Poisid, kes ei oska enam pliiatsiga kirjutada (1)

Poisid, kes ei oska enam pliiatsiga kirjutada

 

Täpsuse huvides olgu märgitud, et peakirjas mainitud poiste hulgas on tegelikult ka üks tüdruk. Tegemist on Kuressaare ametikooli keskkoolijärgse arvutiteeninduse eriala teise kursusega.

Noored, kes päevast päeva arvutite imetabast maailma tundma õpivad, kiidavad kui ühest suust oma kooli ja seal pakutavaid võimalusi.
Vestlusringis osalesid Tom Külaots, Priit Pihel, Ulvar Aarn ja metsanduslikku kõrgharidust omav rühmajuhendaja Reget Kalamees, kes õpetab koolis arvutieriala aineid juba viiendat aastat.

Mida kujutab endast arvutiteeninduse eriala?
Priit: Õpime algusest peale, mis on arvuti, millest ta koosneb. Mingid eelteadmised peavad muidugi juba varem olema, sest alguses on erialased katsed. Õpetatakse programmeerimist, graafikat, veebidisaini, serverite ülespanekut, erinevaid Microsofti programme. Õpime, kuidas riistvaraga ringi käia.

Tom: Kuidas arvutid lahti ja kokku käivad.

Vestleme pisikeses ruumis, mis maast laeni täis mitmesuguseid arvutidetaile. Tundub uskumatu, et keegi on neist võimeline mõne arvuti kokku panema.

Priit: Kahe aasta jooksul on olnud kaks korda ka praktika.

Kus teie praktikad toimuvad?
Priit: Vastavalt sellele, kuidas kool on suutnud kirjutada projekte. Esimesel aastal oli meil Leonardo da Vinci projekti raames kahekuune praktika Itaalias. Osa meist oli ka Leedus, osa Soomes.
Teisel aastal otsis igaüks ise endale koha.

Tom: Siis olime Eestis.

Kus teie eriala inimesed üldiselt praktikal käivad?
Reget: Tavaliselt Saaremaa firmades – Teetormajas, Elionis, ABC Kompuutris. Kaugemale eriti ei minda. Mõned on olnud ka Tallinnas.

Millist tagasisidet saab kool firmadest praktikantide kohta?
Reget: Üldiselt on tagasiside hea olnud. Mõnikord on kirjutatud, et praktikant ei oska teha seda, mida ta tegelikult veel õppinud ei olegi. Kohapeal ei tea iial, mida tegema pannakse, kuigi on olemas juhend, kus kirjas, mida õpilane oskab ja mida mitte.

Kuidas ise tunnete, millest praktikal käies puudu jääb?
Ulvar: Serverite ja operatsioonisüsteemide osas võiks rohkem teadmisi olla.
Priit: Kindlasti võiks olla erinevate kaablite tegemist. Hästi palju on viimasel ajal optikakaablitega seotut. Aga samas läheks see koolile väga kalliks. Seade ise maksab juba oma 100 000 krooni.

Teil toimuvat siin omapärased üritused – võrgupeod. Millega on tegu?
Tom: Ühel poisil tuli idee korraldada. Kool on hea koht – klass on olemas, võrk on valmis ehitatud. Reget muretses meile isegi kohvi.

Ulvar: Ja kringlit.

Mismoodi näeb välja üks võrgupidu?
Priit: Kõik tulevad kokku, oma arvuti kaasas, joovad natuke kohvi.

Tom: Ja mängivad. Muidu ongi nagu tavaline pidu, kus süüakse-juuakse, ainult lisaks mängitakse arvutimänge.

Miks selline kokkusaamine oluline on?
Priit: Tekib võistlusmoment. See ongi tegelikult arvutimängude võistlus ehk siis võrgupidu.

Reget: Igaühel ei ole kodus piisavalt kiiret internetiühendust, mis on mängimise jaoks vajalik.

Kui tihti neid pidusid peate?
Priit: Alguses oli päris tihti, iga kuu, siis sai äkki kõigil villand, kevad tuli peale.

Ühiseid ettevõtmisi on teil rohkemgi. Kuidas sattusite konkursile Kuldne Sebra?
Priit: Nüüdseks lahkunud Peeter Sepaga tegime kevade poole 38-sekundilise filmi ja esitasime Kuldse Sebra võistlusele, mis oli Lääne politseiprefektuuri korraldatud ohutusteemaliste lühifilmide konkurss. Saavutasime seal kolmanda koha.

Paljud teist selles projektis osalesid?
Priit: Põhimõtteliselt tegime seda kõik koos, osa meist olid näitlejad. Mina tegin heli juurde ja saatsin filmi konkursile.

See filmitegu ei tundugi otseselt väga arvutierialane.
Priit: Eks ta natuke ikka arvutitega seondub, sest film tuleb kokku monteerida arvutis ja heli tuleb taha panna. Aga väike loominguline osa on seal juures ka. Tegelikult võiks siin koolis olla ka filmieriala, aga vahest see ei oleks väga menukas. Kuid võib-olla oleks ka.

Kuidas olete rahul oma füüsilise õpikeskkonnaga?
Tom: 405. klass on meil nüüd suurepärane!

Ulvar: Seal on uued võimsad arvutid.

Priit: Ega ei saa nuriseda. Kusagil mujal koolis lähed arvutiklassi, vaatad, et küll on vanad arvutid, nii umbes viis aastat. Meie koolis on enamus suht uued, kahe-kolme aasta vanused. Ja neid vahetatakse tihti.

Reget: Ühes klassis on täiesti värsked arvutid, vaid paar kuud vanad. Sügisel vahetatakse terve klassitäis nelja-aastaseid arvuteid uute vastu ning juurde tuleb uus multimeedia klass.

Nii et igale õpilasele jagub arvuti?
Tom: Enam-vähem jah, tunnis on mõnel isegi kaks arvutit korraga.
Kõik naeravad.

Lõpetate neljapäeval kooli, mis saab edasi?

Tom: Tööle ja sõjaväkke.

Ulvar: Sõjaväkke.

Priit: Mina juba töötan Hansapanga ja Ühispanga IT-osakonnas.

Millised väljavaated on teil tööd saada? Kas tööandjad hindavad ametikooli haridust?
Priit: Väljavaated on suured. Ikka hindavad. Meil on siin praktikat väga palju. Need, kes ülikoolist tulevad, neil on teooriat palju, aga praktilist kogemust vähe.

Reget: Pea valemeid täis…

Priit: …aga ei oska nendega midagi teha. Selles suhtes on ametikool väga tegija. Praktiline kogemus, mis koolist saadakse, on väga hea. Nädalas oled vahel 30–40 tundi arvuti taga, ülikoolis heal juhul kuus tundi.

Kas liigne arvuti taga istumine tervist ära ei riku?
Priit: Eks ta ikka rikub, aga sporti tuleb ka teha. Tuleb asja tasakaalustada, kooliväliselt ei tohi arvuti taga palju olla.

Miks peaks noor inimene otsustama õppida ametikoolis arvutiteeninduse eriala?
Priit: Praktika, välispraktika. Siit koolist saab väga hea kogemuse. Noor keskkond. Ma olen siin juba viiendat aastat (pärast põhikooli kõigepealt elektroonika erialal) ja mulle meeldib.

Tom: Lõbusad ja huvitavad õpetajad, targad.

Reget: Siinne õpe hakkab minema järjest paindlikumaks, järjest tuleb juurde e-kursusi. Ei pea kogu aeg koolis olema, kursus on netis üleval ja õpilane teeb seal oma töid. Praegu on umbes kümme protsenti õppeainetest e-kursused, tuleval aastal on see osakaal kindlasti veelgi suurem.

Sealsamas seinal ripub e-õppe arenduskeskuse poolt möödunud aastal välja antud aukiri Reget Kalamehe koostatud Eesti parimale IT-alasele e-kursusele “Arvutite turvalisus”.

Kui lõpetuseks palun noormeestel oma nimed kirja panna, siis leiavad nad naerdes, et nende käekirjast on võimatu aru saada ning vaevalt, et nad pastakatki enam õigesti hoida oskavad. Vaat sellised arvutiteenindajad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 182 korda, sh täna 1)