Tänane päev möödanikus

22. juunil 1527, 480 aastat tagasi suri Firenzes 58. eluaastal itaalia kirjanik ja riigitegelane, ajaloolane ja filosoof Niccolò Macchiavelli. Ta kirjutas filosoofilisi traktaate, näidendeid ja isegi luuletusi; koostas kaheksaköitelise Firenze linna ajaloo ja kuni tänaseni hindavad itaallased väga kõrgelt tema kirjanduslikku stiili.

Kuid ülejäänud maailm, eriti need, kes itaalia keelt ei oska, austab (üsna sageli ka vihkab) Macchiavellit tema küllaltki õhukese raamatu pärast, mille pealkirjaks on „Valitseja” (Il Principe). Selles raamatus antakse omapäraseid juhtnööre diktaatoritele, käskijaile, kuidas valitseda ja kuidas säilitada oma võim. Raamatus on väga detailseid vaatlusi, mis lugejale tunduvad küünilised, isegi amoraalsed.

Nii näiteks kirjutas Macchiavelli: „Valitseja peab andma vaid surmavaid ja hävitavaid lööke. Hetk, mil tema löögid – olgugi et tugevad – lakkavad olemast surmavad, on tema languse alguseks.“ Räägitakse, et Macchiavelli „Valitseja” oli Stalini lemmikraamat. Kas see vastab tõele, ei oska keegi vastata, kuid faktid näitavad, et kogu oma elu vältel ta tõepoolest järgis itaalia filosoofi juhiseid ja valitseski kuni oma elu lõpuni. Perestroikaga algust teinud Gorbatšovi saatus aga kujunes teistsuguseks…

Täpselt 50 aastat tagasi, 22. juuni 1957, avati Moskvas NLKP Keskkomitee pleenum, kus mõisteti hukka ja heideti parteist välja nn antiparteiline grupeering. Selle koosseisu kuulusid Molotov, Malenkov ja Kaganovitš. Selline oli sündmuste ametlik tõlgendus. Tegelikult aga oli see esimene vastuhakk Nikita Hruštšovi võimutsemisele Nõukogude Liidus.

Tookordse parteibossi karjääri päästis marssal Žukov, kes kaitseministeeriumi lennukitega toimetas ühe öö jooksul Moskvasse provintsilinnades elavad keskkomitee liikmed, kes olid ametisse määratud Hruštšovi poolt ja kes seega oma leivaisa tänutundest toetasid.

Tookord kukkus riigipööre Nõukogude Liidus läbi ja au tuleb anda Nikita Hruštšovile – mitte ühtegi “riigipöörajat” ta ei hävitanud, nad kas saadeti pensionile või – nagu tookord räägiti – viidi üle madalamale ametikohale (Kaganovitš näiteks läkitati Siberi asuva hüdroelektrijaama direktoriks, Molotov sai uue ametikoha Mongoolia stepiavarustes asuvas Nõukogude Liidu suursaatkonnas).

Kõik riigipöörajad olid veendunud stalinistid ja nad ise olid kindlad, et saavad kuuli pähe. Nii näiteks olevat Kaganovitš Hruštšovile helistanud tänaval asuvast telefoniautomaadist ja palunud, et ta jäetaks ellu.

Kuid lõppkokkuvõttes selgus, et õigus oli siiski Macchiavellil – valitseja Hruštšov andis küll tugeva löögi, kuid see löök ei olnud hävitav. Nii juhtuski, et 1964. aasta oktoobris toimus uus riigipööre, mis pühkis valitseja troonilt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)