PRIA töötajad polegi kollid!

Abrukal on kõik korras ja elu läheb meil aina ülesmäge. Saare koordinaadid on endised ja asukad samad. Kõik on elus ja terved ning tegutsemistahet täis ja tööd jagub kõigile soovijale, nii et jääb ülegi veel ja töökäsi tuleb suurelt saarelt lisaks tuua.

Sadamahoone rekonstrueerimine on lõpusirgel, veel viimane lihv ja võib soola-leivapeole minna. Loetud päevadega tegid ehitajad valmis vabaõhulava Abruka Muuseumi Seltsi maja juurde. Rohigi on lava eest ja tagant niidetud, mine või kohe tantsu lööma. Lähiajal peaks valmima ka Abruka kalmistu tööriistakuur.

Materjal on kohal, ehitusmeestel plaanid tehtud ning ehitus käib. Mõne asja otstarbekuse taipab inimene lennult ära, küll aga jääb arusaamatuks, miks mõtetelt tegudeni jõudmine vahel pea sajandi aega võtab.

Nimelt pole minu teadmist mööda Abruka kalmistul terve selle ajaloo vältel olnud ühtki panipaika, kuhu surnuaiainventar, rehad, labidad, kastekannud ja muu vajalik kraam hoiule panna. Igatahes nüüd saab see olema ja tööriistad ilma eest varjule.

Kolmapäeval käis Abrukal Kaarma vallavanem Ülo Vevers koos keskkonnaspetsialisti Mari Lepik-Koppeliga, et vaadata üle tulevaste matkaradade oletatav marsruut ja raja äärde planeeritavate puhkepaikade asukohad. Ettevõtmise õnnestumisel peaks matkarajad koos puhke- ja peatuskohtadega valmima juba selle aasta sügiseks.

Plaanitava töö tulemusena saab Abruka jälle killukene hoolitsetuma ja korrastatuma ilme, mis meile igati meelt mööda. Asjalugu on ju nii, et kole nadi on külaliste vastu sõdida, vastupidi – neist tuleb aina rõõmu tunda.

Keelamisel ja vastusõdimisel pole mõtet, targem on luua kõigile käepärased ja kultuursed puhkamise viisid, kohad ja võimalused, mis rahvale üheselt arusaadavad. Kui inimesel on ikka matkaraja ääres koht, kus jalgu puhata ja kuhu prügi panna, ega ta siis metsaalust tallama ja reostama kipu.

Tore on, et aastatega inimeste arvamused ja arusaamad muutuvad. Veel mõni aasta tagasi, kui ma samalaadse ettepanekuga kabinettide uksi kulutasin (jutt on ikka matkaradade ääres paiknevatest puhkekohtadest), ütlesid juhtivad spetsialistid vastavatest ametkondadest kohkunult, et võib-olla tahaksin ma Abruka saare veel ära ka asfalteerida. Aga tähtis pole see, kelle mõtte või ideena asi teoks saab, tähtis on hoopis, et asi lõpuks olemas on.

Läinud nädalal külastasid Abrukat PRIA kontrollid. Ekspertgrupp koosnes kolmest liikmest, kõik oma ala asjatundjad: Raivu Reinsalu ja Aivar Antssoo PRIA Pärnu büroost ja Kalle Aasrand Türilt, Järva büroost. Põhjus ikka üks: 2005. aasta ortofotode analüüsi tulemusena ilmnenud pinnaerinevused vajasid kohapeal üle kontrollimist.

Maaharijate ärakuulamiseks saadeti taotlejaile eelnevalt küsimustik püsirohumaade hooldamise viisi ja loomade karjatamise kohta kõne all olevatel maadel. Kohapealse kontrolli tulemusena selgitati välja, kas vaidlusalused maad olid 2004. ja 2005. aastal nõuetekohaselt hooldatud või mitte.

Abruka saar võib ju eemalt tibatilluke tunduda, aga kui sa pead jalgsi looduses põllulapilt põllulapile sammuma, oled päeva lõppedes surnud mees. Õnneks on saarel ka mõni liiklusvahend, mis jalavaeva kergendab. Nii polnud vaja end päris hingetuks kõndida. Tööpäev oli pingeline ja väsitav, aga nähtud vaeva väärt.

Päeva lõppedes, kui paadile mineku aeg käes, tõdeti, et töid on teostatud nõuetekohaselt ja pretensioone maaharijatele ei olnud. Kohal käinud ekspertide arvates peaks lahendused tekkinud probleemidele tulema maaharijale soodsad. See on see, mis ametlikust vestlusest kõlama jäi.

Puhtisiklikult ja inimlikul tasandil jõudsin endale meeldivaks üllatuseks arusaamisele, et kohal käinud kontroll koosnes täiesti tavalistest inimestest. Ei mingit kollitavat ametnikku, kelle eesmärgiks on ainult vigade otsimine.

Vastupidi, ka PRIA töötajad, olgugi et kontrollid, on igati mõistvad ja sõbraliku suhtumisega inimesed. Kui kõik kontrollid inimeste muredesse nii osavõtvalt suhtuvad, siis jäägi kontrolle ootama. Maamehed, põlluharijad, PRIA töötajad pole kollid, neid ei pea kartma!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)