Osa kaotsi läinud rahvustundest

Täna 15 aastat tagasi saime me endale päris oma raha. Uuesti. Kunagi oli ju ka. Vene rublad, mida enne krooni aega tuli juba isegi leiva ostmiseks kilekotiga kaasas kanda, vahetati ilusate rahvusmotiividega rahatähtede vastu.

Ilus oli. Mäletan, kuidas ma oma esimese Eesti raha eest poes käisin. Nätsu ostsin. Kalevi piparmündinäts, vanaaegse autopildiga ümbrispaberis. Maksis oma 5 senti vist. Maitses ka teistmoodi kui päev varem. Oma riigi raha eest ostetud ikkagi.

Tänapäeval on oma raha juba tavaline asi. Mingi osa eestlastest üldse ei teagi, et kunagi olid olemas Lenini pildiga üherublased mündid või siis lillat värvi kahekümneviiekad. Nende jaoks on olnud raha alati sama. Nii nagu ka riik ja riigikord. Oma Eesti värk.

Varsti pole enam oma raha. Varsti on euro. See pole enam oma. Mitte sedapidi. Eurod on paljude jaoks juba teada-tuntud asi. Suur osa eestlasi arveldabki juba oma igapäevases elus eurodes. Need, kes mujal Euroopas leiba teenivad. Sest kodumaal ei taheta neile piisavas koguses meie oma Eesti kroone maksta.

Aga võib-olla ongi parem, kui euro tuleb. See on selline anonüümne raha. Pole päris oma. Olen ikka mõelnud, et kui süütu oli see raha tol hetkel, kui ta käiku lasti. Vähemalt mingi aeg. Ei olnud keegi sellega pättusi teind ega ostnud, polnud keegi läbi selle valget pulbrit manustanud ega neid rahatähti kümnete miljonite kaupa omastanud. Kroon oli meie au ja uhkus. Osa meie rahvustundest.

Pole vist vaja tõestada, et rahvustundega on asjad siin riigis natuke nadid. Hümni keegi laulda ei viitsi. Lippe ka ei heisata. Vabariiklike tähtpäevade kõnekoosolekud näivad olevat enamasti vaid kõnepidajate karneval, kus peetakse monolooge. Rääkimata sellest, et meie rahvasaadikud ei käi tööl mitte uhkustundest ning austusest riiki teenida ja esindada, vaid hoopis sellepärast, et ikka rohkem raha kokku kraapida. Nii, et küünealused veritsevad.

Rahvustunnet meil pole enam ollagi, anname siis krooni ka ära. Hea seegi, et ta 15 aastat vastu pidas. Järgmist juubelit ta enam ei näe. Aga ma olen siiski õnnelik, et mina saan olla osa nendest, kes neid ilusaid ja tublisid rahatähti mäletab. Ja meenutada, kui uhked me kunagi olime, et meil on oma raha. Siis, kui ta sündis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)