Arvo Kontkar: neljal ööpäeval jagus uneaega vaid kaheksaks tunniks

Arvo Kontkar: neljal ööpäeval jagus uneaega vaid kaheksaks tunniks

 

Sellisena kirjeldas 15 aasta taguseid päevi tookordse Eesti Maapanga Kuressaare osakonna juhataja Arvo Kontkar. Et Eesti krooni tulek Saare maakonnas libedalt kulgeks, langes nii tema kui ka Maapanga kõigi ülejäänud töötajate õlgadele suur füüsiline pinge.

Eesti Panga korraldusega määrati Saare maakonnas rahareformi elluviijaks just Maapank. Miks?
Rahareformi tehnilise poole teostamiseks oli kohalikul tasandil moodustatud maakondlik rahareformikomitee, mille esimeheks oli tookordne maavanem Jüri Saar. Mina olin tema asetäitja sel põhjusel, et keskpank valis Saaremaal rahareformi korraldajaks just Maapanga.
1992. aasta suve hakuks oli Eestis kommertspankasid juba üksjagu.

Minu mäletamist mööda oli keskpank selleks ajaks välja andnud juba 69 tegevuslitsentsi. Kõik need pangad siin loomulikult ei tegutsenud, ehkki ka Kuressaares oli pankasid rohkesti. Miks aga Saaremaa tingimustes valik just Maapangale langes? Võib oletada, et põhjus oli lihtne: asusime ju kunagise Nõukogude Liidu keskpanga kohaliku kontori ruumides Tallinna tn 27 ning keskpanga juhtidele tundus nähtavasti, et tolle aja tingimustes olid just Maapanga käsutuses olevad ruumid suure koguse sularaha hoidmiseks Kuressaare kõige turvalisem koht.

Mäletan, et tookord vahetati 1500 rubla kursiga 1:10 ehk uusi rahatähti anti inimesele kätte 150 krooni väärtuses. Kas on ka meeles, kuidas ja kui suur kogus sularaha Kuressaarde tookord saabus?
Saaremaale toodi Eesti kroone kahel korral. Esimene rahakoorem saabus juba 1992. aasta 26. mail ja see rahatoomine toimus n-ö klassikalise jõudemonstratsiooni meetodil – kasutati spetsiaalset soomustatud rahaveoautot, mida turvas K-komando. Seega anti inimestele selge signaal, et toimumas on midagi olulist.

Kuid selle esimese ja väga turvatud rahaveoga saabusid Saaremaale vaid mündid. Järgmine rahavedu, millega toodi kohale paberrahakupüürid, toimus juba suurema kärata, hästi vaikselt, ja praktiliselt jäi see märkamatuks.

Kogu see rahamass anti Eesti Maapanga Kuressaare kontori vastutavale hoiule kursiga 1:100 – seega võrdus üks kroon mitte 10, vaid 100 rublaga. Sellise vääringuga võeti kroon arvele, mis tähendas, et kui Maapanga Kuressaare kontori töötajad oleksid raha ära kaotanud, oleks neil tulnud kõik see raha sellise kursi järgi välja maksta.

Millal sa ise krooni esimest korda käes hoidsid?
Täpselt seda hetke ma ei mäleta. Loomulikult, kui raha meie majja saabus, käisime kõik, Maapanga töötajad, seda uudistamas. Kuid enne reformi vahetut algust pidi raha hoitama originaalpakendis, milleks oli spetsiaalne läbipaistev kile. Nii oli võimalik raha näha, kuid mitte katsuda.

Millise nominaalväärtusega kupüürid siia saabusid?
Seda ma konkreetselt ei mäleta, kas esimestel päevadel oli pangas ka 500-krooniseid… Vist ikka oli. Kuid puhttehnilistel põhjustel me rahavahetuspunktidesse suuri kupüüre ei saatnud.

Pidime ju mõtlema sellele, et raha ei vahetata säilitamise nimel. 150 krooni vahetati ikkagi selleks, et selle eest midagi osta. Kui oleksime 150 krooni välja andnud näiteks nii, et vahetaja oleks saanud ühe sajalise ja kaks 25-kroonist, oleks vahetult pärast reformi raharingluses võinud tekkida probleeme vahetusrahaga.

Näiteks oleks vahetaja läinud poodi, ostnud 10 krooni eest kaupa ja maksnud 100-kroonisega. Järgmine ostja oleks samamoodi käitunud ning olekski vahetusraha poes otsas olnud.

Isiklikult mäletan, et mina ühtegi „koidulat“ küll vahetuse ajal ei saanud. Tulin koju, nägin naabrinaist, kes veel polnud raha vahetamas käinud, ja tema oli päris pettunud, kui nägi, et minu käes on vaid mõned „tammsaared“ ja „hurdad“ ning suuremas osas „bae-rid“ ja „kristjan rauad“.
Vaat siin ilmnebki väga hästi see emotsionaalne moment, mis rahareformiga kaasnes, ja mis minu arvates on sama oluline kui reformi majanduslik moment. Muidugi võib ju vaielda, kas riigi iseseisvuse tunnuseks on oma raha või mitte. Kuid tolle aja tingimustes oli just see emotsionaalne aspekt väga oluline, sest oma raha oli paljude eestlaste jaoks kaotatud iseseisvuse ja selle nüüdse taastamise sümboliks.

Ütlesid, et mündid saabusid Kuressaarde juba 26. mail. Kuid kas sa teadsid, et rahareform algab 20. juunil?
Täpset kuupäeva ma loomulikult ei teadnud. Kuid kuna ma reformiga ikkagi seotud olin, siis teatud jutte meie ringkonnas levis ja kuupäeva võis suure tõenäosusega aimata. Nii näiteks oli Eesti Pank 22. juuniks broneerinud Viljandi teatri Ugala hoone. Keegi loomulikult avalikult välja ei öelnud, mis eesmärgil seda tehti, kuid võis oletada, et seal toimub „krooni tuleku ball“.

Kas meenuvad ka mõned vahejuhtumid või kulges kõik libedalt?
Üldiselt läks kõik suuremate tõrgete ja häireteta. Minu teada ei olnud üheski vahetuspunktis sellist olukorda, kus inimene tahtis oma raha vahetada ja ei saanud seda teha, sest kroonid olid füüsiliselt otsa lõppenud. Pigem oli sekeldusi sissekirjutuse ja muude taoliste asjadega.

Kuid eraldi nimetaksin, et probleeme tekkis raha kvaliteediga. Eesti raha, mis 1992. aastal käibele tuli, oli trükitud kahes trükikojas. Ühe- ja kahekroonised rahatähed olid trükitud Ameerika Ühendriikides, ülejäänud nominaalväärtusega kupüürid aga de la Rue tehastes Euroopas.

Madala kvaliteedi poolest paistsid silma just Ameerikas trükitud rahatähed. Näiteks avastati kupüüre, kus üks pool ühe- või kahekroonisest rahatähest oli täiesti valge. Või näiteks oli raha seerianumbrite kahe esimese tähe asemel trükitud hoopiski kaks viisnurka. Need defektid avastati kohe vahetuse käigus ja sellist asja ei olnud, et keegi saanuks vigase rahatähe.

Kas oli ka neid, kes kolme päeva jooksul raha vahetama ei jõudnud?
Arvan, et oli. Meie selle üle arvet ei pidanud, eks seda oska komisjonid täpsemalt öelda. Kuid kogu rahareformi juures oli veel kaks momenti, millest seni on vähe räägitud. Nimelt pikendati vahetult reformi eel rahavahetust veel ühe päeva võrra. Algul pidi see toimuma 20. ja 21. juunil, siis aga lisati juurde veel esmaspäev, 22. juuni.

Teiseks muudeti vahetult enne reformi algust vahetatava summa suurust. Alguses ju plaaniti, et vahetatakse vaid 1000 rubla, mille vastu antakse 100 krooni. Vahetatava summa suurendamise otsus tehti samuti vahetult enne reformi algust. Miks seda summat suurendati, ei oska kommenteerida. See otsus oli valuutakomitee pädevuses.

Mida tegite rubladega?
Kuna käibelt korjatud rublad kuulusid Venemaa keskpangale, siis tulid need vastatavalt nende nõudmistele hoolikalt pakkida. Meile laekunud rublade mass oli füüsiliselt väga suur ja selle pakkimine nõudis palju tööd. Ringlusest ära korjatud rublad saatsime Tallinna. Mis nendega seal edasi sai, selle kohta on palju erinevaid kuuldusi…

Praegu räägitakse palju euroga liitumisest. Kas sul isiklikult on kahju kroonist loobuda? Olid ju krooni sünni juures vahetult osaline.
Euroga liitumine on siiski veel päris kauge tulevik ja selle peale ma praegu nii väga ei mõtle. Kuid paljud numismaatikud hindavad Eesti krooni kujunduslikult väga ilusaks. Ja ka kvaliteedi poolest on kroon kõrgel tasemel. Seega emotsionaalne side Eesti krooniga on ikka olemas küll.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 284 korda, sh täna 1)