Johannes ja Stella Pahapill: eestluse ja saarluse alalhoidjad teisel pool ookeani (1)

Johannes ja Stella Pahapill: eestluse ja saarluse alalhoidjad teisel pool ookeani

 

Neil päevil astus toimetuse uksest ootamatult sisse Johannes Pahapill koos oma abikaasa Stella Pahapilliga, kes olid kohale saabunud Kanadast. Mõlemad on juba aastakümneid olnud saarluse, eesti elu ja kultuuri alalhoidjad teisel pool Atlandi ookeani.

Johannes Pahapill on viimastel aastatel juhtinud 1956. aasta kevadel asutatud organisatsiooni Saarlaste Ühing Torontos (SÜT) tegevust, kuid abikaasa Stella kohta võib öelda, et tema on tõeline metseen – olles lõpetanud Saksamaal Kölnis asuva kuulsa muusikakõrgkooli (Staatliche Hochschule für Musik, Köln), on ta kogu oma töise elu jooksul olnud ja on ka praegu helde kunstide toetaja ja austaja.

Just Stella eestvedamisel rajati 1974. aastal Torontos Eesti Kunstide Keskus (EKK), mille eesmärgiks on hoida võõrsil olles elus eesti kultuuripärandit, leida võimalusi eesti soost kunstiinimeste toetamiseks ja seda nii kujutava kunsti, muusika kui ka kirjanduse valdkonnas. „Meie keskuse omandis on praegu juba päris suur kunstikogu, mis koosneb peamiselt välismaal elavate eesti kunstnike töödest,“ märkis Johannes Pahapill.

See tänuväärne töö on leidnud ka kõrge poliitilise tähelepanu – nii näiteks on president Arnold Rüütel autasustanud Stellat eesti kultuuri alalhoidmisele pühendatud tegevuse eest Valgetähe V klassi teenetemärgiga, mille 2002. aasta 24. veebruaril andis üle tookordne välisminister ja praegune president T. H. Ilves. Kui aga Ühendkuningriigi praegune valitseja kuninganna Elisabeth II (tema on ju Kanada formaalne riigipea), troonil oleku 50. aastapäeva tähistas, anti Johannesele ja Stellale Kanada ja Eesti kultuurisidemete edendamise eest mälestusmedal.

Sajaprotsendiline saarlane

Enda kohta ütles Johannes Pahapill kindlalt, et tema soontes voolab sada protsenti saarlase veri. „Sündinud olen Mustjala vallas Võhma külas Tehna talus, kuhu minu vaarisa Laas kunagi ammustel aegadel väimeheks tuli,“ rääkis Johannes. Tema ema, Helleene Saagpak, on aga pärit Kihelkonna vallast.

„Pensionieas olen oma suguvõsa ka lähemalt uurinud,“ jätkas Johannes Pahapill. Tema ajalooalane huvi sai alguse umbes 1990-ndate aastate keskel, mil ta töötas Tallinnas justiitsministeeriumi juures nõunikuna. „Selle ameti kõrvalt saingi siinsete asutuste arhiivides oma esivanematega lähemalt tutvuda. Praeguse seisuga olen kokku pannud sugupuu, kus on kokku juba 945 nime ja 11 põlvkonda ning mis ulatub tagasi kaugesse Rootsi aega, aastasse 1645.“ Kuna aga Johannese koostatud sugupuu on kõigile ka internetis kättesaadav (veebiaadress: www.pahapill.ca), siis on see n-ö igihaljas ja igavesti kasvav puu, sest kõigil, kes Pahapillidega vähegi suguluses, on sinna võimalik uusi oksi lisada.

Kummalise nime päritolu

Oma veidi kummalise perekonnanime Pahapill tekke kohta on Johannesel ka seletus olemas. Nimelt olevat üks tema kaugetest esivanematest, kellel nimeks Tõnis, kasepuu pahast vilepilli valmistanud. Pilli ülikaunis kõla jäänud kõrvu ka ühele mõisnikule, kelle valdustes Tõnis elas. Mõisahärra siis küsinudki, et millest see kauni kõlaga pill on valmistatud.

„Eks Tõnis öelnud, et materjaliks on kasepahk. Kuna aga tol ajal eesti talupoegadel perenimesid veel polnud, siis mõisnik andnudki Tõnisele nimeks Pahkpill. Tõnis omakorda aga öelnud: „Mis pahkpill, see tehtud ju kasepahast!“ Siit tuligi eestipärane perekonnanimi Pahapill,“ teadis Johannes Pahapill oma perenime tekkelugu selgitada.

Lahkumine võõrsile

Nagu paljud eestlased nii lahkus ka 15-aastane Johannes Pahapill koos vanemate, vendade ja õdedega 1944. aasta sügisel Rootsi. Kuna aga kartus oli suur, et venelane võib Euroopas veelgi edasi liikuda, siis siirdus pere seitse aastat hiljem (aasta oli siis 1951) edasi Kanadasse.

„Meie pere lahkumise põhjuseks oli, et punased oleks meid kindlasti Siberisse läkitanud,“ ütles Johannes. „Juba esimese küüditamise ajal 1941. aasta juunis oli minu isa Julius küüditatute nimekirjas.“ Tookord varjas perepea end küüditamise päeval metsas, pere ise oli aga varjunud peidikusse. „Kui kõige ohtlikum aeg oli möödas, tulime varjupaigast välja ja elasime rahulikult edasi. Kuid kui 1944. aasta sügisel sai selgeks, et Punaarmee peagi uuesti saabub, siis ei soovinud mu vanemad seda saatust enam korrata.“

Johannese isal oli hea sõber, mootorlaeva „Elli“ omanik. Temaga oli kokkulepe, et kui õige aeg käes, siis põgeneb pere koos paljude teistega üle mere.

Reeturlik käitumine

Vahetult enne Saaremaalt lahkumist juhtus lugu, mis äärepealt oleks perele saatuslikuks saanud. Johannes rääkis, et Võhma külas nende naabruses elanud mees, kes iga riigikorra ajal hästi hakkama saanud. „Mäletan, kui 1940. aastal punavõim saabus, siis tõmbas ta oma koduõuel kiiresti punalipu üles, kui aga aasta hiljem sakslased saabusid, siis lehvis tema majal juba varakult haakristiga lipp.“

Kuid just see mees mängis ka Pahapillide perele alatu vembu. Nimelt sai alatu naaber kuskilt teada, et Johannese isa Julius valmistab ette põgenemist Rootsi. „Truualamlikult teatas ta kohe sellest Saksa võimudele, mistõttu mu isa 1944. aasta augustis arreteeriti,“ meenutas Johannes.

Kuid ega sellega veel põgenemise plaan katki jäänud. Isa kohustused võttis üle pere vanim poeg Johannes. „Jagasime emaga ülesanded,“ rääkis Johannes Pahapill. „Ema ülesandeks jäi isa Saksa vanglast väljakauplemine, mina aga pidasin sidet meid Rootsi viima pidanud laevakapteniga.“

Kõik läks siiski õnneks: Julius Pahapillil õnnestus vanglast pääseda vaid kaks päeva enne 22. septembrit, mil ülekoormatud mootorlaev „Elli“ Küdema lahest Rootsi poole startis, pardal umbes 180 inimest. Paar päeva hiljem kohtuti juba Rootsi sõjalaevaga, mis põgenikud Gotlandi lähistele Fårö saarele toimetas.

Saksa piirivalve täisjootmine

Kodumaalt lahkumine seondub Johannesel veel ühe tragikoomilise looga. Nimelt asus sõja ajal Pangal Saksa armee piirivalvepunkt. „Kuna põgenike laev pidi sealt mööda sõitma, siis oli 22. septembri õhtuks vaja sakslaste tähelepanu kuidagi hajutada,“ meenutas ta.

„Õnneks oli aga Saksa piirivalvurite seas üks meie sugulane,“ jätkas Johannes. Tema ülesandeks jäi laeva lahkumise hetkeks kogu Saksa piirivalvekordon täis joota. „Nii juhtuski – meie pagesime, aga sakslastel oli tol hetkel meri põlvini, nemad ei teadnud maast ega ilmast.“

Saarluse ja eestluse alalhoidmisest Kanadas

Nagu eelpool öeldud, siirdus Pahapillide pere pärast seitsmeaastast Rootsis viibimist Kanadasse Torontosse. Seal lõpetas Johannes ülikooli ja elab praegugi. 1994. aastal jäi ta pensionile, mis on võimaldanud tal varasemast aktiivsemalt pühenduda hobidele ja ühiskondlikule tegevusele.
„Tegelen suguvõsa uurimisega, aitan abikaasat Eesti Kunstide Keskuse tegevuse juures ja juhin juba paar aastat Toronto saarlaste ühingut,“ loetles Johannes oma tegemisi.

Rääkides saarlaste ühingust, märkis Johannes Pahapill uhkusega, et vähemalt Kanadas, kus ka praegu asub väliseestlaste üks suuremaid kogukondi, oli see esimene eestlaste rahvuslik ühendus. „Tõsi, päris selle loomise juures ma viis aastakümmet tagasi polnud,“ ütles ta. „Kuna tookord oli minu peamine ülesanne ülikooli lõpetamine ja pealegi pidin õpingute kõrvalt veel ka tööl käima.“

Väsimatu hingega Saaremaa noormees

SÜT-i loomisel ja üldse ka Toronto Eesti Maja asutamisel on suured teened kadunud Robert Kreemil. „Viiekümnendatel aastatel oli tema üks väsimatu hingega noor Saaremaa mees, kes 1954. aasta suvel korraldas Kanada saarlaste kokkutuleku,“ jätkas Johannes Pahapill. Pärast seda kokkutulekut kujunes traditsiooniks koguneda igal aastal küünlapäeval ja juba 1956. aasta kevadel sai teoks SÜT-i asutamine. „Täna tegutseb Torontos väga palju eestlaste maakondlikke ühendusi, kuid saarlased olid esimesed ja kõik nad on just meist eeskuju võtnud.“

Johannes Pahapillist sai SÜT-i juht veidi enne selle viiekümnendat juubelit. Praegu on ühenduses 50–60 aktiivset liiget. „Kui ühing pool sajandit tagasi loodi, siis oli liikmeid pea kümme korda enam,“ rääkis Pahapill ja märkis, et nagu kõikjal võõrsil nii on ka Toronto saarlaste ühingu peamiseks probleemiks selle aktiivsete liikmete vananemine.

Küsimusele, kas SÜT ka kahe- või kolmekümne aasta pärast veel tegutseb, vastas Johannes Pahapill: „Praegu on seda väga raske öelda. Kuid tahaks loota, sest kuigi praegu on ühingu tegevuses aktiivsed peamiselt vanema generatsiooni esindajad, pole siiski ka noored eesti päritolu kanadalased huvi oma juurte ja esivanemate vastu minetanud.“

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 161 korda, sh täna 1)