Eneseületamise rõõm

Eneseületamise rõõm

 

Sel kevadsuvel mõistsin, et kui midagi tõesti tahta, siis on võimalik ka seda saavutada. Edu tähendas minu jaoks pikale veninud ülikooliõpingute lõpetamist ehk alistumatust olukorras, kus paljud tööl käivad tudengid on loobunud. Niisiis olin kuu aega kõigi nende noorte inimeste nahas, kelle jaoks alanud suvi tähendab ühe eluperioodi lõppemist ja teise algust.

Kuigi öeldakse, et inimene õpib kogu elu, oli mulle see kevad viimane võimalus lõpetada ülikool veel vana (4+2) õppekava järgi. Vastasel juhul oleksin pidanud minema üle uude, moodulõppesse ning hakkama otsast peale aineid võtma. Nii nagu paljudel juba kooli ajal tööle läinud tudengitel, tähendas see vaid koera saba ületamist ehk lõpueksami sooritamist ja bakalaureusetöö kirjutamist.

Aprillis viisin taotluse eksternina lõpetamiseks ning võtsin töölt õppepuhkust. Proovisin töö lainelt kuuks ajaks välja lülituda, sest õppimise kõrvalt täiskoormusega tööl käia on ikka väga raske ning paratamatult kannatab üks pool või mõlemad. Kuna olin ligi kolm aastat olnud aktiivsetest õpingutest kõrval, siis kujutas see periood ühte suurt enese kokkuvõtmist. Seda enam, et õpitud eriala, inglise keelt ja kirjandust kasutan igapäevases töös üliharva.

Võõrkeelse akadeemilise teadustöö kirjutamine olukorras, kus vahepeal polnud kokkupuudet erialase kirjandusega, tekitas päästeparvel hulpiva merehädalise tunde. Huvi teadustööga tegeleda ja teemasse süveneda oli küll suur, kuid akadeemiline eneseväljendus on hoopis teine asi. See on ikkagi omaette kirjaoskus. Imestan tagantjärele, et suutsin „toota“ kuu ajaga 70 lehekülge teksti.

Kuigi esitasin töö kaheteistkümnendal tunnil, lubati see kaitsmisele. Pean olema sügavalt tänulik oma fantastilisele juhendajale Raili Põldsaarele, kes uskus minusse ning kannustas hetkedel, mil olin valmis juba alla andma. Selle kogemuse põhjal veendusin taaskord, et õpetamine pole üksnes teadmiste jagamine, vaid ka õpilastes teadmishimu ja eneseusu sisendamine. Teadustöö kirjutamine on nagu iga teine pühendumisega ettevõetud loometegu: eristada tuleb olulist ebaolulisest, väljenduda selgelt, määratleda allikad ja olla korrektne nende kasutamisel.

Keeruliseks muutis aga minu kui eksterni olukorra see, et samal ajal pidin valmistuma ka lõpueksamiks, mis hõlmas viie ainekursuse materjali. Aeg tundus olevat suurim vaenlane ja aeg-ajalt jooksid n-ö juhtmed kokku.

Lõpueksamini oli jäänud vähem kui nädal. Võtsin vastu otsuse õppida lihtsustatult igast ainest kõige üldisema, sest detailidesse polnud enam aega laskuda. Eksamil põrumine oleks automaatselt kustutanud lootuse kaitsta bakalaureusetööd.

Pingutusele vaatamata läksin lõpueksamit tegema nagu hasartmängu mängima. Muidugi on see väga vale lähenemine, mida ei tohiks soovitada kellelegi. Väljusin eksamiruumist ning tunne oli, nagu oleks taevas maa peale kukkunud ja mina selle koorma all. Kolm päeva eksamitulemusi oodates tundusid tõelise agooniana. Olin juba kõik lähikondlased, sugulased ja töökaaslased ette valmistanud halvimaks, et pettumus poleks liiga suur. Aga ime juhtus, olin saanud rahuldava, mis tagas pääsu lõputöö kaitsmisele ja nii ka ülikooli lõpetamisele.

Kaitsmise päeva võiksin kirjeldada risti vastupidiste emotsioonidega kui seda oli lõpueksami päev. Olles juba alguses teadlik lõputöö puudustest, võtsin vastu otsuse jääda rahulikuks ja kuulata ära kõik, mis oponendil öelda, et siis vead omaks tunnistada ning võimalikult palju püüda nende tagamaid selgitada. Kuna olen juba kaks aastat töötanud suhtekorraldajana, mõtlesin, et see on nüüd koht, kus saan kõik oma praktikas omandatud esinemis- ja suhtlusoskused maksma panna.

Hakkamasaamise suurimaks tunnustuseks oli hetk, kui kaitsmise järel õppejõud, kellega olin tihti stuudiumi ajal olnud erimeelsustel, mulle lähenes ja teatas, et olin suurepäraselt esinenud ja algselt madalama hinde väärt olnud töö hindepositsiooni võrra kõrgemaks kaitsnud. Olin seepeale 12. juunil Tartus vist kõige õnnelikum inimene. Milline kergendus ja teadmine, et olin hakkama saanud ja peaaegu võimatust olukorrast võitjana välja tulnud! See oli rõõm eneseületamisest, mida kroonib vääriline tasu kõrgkoolidiplomi näol.

Usutavasti on sarnaseid emotsioone läbi elanud enamus põhikoolilõpetajaid, abituriente ja tudengeid. Kindlasti on olnud ka teil nii õnnestumisi kui pettumusi, väsimust kui energiasööste, nii rõõmu kui kurbusepisaraid, aga uskuge: see kõik on seda väärt, et olla lõpuaktusel enda üle uhke ja võtta vastu õnnitlusi lähedastelt ja sõpradelt.

Kuid kõige enam väärite õnnitlust teie ise, sest kooli lõpetamine pole mitte ainult ühiskonna ees oleva auvõla kustutamine, vaid üks paljudest eneseületustest täiuslikkuse saavutamise künklikul teel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)