veel 1996.–1997. aastani summaarselt kiiremini kui palgad ja pensionid järele jõudsid. Ehk veel aastatel 1993–1994 meie elatustase tegelikult langes, siis stabiliseerus ja alles järgneva aasta-paari jooksul jõudis tagasi tasemele jaanipäev 1992.

Tegelikult sõltub statistikas väga palju lähtehetke valikust. Kui pikendada hinnatõusu suurt mõju tagasi päris 1990-ndate algusesse, tuleb nentida, et tolle ajaga võrreldav ostujõu tase saavutati alles III aastatuhande alguses.

Ehk alles 21. sajandist alates võib rääkida meie elujärje võrreldavast olulisest tõusust. Õnneks on see viimane olnud üsna muljetavaldav ehk täna võib öelda: eestlaste elujärg hetkel on pea kaks korda parem kui 15 aastat tagasi. Mäluvärskenduseks – eelmine kolmekordne tõus võttis aega 90 aastat. Nüüd siis mõnevõrra väiksem hüpe kuus korda lühema ajaga.

Eesti on oma arengutelt viimastel aastatel olnud Euroopa esisprinterite rivis. Tulemusena on meie elatustase tõusnud kunagiselt kolmandikult juba 60% ligi Euroopa Liidu keskmisest. Tõsi, tänane EL on hoopis midagi muud kui 1990-ndate alguses. Vahepeal on liitunud palju maid ja rahvaid, kelle arengu- ja elatustase sarnaneb rohkem Eestile kui vanale Euroopale.

Seetõttu oleks võrdlusena õigem väide – meie 33% on tänaseks kasvanud 50-le. Nii ehk teisiti, uue uniooni tänase keskmise heaoluni ehk pea kaks korda kõrgemale jõudmiseks kipub meil ka hetke arengutempode juures kuluma veel 20 aastat. Ning ega eesolijad väga ootama ei jää, nemad rühivad oma teed. Tegelikult tuleks täna tunda lihtsalt heameelt oma edusammude üle ja vähem kadetseda vanu olijaid. Heaolu tagab töö, mitte liikmelisus ega naabrus ning tulemus tuleb aja jooksul.

Kui nüüd vaadelda tutt-uute autode katkematut laviini meie tänavaliikluses ja seentena kerkivaid uusi eramuid/suvilaid, kerkib keelele küsimus: kas selline näebki välja jõukuse kasv kaks korda? Ehk – veel üks samm ja igal eestlasel on oma luksusjaht ning villa soojal maal.

Kindlasti on mõtestatud toimetamine edu alus, aga tänases maailmas on võimalik hetkeliselt hästi elada ka tulevikulootuste arvel. Mida siinkohal silmas peetud, selgub visates pilk graafikule “Eestlaste rahapuu”, mis hõlmab eraisikute säästmist ja laenamist viimastel aastatel. Kahjuks ei võimalda mastaapide erinevus esitada kogu muutust täies ilus, sest graafiku otspunktid ei mahuks ära ka ajalehe topeltleheküljele. Aga las arvud räägivad ise enda eest.

Nagu majanduses jalad uuesti põhja hakkasid ulatuma, muutus oluliselt ka eestlaste finantskäitumine. Kui veel aastal 2000 ületasid meie säästud meie võlgade mahtu kaks korda, siis tänaseks on olukord pea vastupidine. Ajal, mil reaalpalk tõusis ca 60%, kasvas hoiuste maht 3 korda ja võlguvõtmine 12 korda! Kui säästude mahu järsk hüpe on seletatav osaliselt ka maa ja firmade müügiga väljapoole, siis laenukasv tähendab puhtalt eestlaste hoiakute muutust.

On normaalne, et korralikku kodu ja liiklusvahendit tahab igaüks ja kohe. Teisalt on tegemist laenamisega tuleviku arvelt eeldusel, et kõik asjad lähevad alati ja ainult ülesmäge, igavesest ajast igavesti. Ometi on majandus oma olemuselt tsükliline ja laenamine viimase piirini, kus väikegi tagasilangus hinge päris kinni võtab, suhteliselt ohtlik.

Õnneks on lähiaastate ootused optimistlikud. Asjaomaste institutsioonide prognoosid “järsu” ja “pehme” majanduslanguse tagajärgede kohta varieeruvad ainult headuse täpsemas määras. Loodetakse edasist aktiivset majanduskasvu 6–10% vahemikus ning ei peljata ka Venemaa võimalike majandussanktsioonide mõju, kuna kahe riigi majandussuhted on tänaseks üsna kokku kuivanud.

Lähiperspektiivis oleme me aga ilmselt kõige ohtlikumad vaenlased endale ise.

Meie suurim probleem täna on kiirest majanduskasvust tingitud inflatsioon. Eesti kroon kaotas üleminekuperioodi alguses oma väärtust väga kiires tempos. Hiljem küll olukord mõnevõrra normaliseerus, kuid mitte piisavalt Euroopa rahaliiduga liitumiseks. Täna domineerib hoiak, et kuna enne 2011. aastat nagunii selles vallas midagi ei juhtu, siis on praegu just paras aeg koduses majapidamises hädalisemad tööd ära teha. Ehk tõsta ühe käega aktsiise ja hindu ning teisega palku ja pensione, mille tulemusena visatakse aga inflatsiooni lõkkesse kahe käega halge juurde.

Paraku ei saa ühe väikese riigi majandus, mis täna EL-ist ja investorite suhtumisest ülitugevasti sõltub, elada väga kaua päris iseoma reeglite ja tahtmiste järgi. Rahandust hoiab eelkõige püsti usk ja usaldus, mille püsimine eeldab täna arukat tarbimist nii riigi kui kodu tasandil.

Hetkel tundub tulevik siiski veel meie endi kätes olevat. Saab näha, mida kirjutavad ajaloolased Eestist ja tema majandusest 15 aasta pärast? Loodetavasti kui riigist, mis hoolimata 20. sajandi kataklüsmidest ja ohtuderohkest üleminekuperioodist suutis uue aastatuhande alguses ruttu areneda väärikale positsioonile teiste Euroopa riikide hulgas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 51 korda, sh täna 1)