Mõtteid Torgus toimuvast

Eks iga ajaleheartikkel tekitab mingeid mõtteid. Mõni toob mälestustest esile mõne killu, mõni toob näole naeruvirve, mõni paneb unistama uutest võimalustest, mõni aga tõstab emotsioonid „otse laeni“.

Kas me sellist valda tahtsimegi?

Artikkel „Torgu kool kinni – TEHTUD!“ 19. juuni Oma Saares tõi mõttesse järgneva seose. Kui kusagil saavad kokku kunagised kolhoosnikud, läheb ikka meenutamiseks – mis, millal ja kuidas. Kui siis on vaja ajaliselt paika panna, millal mingi juhtum oli, käib see tavaliselt nii: „See oli selle esimehe ajal.“ Ning kui asi vajab täpsustamist, lisatakse: “Kui partorgiks oli …“

Kui nüüd kunagi tulevikus saavad kokku sõrulased ning meenutavad seda ja teist, siis oma kooli lõpu panevad nad paika nii: „See oli Mihkli ajal, kui vallavanemaks oli linnast see Pärna Laine.“ See pidigi olema kõige hirmsam karistus, kui sind „laulu sisse pannakse“. Vangimajast pidi kunagi ikka välja saama, kasvõi jalad ees, laulu seest ei saavat enam kunagi välja.

Olgu selle kooli kinnipaneku ja lõpetamisega kuidas on, küllap oli vaja; kuid see, et koos selle otsuse tegemisega lõppes ka igasugune austus kooli, tema õpilaste ja töötajate vastu, on juba liiast.

Ei leidunud enam ei volikogus ega vallavalitsuses inimest, kes oleks kuuele lõpetajale, aga ka pedagoogidele öelnud viimasel kokkusaamisel mõned head sõnad. Küll on näotu veeretada sellist suhtumist üksteise kaela: see pidi minema, mina olin Tallinnas, mul polnud käsku jne. Aga võib-olla lihtsalt ei juletud minna rahva ette?

Kui koolipapa Kase Herman küsis kooli viimasel aktusel: „Kas me sellist riiki tahtsimegi?“, olnuks tal vist paslikum küsida: „Kas me sellist valda tahtsimegi?“

Tegelikult on nüüd Sõrves kõik koolid likvideeritud. Kui algkool ka nime poolest veel ühe aasta kirjades on, sest ühtegi õpilast ju selles ei õpi, siis edaspidi pole ka seda mõtet pidada.

Ja Mihkel ja vallavanem saavad tõesti kergendusega ohata: „Tehtud!“

Kes kontrollib keelust kinnipidamist?

Uus üllatus tabas, kui samal lehel sai keeratud teine külg – Torgu valla teedel on liiklemise kiirust piiratud.

Rohkem mina enam autoga Sõrves sõita ei julge kui kodust linna ja tagasi, sest siis tean täpselt, millisel teel ma sõidan: algul praktiliselt minu oma tee, siis kohe riigimaantee. Kui aga lähen kusagile mujale, siis ei oska mina küll arvata, millal ma äkki olen sattunud munitsipaalteele.

Torgu valla teedel kiiruse piiramise määruse vastuvõtmisest on möödas juba üle kahe nädala, kuid kus te olete näinud mingeid kiirust piiravaid liiklusmärke või tahvleid selgitavate kaartidega? Kust peaks Sõrve sattunud autoturist või Mõntus maale tulnud välismaalane teadma, kus on need munitsipaalteed või et selline piirang üldse kehtib? Kes hakkab kontrollima, et seda määrust ei rikutaks, ja milline on karistus rikkumise eest? Lõpuks tabad end mõttelt – miks selline määrus üldse vastu võeti?

Kui riigikogus võetakse vastu mõni otsus, mis tekitab opositsiooni ja rahva hulgas elevust ja vastukajasid, leitakse, et selle otsuse eesmärk oli tegelikult „koguda poliitilist kapitali“.

Praegustel Torgu vallaisadel ja -emadel ei ole küll mõtet sel eesmärgil enam selliseid naljakaid otsuseid vastu võtta – kooli likvideerimisega on nende „poliitiline kapital“ lõplikult maha mängitud.

Eldur Seegel,
sõrulane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)