Kolmas silm liiklusohutuse teenistusse (2)

Kolmas silm liiklusohutuse teenistusse

 

Maanteeameti hiljutise statistika kohaselt sai tänavu viie esimese kuuga liikluses surma 73 inimest, 20 võrra enam kui mullu sama aja jooksul.

Statistika järgi nõudis liiklus viimati esimese viie kuuga nii palju ohvreid 1999. aastal. TNS Emori värske uuringu kohaselt on liiklusohtliku olukorra põhjustanud 46% küsitletutest. Sellised faktid viitavad enesehävituslikule tendentsile liikluses.

Liiklusõnnetuste põhjus pole ühene, vaid ikkagi kompleksne tegurite summa. Ka siseminister Jüri Pihl viitas tõigale, et joobes juhtide tekitatud liiklusõnnetused pole sugugi esikohal – esmasteks põhjusteks on lubatud kiiruse ületamine ja lahtised turvavööd.

Milliseid meetmeid on valitsus rakendanud, et joobes juhtide osakaal väheneks ning inimesed ei hukkuks mõttetult? Eesti teed on nagu Ameerika raudtee, kus kihutatakse juba selle pärast, et saada adrenaliini. Oma osa mängivad kindlasti ka sotsiaalsed pinged ja stress, mis panevad tihti inimesi viinapudeli järele haarama. Autojuhid ei taipa, et ei saa sõita, nagu keegi heaks arvab. Liikluses tuleb arvestada ka teistega.

Kahjuks ei meeldi praegusele valitsusele tegeleda sotsiaalsete probleemidega, kuigi selle üks osapool kannab koguni oma nimes „sotsiaalsust“. Inimelu on Eestis majanduse teenistuses, selle väärtuse määrab turg. Võtan teha siiski mõned ettepanekud, mis aitaksid vähendada kaost liikluses ning paneksid inimesi kultuursemalt sõitma.

Naabrivalvet vajab ka liiklus

Kodanikuühiskonna esmaseks tunnuseks on üksteise toetamine ja abistamine. Näeme seda naabrivalve liikumises, mis Eestis on jalad alla saanud. Samasugust korrarikkumisi ja üleastumisi ennetavat naabrivalvet vajab ka liiklus. TNS Emori uuringu järgi on kaasliiklejaid liikluspolitsei olemasolust trassil „teavitanud“ koguni 86% autojuhtidest.

See teeb muret, sest tegelikult pole see abistamine, vaid kaudselt kuritegudele kaasaaitamine. Noored uljaspead, kes muidu kihutavad 150 km/h ja on sellega ohtlikud kaasliiklejatele, tõmbavad korraks tuurid maha, sest vastutulevad autojuhid on neile vilgutanud. Kui politseist on „korrektselt“ möödutud, antakse jälle gaasi, mis võib juba paari kilomeetri pärast lõppeda ränga õnnetusega.

Teen ettepaneku mitte enam vilgutada autojuhtidele, vaid anda politseile ise märku kihutajatest või autojuhi võimalikust joobest tingituna imelikult sõitvatest autodest. Usun, et seesuguse kodanike ja politsei vahelise koostöö tulemusena tõuseb ka liiklusohtlike juhtide kinnipidamise protsent. Niisiis võime ka meie, autojuhid ja jalakäijad, olla ise kolmandaks silmaks, kes on rakendatud liiklusohutuse teenistusse.

Enamgi veel, riik, st siseministeerium või politseiamet, võiksid mobiiltelefonifirmadega kokku leppida mõne spetsiaalse lühikese meeldejääva numbrikombinatsiooni sisseviimiseks, millele tasuta helistades saaks teatada maanteel toimuvatest seaduserikkumistest.

Seda numbrit võiks maanteede veeres ka reklaamida. Kujutage siis ette kihutajat, kes niisugusest reklaamist mööda lennates peab arvestama võimalusega, et lähim maanteepatrull ta rajalt maha võtab, sest sabas sõitnud autojuhid on ta numbri juba üles andnud.

Õpime prantslaste kogemustest

Lisaks seesugusele kodanikualgatusele on olemas ka teisi tehnilisi lahendusi, mis aitaksid kaasa liikluskaose leevendamisele. Vaadakem, mida on teinud kolleegid Prantsusmaal.

2002. aasta oli Prantsusmaa liiklusõnnetuste statistika ajaloos üks mustemaid: 105 470 liiklusõnnetuses hukkus 7242 ja sai vigastada 137 839 inimest, kusjuures väga raskeid õnnetusi oli 2001. aastaga võrreldes ligi nelja protsendi võrra rohkem.

Mida tegi Prantsusmaa selles olukorras? Algatati projekt „Automaatne rikkumiste kontrollimine”. Esimesed radarid paigaldati 2003. aasta oktoobris ja 2005. aasta lõpuks oli neid töös tuhat. Kõik kontrollseadmed on ühendatud üleriikliku töötluskeskusega, kus on võimalik teha kindlaks auto omanik, hallata ja edastada liikluseeskirja rikkumisi ja teostada järelevalvet trahvimaksete üle.

Kiiruse jälgimise seadmed paigaldati seni kõige õnnetusterohkematesse kohtadesse. Seadmed pildistavad liiklust automaatselt 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas ning fotod on aluseks täielikult arvutiseeritud protsessile, mis lõppeb trahvikviitungi tasumisega.

See projekt andis tähelepanuväärseid tulemusi. Toimusid muutused juhtide käitumises, paljud senised kihutajad vähendasid spontaanselt kiirust, mis omakorda säästis inimelusid. Sellest ajast peale kui projektiga alustamine teatavaks tehti, on psühholoogiline mõju ületanud kõige optimistlikumaid ootusi. Kolme aasta jooksul on teedel hukkunud ja viga saanud inimeste arv vähenenud rohkem kui kolmandiku võrra.

Praegune olukord Eestimaal sarnaneb Prantsusmaa 2002. aasta kurva statistikaga. Olukorra parandamiseks on kolm teed. Esiteks tuleks järsult suurendada politseinike arvu, kes tegelevad liiklusjärelevalvega. Kahjuks on see raskendatud, kuna politsei töötab täna piiratud inimressursiga. Teine võimalus on kodanikuinitsiatiiv, kuid see sõltub paljuski inimeste hoiakutest ja eelarvamustest. Kõige realistlikum lahendus oleks aga investeering automaatsetesse järelevalveseadmetesse.

Sestap on kiiremas korras vaja saavutada kokkulepe investeeringuteks radarjärelevalvesse ja vastava seadusandluse loomiseks. Kui mõrvarlikule käitumisele Eesti maanteedel kohe piiri ei panda, on hiljem kaost kontrolli alla saada veelgi raskem.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)