In memoriam Ene-Eene Eimre-Üleoja

In memoriam Ene-Eene Eimre-Üleoja

 

Kirjutan kurba kirja. Kurbus suvehakul on sama loomulik kui sügisel või talvel, kevadest rääkimata.

Meil suri äkiliselt (sündsusetu on kirjutada ootamatult, sest millal on surm oodatud olnud?) erakordne inimene, klaveri- ja muusikaõpetaja Ene Eimre, sünninimega Eene Üleoja. Eene oli pooleteiseaastane, kui ema suri.

Aastanumbriks kirjutati 1947 – ajad sõjajärgsed, rasked. Isa oli sõjakeerus kaduma läinud, vanaema ei suutnud Eenet ja ta kahte venda üles kasvatada, nii sattus Eene kasuperesse ja temast sai dokumentide vormistamise käigus Ene. Perekonnanimeks, nagu juba teame, Eimre.

Kurbloolus selles, et temalt taheti võtta identiteet: kasuvanematel oli surnud Eenega ühevanune tütar ja nii tahtsid Eimred talle panna eesnimekski Viivi. Seda aga perekonnaseisuametnik ei lubanud ja nii piirduti ühe „e” mahatõmbamisega eesnimest.

Lootus, et Ene päritolu tema eest saladusse jääb, purunes mingi täiesti suvalise inimese pärast, kes tõe murdeeas Enele mitte just kõige sündsamal viisil teatavaks tegi.

Aga sellest hoolimata oli ta oma kasuvanemaile lõpuni truu.
Ene Eimre oli väga eraklik ja endassetõmbunud üksik naine; kevadeti olid tal rängad depressioonid, nii et aastate jooksul peeti juba täiesti tavaliseks, et on perioode, mil ta ei vasta telefonile ega ava ust.

Ta oli (ja on nüüd juba igaveseks) geniaalne pianist (tingimusteta, mida on tunnistanud ka tema kursusekaaslased R. Milistfer ja R. Mikiver), surutud prof Bruno Luki poolt klaveriõpetaja seisusse konservatooriumi lõpetamisest alates, sest tema muusikalised kontseptsioonid ei läinud kokku tema autokraatse õpetaja omadega.

Niisiis keeras sm Lukk tuksi Ene Eimre cum laude ja uhke tüdruk nagu ta oli, palus ta end suunata piiritsooni e Hiiumaale laste muusikakooli klaveriõpetajaks.

Teine põhjus, miks ta põgenes Hiiumaale, oli ilmselt alateadlik (aga vahest ka mitte) – pääseda võimalikult kaugele oma kasuvanematest, kellega tal puudus täielikult hingeline klapp. Tol ajal poleksid ju vanemad teda ilma tsooniluba taotlemata külastama pääsenud, teisi kutsujaid neil Rakvere Eimretel aga polnud…

Eene oli erandlik inimene. Pühendunud muusik ja erakordne isiksus. Praktiliselt erak. Ja nii ta leitigi 6. juunil. Oma ühetoalisest korrusmaja korterist.

Nüüd on ta sealpool.

Meie oleme siinpool. Õnnelikud, et võisime teda tunda.
Oleme leinas koos tema ainsa veresugulase vend Hillari ja tema perega.
Vabandan lugejate ees, et mu veerg on täna vahest liiga emotsionaalne, kuid Ene Eimre (nüüd siis taas Eene Üleoja) oli, on ja jääb MEIE INIMESEKS, s.o siis Kärdla linna, Käina kaunite kunstide kooli, Hiiumaa ja eesti muusika inimeseks.

Olen kindel, et mu kirjatööle kirjutaksid alla peale minu veel ca 100 Hiiumaa muusika-, kunsti- ja kultuuriinimest. Sadadest õpilastest rääkimata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 291 korda, sh täna 1)