Tagamõisa kutsub oma lapsed taas poolsaarele

Tagamõisa kutsub oma lapsed taas poolsaarele

 

Täna ja ilmselt hommegi veel kostab Tagamõisa vana koolimaja juures laulu ning pillimängu ja taaskohtumise märgiks inimeste rõõmuhõiskeid.

Peetakse kõnesid ja meenutatakse möödunut. Vahest puistatakse meenutuste ja mälestuste sekka minoorseidki toone, kuna paljude jaoks pole enam ammugi seda armast koolimaja sellisel kujul, nagu see koolilõpetanute mälestus seisab.

Maja, mis olnud aastakümneid piirkonna uhkuseks, on kaotanud oma kunagise võlu ja ilu. Aga ikkagi meenutatakse seda heldimustundega, tuletatakse meelde oma kooliaega, õpetajaid, klassi- ja koolikaaslasi. Vahest meenuvad krutskidki, esimesed armumised, mereäärsed jalutuskäigud, kodukülast lahkumised, hilisemad kohtumised ja mis kõik veel.

Täna on Tagamõisa piirkonna külade elanike ja koolilõpetajate ning kunagiste õpetajate kokkutulek. Inimesed tulevad lähemalt ja kaugemalt, üle merede ja ookeanide. Igaühel neil on oma mälestused nii koolist kui kodukülast, omaaegsetest tegemistest ja Tagamõisa inimestest.

Tohku küla mees Aarne Algo mäletab kooli ehitamistki

82-aastane vanahärra Aarne Algo, kes 60 aastat tagasi Läti-niidi külast Tohku külla väimeheks tuli, mäletab Tagamõisa koolimaja ehitamist ja selle pidulikku avamist ning omaaegsete noorte tegemisi.  

„Kaks aastat käisin Undvas koolis. Kui Tagamõisa koolimaja 1935. aastal valmis sai, siis hakkasid kõik selle piirkonna lapsed uues majas õpetust saama. Koolimaja ehitamisega tehti algust 1930. aastal. Oli ikka suur ja uhke maja küll. Õpilasi oli kahesaja ringis. Niipalju koolilapsi oli siinkandis. Ka kaugemate külade lapsed tulid Tagamõisa kooli. Kureverest tuldi ja Tammese külast, ka Kõruselt ning Kehilast,“ meenutas vanahärra.

Tollalgi olid koolipoisid nagu koolipoisid ikka. Aarne Algo sõnul tegid poisid kõik krutskid ära. Kõik need jäid aga mõistuse piiridesse. „Suuri lollusi me ei julgenud teha. Kooliõpetaja oli autoriteet. Teda tuli karta. Kui õpetaja midagi ütles, siis tema sõna maksis. Tegime rohkem selliseid pisikesi vigureid.“

Viimasel ajal satub Aarne Algo oma kaunist kodust Tagamõisa koolimaja juurde harva.

„Kurb on nüüd seda maja vaadata. Maja on üsna armetus seisukorras. Tagamõisa ots on inimestestki tühi. Sõda ja kolhoosikord panid paugu. Paljud inimesed põgenesid 1944. aastal välismaale. Kolhoosi ei tahtnud inimesed minna. Linna läks suur hulk Tagamõisa rahvast. Tööd ei ole siin inimestel praegugi. Vanad inimesed on jäänud. Tohku külas oleme naabrinaisega kahekesi. Noored käivad siin nädalavahetustel. Korrastavad ja teevad tublisti. Ma hoian ainult uksed neile lahti,“ pajatas vanapapi.

Enamik Tagamõisa poolsaare meestest olid muiste kalurid. Kala oli tollal meres külluses.

„Minu äi oli ka kalamees. Vene ajal aga kõiki merele kalale ei lubatud. Kui kellegi sugulane oli välismaal, siis seda pandi suureks patuks. Paljud läksid maalt linna,“ jutustas Algo.

Aarne ise on tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud. Sõjas saksa mundrit kandnud saarlane saadeti Siberisse vangilaagrisse. Imekombel pääses ta sealt eluga, nähes, kuidas peaaegu iga päev keegi kõrvalt läks taevastele radadele. Ime oli seegi, et Siberist tulnuna võis Aarne Algo kohe kodusaarele tulla.

Esialgu lubati kodumaile tagasi pöördunud noormees merele kala püüdma. Hiljem aga hakati kimbutama. Pärast sõda oli kalureid palju vähem kui enne. Aarne Algo mäletab, et 1937. aastal läks kodusadamast lestapüügile 37 mootorpaati, lisaks veel mehed sõudepaatidega.

Linnas elamistki on põline maamees proovinud. Seda siis, kui enam merele ei lubatud. Elu linnakividel aga ei olnud maaeluga harjunud mehele mitte üks raas vastuvõetav.

„Tööstuskooli läksin lukksepaks. Eksternina tegin autojuhi eksamid ära. Linnas ei meeldinud. Autojuhiload taskus, tulin tagasi maale ja sain siin autojuhina töökoha,“ rääkis Aarne Algo.

Maanoored tol ajal igavust ei tundnud. Koolimajas käidi isetegevust tegemas. Tehti näitemängu, tegutsesid lauluansamblid, rahvatantsurühmad.

„Minagi võtsin näitemängust osa. Me mängisime näitemängu „Kuhu lähed seltsimees direktor?“. Mängisin seal Vihvelini osa. Saal oli publikut alati täis. Kuidas me küll mängisime, aga noh, igaüks tegi, kuidas oskas. Õpetati ka ikka. Lavastajad olid. Üheks lavastajaks oli Margot Koel. Tema andis ikka õige lihvi. Pärast etendust oli tavaliselt tantsuõhtu. Siis olid meil külapillimehed. Aado Algo oskas hästi lõõtspilli mängida. Tema oli üleküla pillimees,“ tundis Aarne sugulase pillimänguoskuste üle uhkust.

„Sporti tehti ka. Mängiti võrkpalli ja tehti kergejõustikku. Meil oli oma maanoorte ring. Mäletan, oli see nüüd 1939-ndal või järgmisel aastal, kui võitsin ühe kilomeetri jooksu.“

Aarne Algo teab kodukandist palju. Mõnusaid jutte võib ta vesta vandiraiujatest, kes karile sõitnud laevu tühjendamas käisid. Üheks kuulsamaks krutskimeheks on olnud Undva küla mees Tõnne Jüri, kelle tegusid siiamaani mäletatakse.

Leili ja Heino Laanekivi pole Tagamõisale truudust murdnud

Tagamõisa koolimaja lähedal talu pidavad Leili ja Heino Laanekivi naudivad oma kaunis Kase talus pensionipõlve. Kuigi kumbki pole Tagamõisa külas ise sündinud, valisid nad uue kodu loomiseks just selle kauni mereäärse paiga. Kase talu hooneid ühe käe näppudel üles ei loe. Kõik kenasti korras. Laupäeval kütab peremees tavaliselt sauna. Kahjuks napib saunalisi.

Laanekivide neli tütart on ammugi pesast välja lennanud. Pereema ohkab – kas neist keegi tulevikus päriselt sünnikoju tahaks tulla. Tõsi, suvel käivad nad kõik kodus. Üheksa lapselastki tahavad vanaema ja -isa näha.

Oma kooliaega meenutavad Laanekivid soojade sõnadega. Koolil oli internaatki, kus kaugemalt koolis käinud Heino elas. Eelmise sajandi teise poole alguses, kui Laanekivid kodukooli lõpetasid, oli õpilasi kaugelt üle saja. Tagamõisa kooli õpilased saavutasid häid kohti spordis. Paljud läksid edasi keskkooli ja sealt kõrgkooli. Õpetajad olid erudeeritud ja õpilaste poolt hinnatud. Kõik see aga on möödanik.

„Siis, kui meie noored olime, tulime igal laupäeval ja pühapäeval koolimajja kokku. Olid sa nii väsinud, kui olid, aga tantsimiseks energiat jätkus. Vahel ei olnud pillimeestki, aga laulu saatel läks tantsuks lahti,“ võttis meeldetuletus Kase perenaise näole naeratuse.

Leili Laanekivi sõnul on külla uusi inimesi tulnud. Nemad on aga suveelanikud. Ja lausa rahvusvaheline seltskond. Muidugi soomlased, rootslased ja sakslased. Külainimestega nad eriti ei lävi. Tagamõisa ehitas maja ka Eesti üks kuulsamaid maletajaid Jaan Ehlvest, kes praegu Ameerika Ühendriikides elab. Malesuurmeistri majas elab tema isa.

Suvel sõidavad Veere sadamasse sisse vaid üksikud laevad. Sadamakõrtsi „eksivad“ üksikud turistid. Kalatööstuse hoone on veel rohkem lagunenud kui koolimaja. Kurb on küll endisaegset haridustemplit ja kalatööstust vaadata. Mis teha? Millal Tagamõisa uuele elule ärkab? Kas Neeme külla rajatav Männi puhkeküla toob poolsaarele uue hingamise?

MTÜ Tagamõisa edendab seltsielu ja talletab minevikusündmusi
Kõruse külas elav Mihkli talumuuseumi juhataja Tiina Ojala on Tagamõisa seltsi üks loojaid ja selle eestvedaja. Seltsi liikmed käivad koos endises Tagamõisa poes. Kena, et selts selle maja enda kasutada sai, aga halb, et Tagamõisas pole enam kauplust.

„Püüame Tagamõisa inimestele hallis argipäevas vaheldust pakkuda. Kõige tähtsam, et lastele seda piirkonda tutvustada. Ka neile lastele, kes käivad siin oma vanavanemate juures. See piirkond on ju looduslikult hästi vahva. Loodame, et Tagamõisa juurtega inimesed loovad siia tulevikus oma kodu,“ rääkis Tiina Ojala.

Seltsi jaoks on vana kauplusehoone üks õige suurusega maja, kus saab kõiki üritusi kenasti korraldada. Üheks eesmärgiks on koduloo talletamine. „Tahame tutvustada selle paiga tavasid ja hingust kõigile, kes Tagamõisa vastu huvi tunnevad. Vandiraiujaist ja Tõnne Jürist liigub igasuguseid jutte. Kindlasti on palju huvitavat unustuse hõlma vajanud. Praegu on inimesi, kes üht-teist veel mäletavad. Otsime need inimesed üles ja katsume nende räägitu salvestada. Siin oli oma kultuur ja oma keelemurre. Kõike seda on meilgi huvitav teada,“ rääkis Tiina Ojala.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 265 korda, sh täna 1)