Itaalia hingega ameeriklane, kes on Saaremaal õnnelik (5)

Itaalia hingega ameeriklane, kes on Saaremaal õnnelik

 

„Tere! Astuge sisse! Istuge, kuhu soovite. Meil on täna pakkuda….” Eestis ei ole palju söögikohti, kus omanik sulle ukse peal vastu tuleb või söögisaalis ringi jalutab. Aeg-ajalt uurides, et kuidas toit maitseb või kuidas muidu läheb.

Säärane ebaeestlaslik avatus võib kohati ehmatada. Kuid Kuressaares asuva restorani La Perla omanik Bill ehk siis ristinimega William Moschella nimetab ennast itaalia hingega ameeriklaseks. Seda teades pole enam midagi imestada. Itaaliapärane suhtumine tõepoolest.

„Tegelikult ei olnud Kuressaare minu esimene valik, kuid nii see läks,” alustab Bill rääkimist sellest, kuidas ja miks ta Saaremaale truuks jäänud on. „Pensionile minnes tekib alati küsimus, et kuhu ma lähen, mida teen. Oleks lihtne valida, mida sa teed, kui oleks miljoneid dollareid…”
Algselt oli Billil siiski mõte minna pensionipõlve pidama kuhugi, kus on soe. Hispaaniasse, Lõuna-Prantsusmaale vms kohta.

Ei taha enam ära

„Mind on kutsutud restorani pidama ka teistesse Eesti linnadesse. Ma ei ole seda teinud, sest mulle meeldib SIIN, kohtuda inimestega SIIN. Kui sa oled õnnelik ja leiad väljakutseid, ja siin neid tõesti on, ei ole vaja minna mujale,” räägib Bill. „Ma olen siin õnnelik.”

Eesti keelt Bill ei räägi ja peab seda veaks. „See on minu probleem. Vahel on olukordi, kus ma ei suuda ennast arusaadavaks teha ja vajan kellegi abi. Keeruline värk,” ütleb ta ja samas kiidab inimesi, kes agaralt püüavad temaga inglise keeles suhelda. „Kui ma restoranis ise inimesi tervitan, siis nad ikka aeg-ajalt üllatuvad, aga enamik on meelsasti valmis suhtlema.”

Eestikeelsest kõnest taipab Bill jutu mõtet, kuid konkreetsetest lausetest aru ei saa. Samas oskab ta nii mõndagi fraasi. „Sa oled silmatorkavalt ilus, sul on nii kenad silmad,” olnud esimene lause, mille ta eesti keeles selgeks sai.

Itaalia hingega ameeriklane

Billi esivanemad on pärit Sitsiiliast ja Napolist, Ameerikasse jõudsid nad eelmise sajandi alguses. Tema vanemad on sündinud juba uuel mandril.

„Ma ise olen ameeriklane itaallase hingega,” räägib Bill, kes ei valda pea üldse itaalia keelt, kuna tema kodune keel oli inglise keel. Itaalia keeles rääkisid vanemad omavahel. Oma lapsepõlve sõpruskonna kohta ütleb mees, et see oli nagu rahvaste paabel – itaaliakeelset suhtlemist ei saanudki olla.

„Ei räägi keelt, kuna ei kasvanud üles keelekeskkonnas,” toob Bill välja põhjused. „Võõras keskkonnas keel muutub, kuni lõpuks kaob. Selles ei ole midagi imelikku. Minu vanemad rääkisid juba hoopis teistsugust itaalia keelt kui vanavanemad,” seletab Bill.

„Sitsiillaste kohta öeldakse, et nad on tegelikult rohkem põhja-aafriklased kui itaallased,” räägib mees oma juurtest. Ise on ta Itaalias käinud kolm korda. „Kui sinna lähen, siis tunnen, kuidas hakkan tugevamini oma juuri tajuma.” See aitab Itaalias ka hakkama saada. „Ükskord oli juhus, kus mul oli Itaalias vaja inglise keelt mittekõneleva inimesega asju ajada. Hakkama sain!” meenutab Bill, ise ka imestades, kuidas ta tookord jutust nii palju aru sai.

Laiskuseviga ei takistanud agendiks saamast

„Koolis olin ma laisk. Õppimisest meeldivamaid tegevusi oli piisavalt,” naerab Bill nakatavalt. „Hariduse tähtsusest sain aru alles ülikoolis õigusteadust õppides,” räägib mees, kelle elutöö sai tehtud FBI-s (Föderaalne Juurdlusbüroo – toim). Agendina töötas ta 27 aastat. Töö tõi Billi ka Baltikumi ja Eestisse, kus ta koolitas välja siinseid õiguskaitseorganite töötajaid ning töötas saatkonna juures.

Pärast Baltikumist lahkumist ja kolmeaastast tööd Abu Dhabis tuli aeg pensionile jääda ning mees otsustas Kuressaares restoraniäri alustada. FBI-s töötatud aega igatseb Bill siiani. „See oli huvitav. Iga kord, kui töö hakkas muutuma üksluiseks, määrati mind uude kohta. Tulid uued väljakutsed.” Oma agendi-aja kohta ütleb Bill, et eriagent olla ei ole nii nagu Bondi filmidest näha. “See on pigem uurijatöö, kus tähtis on töötada plaanipäraselt ja organiseeritult.”

Turvas olümpiat ja tegeles vene kuritegevusega

Agenditöö sai alguse 1977. aastal, kuid esmalt tuli tal täita n-ö õpipoisi rolli. „Olin kolm aastat ühes väikeses kontoris New Yorgis. See on aeg, kus sa alles õpid. Sind jälgitakse, vaadatakse, kas teed vigu,” seletab Bill Föderaalses Juurdlusbüroos toimivat süsteemi.

1980 sai ta aga tööle Lake Placidi olümpiamängude turvatiimi. Seal sai ta ka esimest ja viimast korda reaalselt haavata, millest mälestusena ilutseb arm näol siiani. „Õppuste ajal sain kogemata tabamuse relvas olnud vahakuulist. Pisemaid asju nagu luumurrud, paigast ära õlad, selliseid asju juhtus töös ikka.”

Operatsioonidel on mehel tulnud küll relva kasutada, kuid mitte kunagi tulistada. „Tähtis on, et operatsioon oleks planeeritud, loodud niisugune süsteem, et ei tekiks vajadust laskma hakata,” seletab Bill põhimõtteid, mis agendi töös olulised.

Pärast olümpiat tegeles Bill 12 aastat vene organiseeritud kuritegevuse uurimisega USA-s. Riigisaladusi väidab ta ennast mitte teadvat. „Mu elu on nagu avatud raamat,” naerab Bill.

Õpilaste hulgas minister ja ülemjuhataja

Agenditöö läks sujuvalt üle õpetajatööks. Washingtoni FBI õppekeskuses tuli politsei- ja FBI agentidele õpetada õigusteadust. Siis hakati koolitama juba ka inimesi teiselt poolt ookeani. „Näiteks olid mu õpilaste seas endine siseminister Ain Seppik ja endine kaitsevägede ülemjuhataja Tarmo Kõuts.

Kui tuli kõne alla Baltikumi büroo avamine, tehti ettepanek mulle põhjendusega, et mul on siin juba sidemeid. Nii ma siia sattusin,” räägib Bill saatuse keerdkäikudest, mis teda lõpuks Saaremaale tõid.

Eesti köök ja kiluleib

Billi kodulinnas Bostonis pidasid ta vanemad kunagi samuti restorani. Seega ei ole praegune tegevus talle väga võõras ja itaaliapärase restorani avamine on ehk isegi asjade loomulik käik. Samas nendib Bill, et ega ta ise ainult ja pidevalt Itaalia toitu küll ei söö.

„Teen endale ikka kartuliputru ja lihapalle ka,” selgitab mees. Ent siiani ei ole ta veel õieti aru saanud, missugune on Eesti köök. „Eestis on kõik väga segatud, see on nagu segu Saksa-Vene-Skandinaavia toitudest,” mõtiskleb Bill. Kuid siiski suudab ta nimetada ühe Eestile väga omase toidu.

Bill ütleb sulaselges eesti keeles sõna „kiluleib”. „See on kindlalt Eesti köök. Suhteliselt jube asi mu arust. Ma ei suuda mõista, kuidas Reene (Billi elukaaslane – toim) seda hommikuti süüa saab.” Lõppkokkuvõttes jõuab Bill tõdemusele, et kõiki toite on igal pool. Need vaid varieeruvad. „Aga kui ma lõpuks ära taban, mis asi on Eesti köök, siis teen ehk vastava söögikoha ka,” arvab Bill „Tegelikult on toidud kogu maailmas segunenud. Kõik köögid võtavad teistelt ja annavad teistele,” võtab mees kokku erinevate rahvuste maitsed.

Loomulikult pesapall

Selline mulje jääb, kui juhtida vestlus pesapalli peale. Siis ei saa Bill enam pidama. Bostoni, kust Bill pärit, meeskond Red Sox on Ameerika üks vanimaid ja edukamaid meeskondi.

 Lisaks asub Bostonis Fenway Parki nimeline staadion, mis on üks Ameerika kuulsamaid ja vanemaid. Bill räägib loo, kuidas tütre pulmas tahtsid pulmalised minna kiriku ja peomaja vahelisel teel ka Fenway Parkile pilti tegema, ja sinna neid ka lasti. Arvatavasti see oli hea enne, kuna lihtsurelikke taolisse kohta tavaliselt niisama ei lubata.

Saaremaa meenutab Ameerikat

Billil on majake ka USA-s. Bostoni lähistel Cape Codi neemel asuv maja on praegu välja üüritud ning kui üürnik vahetub, on ka Billil põhjust kodumaile sõita. „Cape Cod on nagu Saaremaa. Samasugune kliima, aastaaegade vahelduvus, rand, turistid, loodus. Isegi maanteed on sarnased.” Ehk on see põhjus, miks Bill ennast siin koduselt tunneb.

„Ma olen siin õnnelik.” Seda lauset kordab Bill jutuajamise sees korduvalt. Ja paistab, et on ka. Päriselt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 303 korda, sh täna 1)