Le Havre

Seitsmes lugu, kus sünnib uus kiirusrekord, prantslased teevad “iiri asja”, keegi ei oska inglise keelt ega tea, kus nad täpselt asuvad, aga jõuan siiski rongi vastu betoonisesse Le Havre’i.

Minu sõidu 12. päeval kell 12.52 pidi Le Havre’isse saabuma rong, millele oli vaja vastu jõuda, sest rongilt oli oodata minu kõige toredamat kirjasõpra, kellega leppisime kokku kohtuda. Asi peaks lihtne olema – Le Havre’isse jääb 50 kilomeetrit ja et olla kindel, stardin kell seitse hommikul.

Ma peaks seda küll jutu lõpus ütlema, aga teen seda kohe – oli tore päev. Põhiliselt viis tee sirgelt ja tasaselt otse või siis allamäge, mis on ju eriti tore. Ühel sellisel langusel püstitasin uue isikliku rekordi, lennates kiirusel 54 km/h. Kiirust seekord ei ületanud, sest seal oli lubatud 70. Ja kurve ka polnud, nii et võis julgelt laskuda.

Kui üldse midagi häirivat sellest sõidust leida, siis seda, et üha enam hakkas ette jääma linnakesi, mille nimed lõppevad sõnadega “sur Mer”. See iseenesest pole muidugi põhjus kurvastamiseks, aga nende läbimine on tüütu sagedaste fooride tõttu, mis pidurdavad ühtlast kulgemist.

Need linnakesed on mo jaoks päris kummalised. Neist hoomab mingit muljet nagu tegu oleks kuurortlinnadega, suvituspaikadega, kus käivad näiteks inglise rikkurid oma jahtidega suviti üle mere välismaal aega veetmas. Või õigemini – käisid. Praegu nad näisid kuidagi kulunud ja hüljatud, igavad, nürid, õnnetud. Õnnetud selles mõttes, et ei paistnud ühtegi põhjust, miks ükski neist kohtadest teisest erineks või peaks üleüldse populaarne olema.

Selle sõidu ajal ma ringi ei vaadanud, kuskil ei peatunud. Andsin ainult vänta ning tegin kokku vaid ühe joogipausi, mis võiks ju näidata, et sõit ei olnud ülearu kurnav või raske.

Niisiis jõudsin päris mugavalt Honfleuri. Honfleur on jälle miski säärane linn, kuid oluline on see, et ta on kohe Le Havre’i kõrval. Ainult sellise nõkaga, et nende vahelt voolab läbi Seine’i jõgi. Mis tähendab seda, et jõest on vaja üle saada.

Masendav on aga see, et esimene sild, mille nimi võib olla näiteks Le Pont de Normandie (vabalt võib see ka mingi muu asi olla), on tehtud kiirteeks, ehk siis jalgrattaga sellel sõita ei tohi. Teine sild, mis ei ole kiirtee, paistab eemalt üsna hägusena, mis omakorda tähendab, et on päris kaugel.

Igatahes otsustasin minna üle kiirtee-silla. Jälle olid tee peal ees liiklusmärgid, mis keelasid jalgratastel ning jalakäijatel sillale läheneda, aga mis teha. Kuna ma olen orienteerumises täielik tropp, siis esimese laksuga jõudsin sillale ja järgmisel hetkel avastasin end juba silla alt läbi sõitmas ning teiselt poolt silda tagasi Honfleuri poole sõitmas.
Kuidas saab nii tainas olla?!

Õnneks selgus aga väga naljakas ning väga iirlaslik nali. Kui ma olin keelumärkide alt läbi sõitnud ja sillale jõudnud, ootasid mind ees juba sinised, lubavad märgid, mis viitasid, et sillal on jalgratastele ning jalakäijatele eraldatud eraldi read lisaks autoteele. Ühesõnaga seda ohtu enam polnud, et keegi kurjaks saaks, aga ei suutnud ära imestada, kuidas võib üks asi nii tobenaljakas olla.

On siis vaja neid keelumärke üldse sinna panna, tropid?
Igatahes oli sild minu jaoks liiga järsk ning rekkade liiklus seal liiga vihane, tahtes iga mööduva masinaga mind sillalt minema pühkida, et otsustasin lihtsalt ratast käekõrval lükata ja nagu algaja jalgrattur iga rekka möödudes peatuda ning kramplikult rattast kinni hoida. Ma ei tea, kui pikk see sild on, kuskil kaks kilomeetrit ehk, aga selle ületamine võttis kenasti üle poole tunni.

Vähemalt on see päris vägev sild. Palju trosse ja päris kõrge.
Kui sa näiteks autoga selle ületaksid, siis ootaks sind ees tore teadmine, et ilma sillamaksu maksmata sa sealt edasi ei saa. Jalgrattad mahuvad õnneks tasuta läbi.

Kui sa oled aga jalgrattaga, siis ootab sind ees arusaamine, et tee, mis sillalt Le Havre’isse viib, on taaskord kaunistatud märkidega, mis keelavad jalgratastel või jalakäijatel liiklemise. Mina olin jalgrattaga.

Niisiis ei jäänud muud üle, kui võtta teine tee, mis oli ka ainus valik. Mis selle tee puhul aga tõeliselt masendav oli – seal sõidavadki ainult rekkad ning jalgrattale on asfalti umbes kümme sentimeetrit, mida on ilmselgelt vähe.

Teeäärses mudas sõitmise asemel valisin niisiis ülbe ja nahaalse tee – sõita praktiliselt keset teed, et mind ikka näha oleks. Mis muidugi tähendab seda, et kuna ka vastutulevate rekkade liiklus päris tihe oli, kogunesid mo selja taha pidevalt neid, kes mööda ei mahtunud ning pidid minu tempos roomama.

Aga tühja sellest, minu mure oli hoopis selles, et ma polnud üldse kindel, et see tee Le Havre’isse viib. Ühel hetkel, pärast umbes viit kilomeetrit sõitu, ilmus kuskilt välja jalgrattatee. Jalgrattateedega ongi igal pool selline värk, et nad ilmuvad suht naljakates kohtades ning lõppevad samasugustel veidratel hetkedel. Keegi oleks nagu nalja mõelnud teha – oh, paneks siia sada meetrit jalgrattateed, siis peavad ratturid üle poolemeetrise kõnniteeääre ronima ja saja meetri pärast jälle alla. Ha-haa.

Selle tee eripära oli veel see, et kogu tee oli ühtlaselt kaetud merekarpidega, mida linnud käisid loopimas ja nokkimas. Jäi mulje, nagu linnud kasutanuks asfalti selleks, et kõrgustest merekarpe alla visata, purustades nii nende tugeva kesta ning avades ligipääsu molluskitele.
No tegelikult see tee siiski viis linna. Viis mind kuhugi, kus polnud ühtegi viidet, kus oleks raudteejaam.

Õnneks seisis tee ääres mingi tüüp. Või noh. Tüüp küsis kellaaega. Näitasin talle pardakompuutrit ja küsisin, kas ta teab, kus on raudteejaam.
Küsisin ka vestmiku abiga ja näitasin sõrmega vestmikus õiget kohta. Tüüp ei osanud midagi öelda. Vehkis kätega ja paanitses niisama. Mul polnud ka aega raisata. Rongini oli kakskümmend minutit.

Natuke maad eemal oli teeäärses bussipeatuses kuus tädi. Bussipeatused on üldiselt toredad, sest seal on tavaliselt kaart busside marsruutidega ehk linna kaart.

Tõenäoliselt on küsimus, mille ma tädidele esitasin, maailma kõige veidram küsimus, sest seda kuuldes vaadatakse sind alati kui tõelist ufonauti – kus me oleme praegu? Saanud imelikkusest üle, hakkasid tädid kaardilt meid otsima.

Kaagutasid ja vehkisid, aga ei midagi – kõik arvasid meid eri kohtades olevat. Pealegi tuli kohe buss, mis kõik tädid alla neelas, jättes mind üksi paanitsema. Mul kulus kümme minutit, et oma asukoht kindlaks teha ning edasi sama palju, et raudteejaama jõuda.

Igatahes olin rongi vastas kell 12.53, mida ei peaks ülearu suureks hilinemiseks pidama. Aga mis kõige tähtsam – järgmised viis päeva ei pidanud ma enam üksi olema, sest sealt ta juba tuligi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)