Riigis pettunud Veiko Maripuu hakkas maastikepäästjaks (1)

Riigis pettunud Veiko Maripuu hakkas maastikepäästjaks

 

Kevadel Saaremaa keskkonnateenistusega kokkulepitust varem töösuhte lõpetanud Natura hoiualade spetsialist Veiko Maripuu (pildil) on täielikult pühendunud lambakasvatusele ja pärandmaastike hooldamisele.

„Ma lihtsalt ei suutnud seda tööd rohkem teha, olen Eesti põllumajandus- ja keskkonnapoliitikas sügavalt pettunud,“ põhjendab Veiko Maripuu lahkumist riigiametist, kus tema kohustuseks oli tegeleda Natura 2000 alade moodustamisega.

Veiko ülesandeks oli pidada läbirääkimisi maaomanikega, põhjendada neile kitsenduste vajalikkust ja selgitada Natura alade moodustamisega kaasnevaid võimalusi. „Mulle meeldib lihtne riik, aga ma olin sunnitud selle asja inimestele väga keeruliseks ajama. Lõpuks seisnes minu töö ainult lobas ja kirjade kirjutamises ja ma väsisin sellest ära.“

Veiko Maripuu sõnul pooldab ta maaomaniku innustamist loodusväärtuste kaitsele läbirääkimiste, veenmise ja põhjenduste teel. Seetõttu mõjus talle traumeerivalt nn 50 puu juhtum, kus puisniitudel karjatavaid Lääne-Eesti talunikke hakati täiesti alusetult süüdistama pettuses. „Ma ei ole iialgi aktsepteerinud riigipoolset vägivalda, kuid taoline põllumajanduspoliitika on Natura 2000 alade talunikele mõjunud äärmiselt halvasti.“

Veiko sõnul häirib teda ebaõiglus, mis on saanud osaks Natura 2000 aladel tegutsevatele talumeestele. „Neil puuduvad võrdsed võimalused võrreldes nendega, kes tegutsevad kultuurmaastikel, kus on hektari hooldamine tunduvalt odavam ja sageli ka tunduvalt keskkonnavaenulikum. Rääkimata hooldatud pärandmaastike emotsionaalsest väärtusest,“ osutab Veiko.

Maripuu sõnul käib Natura 2000 elupaikade kaitse Eestile selgelt üle jõu ning toob lähiaastatel riigile kaela uued trahvid. „Tuhat jama tuleb veel ja rahvas maksab selle kinni. Eestis on kombeks, et kui valitsus teeb käki, siis rahvas maksab selle kinni.“

Veiko sõnul on Eesti riik oma vääriselupaigad väga optimistlikult ära hinnanud, arvestamata sellega, et Eestis ei jätku inimesi, kes suudaks maastikke hooldada.

„Vanemad inimesed on mind õpetanud, kuidas need maastikud peavad välja nägema. Aga varsti ei ole enam ühtegi inimest, kelle käest õppida,“ räägib Veiko. „Mind ei huvita PRIA ametnikud, kes ütlevad, kuidas kõik peab olema, mulle ei lähe korda igasugused uued näod, kes ilmuvad asju korraldama hoopis uute reeglitega. Ma teen kõik isemoodi, sest ma tean täpselt, kuidas ma teen, ja teen õigesti.“

Lambad on etemad kui trimmer

Allakirjutanu kohtub Veiko Maripuuga Orissaare vallas Tumala mõisahoone maadel. Mõisahoone ja seitse hektarit maad kuulub Veiko nooremale vennale Veljole, kes on pikalt töötanud Soomes projekteerijana. Veiko lambad pügavad mõisahoone ümbruse karjakopleid ja mõisaparki. „Need on mul nagu rendilambad, kes rändavad ühest kohast teise, ükstapuha kelle maale, mõisahoovi või taluõue,“ seletab Maripuu.

Sajapealine lambakari tuuseldab hektari jagu maalappi rinnuni rohust puhtaks kolme päevaga. „See ongi vanade maastike hooldus. Paari aastaga tuleb hoopis teine niidukamar, sääski ja puuke jääb vähemaks,“ seletab Veiko. „Me kangesti tahame välja mõelda rahvuskala ja rahvustoitu, aga maastikud ei paku kellelegi huvi. Iga taluõu, mõisapaik ning pühakoht, iga arheoloogiline mälestis peaks olema hooldatud traditsiooniliselt. Mitte, et trimmerdad, tatt ninast väljas.“

Veiko usub, et pärandmaastike hooldamine on tulevikumuusika, mille väärtustamine seisab alles ees.

Uskumatult raske amet

Veiko tunnistab, et loomapidamine on uskumatult raske, aga huvitav nagu seiklusfilm. Loomulikult ka riskantne, sest nii lambad, rohumaad, inventar kui tehnika on Veikol ostetud paljuski pangalaenu eest. „Paar aastat tagasi soovitasin paljudele inimestele minna maale ja hakata talu pidama. 2008. aasta augustis lõpeb mul talunikuna esimene kolmeaastane etapp, siis selgub, kas soovitan veel või mitte.“

Raske on loomakasvataja põli Veikole ka seetõttu, et tegelikult elab ta endistviisi Kuressaare linnas. Pika vahemaa tagant loomapidamist peab mees ise ebanormaalseks. Kõigele vaatamata on Veikol hetkel üle 350 lamba, kellest sadakond kuulub FIE Veiko Maripuule ja ülejäänud tema mahetoodangu ettevõttele Mäe Maatalu, mis tegutseb Valjala vallas Võrsnal.

Karjas on erinevaid ristandeid ja umbes 40 maalammast. Kümne aasta perspektiivis võib karja suurus tõusta 900 isendini. Veiko sõnul on tal lambakasvatuses eesmärgiks saada head villa ja hooldada puisniitusid. Vähemtähtis on lihatootmine, ehkki liha on ta müünud nii Rein Kilgi ettevõttele kui ka kohalikule tööstusele. On söönud ise ja pakkunud sõpradelegi.

Veiko Maripuu hinnangul on Eesti lambakasvatuse tase pea olematu, ehkki näiteks Salme vallas tegutsevat Saaremaa ökoküla peab ta väga edumeelseks ja eeskuju väärivaks ettevõtteks.

Austraalia või Inglismaa mastaape ei maksa Eesti lambakasvatusest otsida. Eesti lambakasvatus on läbi aegade olnud ikkagi supilamba pidamine, leiab Veiko. Eestis pole iialgi olnud suuri karjasid, kuigi mõisate ajal on neid üritatud villatootmise eesmärgil luua. Eesti traditsioonilise maalamba tulevik on Veiko arvates olla rendilammas maakodude, maastike või parkide hooldamiseks. Inimesed rendivad suveks lambad ja viivad need talunikule vastu talve tagasi. „See on ainus mõeldav tee maalammast säilitada,“ usub Veiko.

Majanduslikus mõttes peab Veiko Maripuu maalammast täiesti mõttetuks tegelaseks, ehkki maalambal on tegelikult palju säilitamist väärt omadusi.
Millised plaanid on vendadel Maripuudel aga Tumala mõisaga, jätab Veiko esialgu veel saladuseks. „Sel aastal katsume siia jaanitule saada ja külakiige korda teha,“ poetab ta vaid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 521 korda, sh täna 1)