Mitte ainult õhust ja armastusest

Mitte ainult õhust ja armastusest

 

Tore on teada, et ehkki uued ministrid pole olnud ametis veel kuigi kaua, käib töö meie ministeeriumides täie hooga! Nii on sotsiaalministeerium saanud valmis ja kinnitanud 2008. aasta peretoetuste muudatused, kus on sees mitu head uudist.

Esimene hea uudis on see, et vanemahüvitis pikeneb nelja kuu (120 päeva) võrra. Samuti soositakse jätkuvalt seda, et pisikese pesamunaga jääksid koju isad – erinevalt senisest, kui papa võis lapsega koju jääda alles siis, kui laps oli saanud pooleaastaseks, on tal uuest aastast alates see õigus juba 70-päevase lapse puhul.

Ka tõuseb lapsehooldustasu määr seniselt 1200-lt 1600 kroonini. Ja juba juulikuust tõuseb lapsetoetus alates pere kolmandast lapsest 900 kroonile (see tähendab, et kolmelapseline pere võidab kuus juurde 300 krooni, neljalapseline 600 krooni, viielapseline 1050 ja kuuelapseline 1500 krooni).

Ehk siis – tegelikult on Eestis päris hea elada, kas pole? Ei saa ikka öelda, et riik meie peale üldse ei mõtle.

Palju sõltub ikkagi inimestest endast

Kas teie teate näiteks, kelle poole pöörduda juhul, kui soovite oma peret vaktsineerida puugihammustuse vastu, aga raha selleks pole? Riiklik vaktsineerimiskava (uuest aastat muide samuti uuendatud ja täiustatud!) selle vaktsiini kinnimaksmist esialgu vajalikuks ei pea.

Samas loete ajakirjadest ja kuulete televiisorist kogu aeg, millised võivad olla puukentsefaliidi tagajärjed. Ja mõtlete oma lastele ja abikaasale, kes suurel suvel iga päev põldudel ja heinamaadel tegutsevad. Tegelikult pole isegi põlde-heinamaid vaja, Tallinnas Kadrioru pargis võid ka puugi saada! Edasi on õnnemäng – kas said lihtsalt hammustada või raske tõve külge (ehkki spetsialistid väidavad, et oht ühestainsast hammustusest nakatuda olla väike).

Puugivaktsiin täiskasvanule maksab keskmiselt 200 krooni üks süst ja lapsele 175 krooni üks süst. Immuunsuse tekkeks on tarvis teha kaks süsti ühe- kuni kolmekuuse vahega. Näiteks viieliikmelisele perele tähendab see kahte 925-kroonist väljaminekut. Ja jääbki seetõttu paljudel tegemata! Mitte et nad tervisest ei hooliks. Aga no pole lihtsalt seda tuhandet üle ju!

Mida soovitab sellise – ja ehk ka mõne muu samas suurusjärgus rahalise mure – korral teha sotsiaalministeerium? Küsisime. Ja saime ka vastuse: ministeerium soovitab taotleda kohalikust omavalitsusest ühekordset toetust. Enamgi veel! Küsisin pere- ja sotsiaalala asekantslerilt otse: kas me võime inimestele öelda ja kirjutada, et „küsige julgelt, omavalitsustel ON see raha olemas, kuigi nad ehk lihtinimesele esiotsa väidavad vastupidist“?

Ja ma sain tunnistajate juuresolekul jaatava vastuse! Koos kinnitusega, et nad teavad, mida räägivad, sest jookseb ju kohaliku rahakasutuse aruandlus samuti ministeeriumidesse kokku ja mulluse põhjal kannatab juba järeldusi teha.

Nii et siis, hää inimene, raha sinu ja su pere aitamiseks on ilmas täiesti olemas! Aga sina pead olema tubli ja mõistlik seda mitte niisama nõudma minnes, vaid tõsiselt selle vajalikkust kaaludes. Muidu võib juhtuda nii nagu aastavahetusel päästeteenistusega – samal ajal kui hädanumber 112 on ummistatud ülevoolavatest „head- uut-aastatest“, ei pääse tõeline abivajaja liinile! Ja mõtteviis „aga mis mul teistest“ suretab sellesinatse eesti rahva välja veelgi kiiremini kui negatiivne iive, millega meie riik uusi ja suuremaid lapse- ja vanematoetusi välja mõeldes võidelda püüab.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 53 korda, sh täna 1)