Milleks meile esivanemate kalmud

Milleks meile esivanemate kalmud

 

Pojengide ja jasmiinide õitsemise vahepealne aeg on minu jaoks emotsionaalselt surnuaiapühade aeg Saaremaal. Ajavahemik, kus lähedal või kaugel elavad järglased püüavad lahkunud eellaste hauad korda teha. Kui vähegi võimalik, siis suviti ühel kindlal päeval ja tunnil kalmistul nende meenutamiseks kokku saada.

Kalmistu on rahvusliku kultuuri peegeldus

Kalmistute väljanägemine peegeldab ümbruskonnas elavate inimeste vaimset hetkeolemist. Tulevikuvõimalusi. Inimeste austust eelkäinute tehtud töö vastu. Seda viimse puhkepaiga külastamise-korrastamise tähelepanuga.

Vanimatest nimeliselt teadaolevatest kalmudest annavad tunnistust mõne kiriku aias säilinud üksikud vanad kivist hauatähised. Umbes 200 aastat tagasi keelas Vene keisrinna kirikuaeda matmise: uued kalmuaiad ei tohtinud olla kirikule lähemal kui üks verst.

Seetõttu ei ole ka surnuaedade maa mitte kõigis 34 tänases Saaremaa uuepoolses surnuaias selleks otstarbeks parim võimalikest. Ometi on enamik Saaremaa kalmistuid täna päikselised ja südamlikult korrastatud. Ka võimaldab tänane moodne tehnika ülekasvanud ja päikest varjavaid suuri puid valla raha toel kärpida hauatähiseid purustamata ning muru niita. Kalmistuhooldajadki tunduvad Saaremaal ilumeelsemad ja kohusetundlikumad olevat kui mõnes muus kohas.

Kalmistud ise asuvad inimeste elupaikadest üsna mõistlikul kaugusel. 19. sajandil, härja-ajastul, see Saaremaal palju üle 10 km ei olnud. Nüüdsel auto-ajastul on see mõistlik kaugus ilmselt kuni 100 km.

Kuidas aga hooldavad lapsed-lapselapsed 300–9000 km kauguselt (Tallinnast Brüsselini ja New Yorgini) oma esivanemate-sugulaste paarikümmet hauda Saaremaal? Eriti kui nood on veel mitmes surnuaias laiali. On`s üldse võimalik, et tänane USA-s elav noor abiellumiseas tütar suudaks pidevalt siinmaiselt korras hoida vanaema-vanaisa – aga peatselt ka ema-isa – hauda Saaremaal? Suur kaugus lihtsalt ei võimalda moekal lillerohkel kombel pidevalt esivanemate haudu austada.

Ilmselgesti on üleilmastuva elulaadi laienemisel otstarbekas eestlaste senine matmiskultuur teistviisi korraldada. Milliselt? Oleme ilmselt paratamatu muutuse lävel. Algatuseks tuleb sellise ootamatu iseäralise vajadusega lihtsalt leppida. Ja arutleda – kuidas edasi.

Kalmude hooldamine vaevalisem

21. sajandi alguses toimuvad noorema põlvkonna väärtushinnangutes suured muutused. Minevikku on kadunud XIX sajandi raske füüsilise tööga seotud Saaremaa taluinimesed, kellel koduküla kalmuaed asus vaid kuni tunnise jalgsikõnni kaugusel.

Täna puhkavad unustusse vajuva toonase elulaadi rikkamad kandjad ise Saaremaa kalmistutel keerukate sepistatud raudristide all. Jõukamad dolomiidist või maakivist hauakivide all. Suurem osa aga ammu põrmuks pudenenud puuristidega tasavajunud-unustatud (või ülemaetud) hauaküngastes.

Lõpliku hoobi andis hääbuvale talupojaühiskonnale Teine maailmasõda ning sellele järgnenud sündmused (1939… 1956), mis pillutasid paljusid saarlasi laiali üle maailma. Ning muutsid lõplikult kohalejäänuid. Meie hulgas on neid „kunagisi“ igal järgmisel suvisel saaremaisel kalmistupühal kindlasti ikka vähem.

Kalmistupühad hääbumas

Mäletan Kaarma ja Saia kalmistupühi. Kaarma luteri kiriku kalmistupüha on jaanipäeva paiku. Saia vene kiriku kalmistupüha juulis. Kaarmal kõnelevad mitmed jutlustajad, Saia kalmistul läbi paljude-paljude aastate järjepidevalt ikka vanade tarkuste tundja ülempreester Feliks Kadarik.

Vahepeal olid kogunisti kahekordsed kalmistupühad – ilmalikud ka. Viimastel olid suurepärasteks põhijutlustajateks Erna Salumäe ja Ainor Väli. Kiriklikud ja ilmalikud kalmistupäevad erinesid küll vormilt, ometi oli sisu mõlemal sama: inimene ja igavikulised küsimused. Inimesed külastasid mõlemaid.

Minu lapselikult hägusad mälestused neist rahvarohkeist kogunemistest ulatuvad läbi poolsajandi tänapäeva. Aga… pidevalt kahaneva kuulajaskonnaga. Saaremaa kalmistupühade traditsioon on üleilmastumise käigus kaheldavasti hääbumas. Lisaks sõltuvusele kalmistupüha ilmast (soe või külm-vihmane) on silmnähtav, et aastatega väheneb tasapisi kalmistupühale saabunute arv. See ei ole juhuslik. Eesti riik seda ei sunni.

Miks siis nii?

Alanud sajand nõrgendab kiiresti saarlaste ühe põlvkonna meie-tunnet. Omavahelist võõrdumist süvendab üleilmne lõimuminegi. Noored saarlased ei rända enam mitte üksnes Mandri-Eestisse, vaid juba teistele mandritele. Sinna oma õnne otsima.

Oma peret looma ning lapsi muukeelseina kasvatama. Saaremaale jäänud esivanemate kalmude hooldamine käib niisugustest kaugustest üle jõu. Hakkab tasapisi muutuma majanduslikult mõttetuks koormaks, silmakirjatsevaks kohustuseks.

Sestap on sel sajandil oodata muutusi meie kalmistukultuuriski. Seda enam, et tänapäeval elab maailmas juba 6,5 miljardit inimest: rohkem kui eales on kirjutatud ajaloo kestel üldse inimesi maetud. Isegi Tallinnas on juba kalmistukohtadest puudus.

Veel on meil esivanemate kalmud

Sellesuvistel lähenevatel kalmistupühadel pange ikka oma esivanemate hooldatud kalmudele mälestusküünlad ja kõige kaduvust sümboliseerivad lilled – need seovad eesläinuid sümboolselt sinu ja sinu järglastega. Mis sest, et siin-seal läheduses on juba unustatud kalme.

Mõelge tuttava hauakääpa ees seistes: veel üsna hiljuti oli nüüd siinsamas, käed ristatult rinnal, puhkav sugulane nagu sina ise – elas, töötas, armastas. Mõtles millestki. Unistas millestki. Nüüd on ta hauas. Ära unusta kalmu ees seistes: ei lähe enam palju aega, kui sinagi oled samamoodi puhkamas nagu sinu eelkäija. Võib-olla mälestab siis kalmistupäeval keegi ka sind, sinu lootusi.

Seni veel elav kalmistupäeva tähistamise komme ei ole enam pelgalt kiriklik kombetalitus, vaid on Saaremaal ammu kujunenud mõtisklustepäevaks esivanemate kalmude seotusest sinu endaga. Eesti rahvaga. Saarlastega.

Täna veel on siinsed esivanemate kalmud tunnistäheks sinu ühtekuuluvusest selle väikese, merest ümbritsetud tuulte tallermaaga. Kas samamoodi tundub sinu järglastelegi, see sõltub sinust. Kuidas oskad neile seletada – milleks on saarlastel üleüldse vaja meenutada ja hooldada oma esivanemate kalme.

* Samal teemal: Rita Loel „Kudjape kalmistut ootab ees laiendamine…“ Oma Saar 21. juunil

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 130 korda, sh täna 1)