Viis päeva puhkust (2)

Viis päeva puhkust

 

Kaheksas lugu, kus võtan mõneks päevaks aja maha, imestan, kuidas nõuka arhitektuur Prantsusmaal kanda on kinnitanud, mekin võlujooki ning muudan esialgset reisiplaani ning -sihti.

Le Havre’is hakkasime rongilt tulnud sõbrantsiga tõelisteks turistideks, kes käivad, suud ammuli ringi, ja muudkui imestavad. Igasugune öömaja otsimine ja muu asjaajamine langes kohemaid tema õlule, sest ta oskab prantsuse keelt ja jagab natuke rohkem prantsuse värki, millest minul aimugi polnud.

No näiteks sellist värki, et kui sa Prantsusmaal oled, siis võid ennast mööda linna segaseks joosta, aga päeval kella kolme ja kuue vahel mõne normaalse eine leidmine on välistatud, sest kõik söögikohad on lihtsalt suletud, isegi pitsabaarid. Mis oli mo jaoks eriti masendav, sest minu kõht tühjenes iga päev kella poole viieks, mistõttu tuli mõnigi kord otsustada kebabiputka kasuks.

Kebabiputkad on päris toredad asjad, kui oled friikartuli ja hamburgeri peal väljas.

Ja isegi kui sa Prantsusmaal suudad end südapäeva ja kella kolme vahel restorani vedada, siis kõige söögim söök, mida seal sel ajal saada on, koosneb pannkoogist. Tee, mis tahad, aga lõuna ajal ei sööda liha ja kartulit – ega me mingid metslased pole.

Le Havre on väga veidra välimusega linn, mille arhitektuurist vahib igal sammul vastu meenutus nõukaajast. Nagu ma aru sain, pommitati linn viimase maailmasõja ajal üsna korralikult tümaks, mis teoreetiliselt ongi ühe korraliku sadamalinna saatus sõja ajal, ning pärast seda otsustati üles ehitada üks tõeliselt kaasaegne linn.

Nüüd on siis kogu südalinn betoon-kuubikutest kokkuklopsitud, hall ja kandiline.
Käisime ringi, vaatasime suuri, kümnete korruste ja tuhandete akendega betoonkolakaid ning pakkusime, mida need meenutavad. Esimesed pähekargavad sõnad olid nõuka, kuurort, Keila, Kohtla-Järve… nagu oleks täiesti vales ajas ja kohas.

Omamoodi on Le Havre muidugi huvitav jätk Normandia betoonpunkritele ja väikestele, hüljatuna näivatele puhkuselinnadele.

Ülalinn oli küll natuke lahedam – küllap jäi sõjast puutumata –, aga siiski natuke trööstitu. Igal juhul ei oleks ma üksi suutnud sellises kohas kaks päeva paigal olla.

Õnneks teadis mo sõbrants, et Le Havre’ist natuke põhja pool on lahedaid väikesi külakesi, mis kuulsad oma looduse ja võlujookide poolest, nii et seadsime sammud sinna. Tema läks bussiga ees ja mina rattaga järel.

Esimeseks külaks oli Etretat, kuhu jõudes oli ilmselge, et maailmas on liiga palju turiste. Väga ilus väike külakene uppus autodevoolu ning inimkarjadesse. Hullem ängistus kui mõnes suurlinnas, sest suurlinnas oled sa sellise uputusega arvestanud. Samal põhjusel ei olnud kogu ümbruskonnas mitte ühtegi hostelituba või hotellituba saadaval, nii et parkisime end kämpingusse telki.

Etretat’ enam-vähem ainus vaatamisväärsus, mille pärast kõik need inimhordid seal voorivad, on ühed naljakad kaljuseinad, millel auk sees. Kui mere ääres istud, kõrguvad kahel pool kaljud nagu suured auguga kivid, mida väiksena sai rannas otsimas käidud.

Ja nagu väsimatud sipelgad voorivad mõlema kivi otsas
inimahelikud, mis näevad taeva taustal eriti naljakad välja. Ma olen sellisena ette kujutanud usuhullude palverännakuid jeesukese mõne kehaosa matmispaiga või lombi juurde, kuhu ta pisara poetanud. Mida iganes.

Auguga kivid on muidugi toredad.
Järgmise päeva veetsimegi põhimõtteliselt lihtsalt mere ääres õlut juues ning auguga kive ja ringi paterdavaid lapsi vaadates. Päiksene soe päev ei andnud iseenesest mingit põhjust mujale minekuks, kuid kuna meil oli Fecamp’is hotellituba broneeritud, ronisime eelviimasele bussile, toppisime ratta pakiruumi ning olimegi jälle edasi liikumas.

Fecamp pidi ka ilus, huvitav ning turistine koht olema. Eelkõige vedas mind sinna inforaas, et Fecamp’is olevat miski maagiline klooster, kus juba muistsetest aegadest meisterdatud märkimisväärset võlujooki. Ja kui jutt juba alkohoolsete eliksiiride peale läheb, siis pole kahtlustki – ma pean seda proovima.

Kusjuures, see klooster oligi päris lahe, suurejooneliselt ilus, vaimustust ja imetlust tekitav ehitis. Ja seal sees pakuti tõesti võlujooki. Benediktiiniks kutsutav ravijook, mida koha peal tehti, koha peal müüdi ning joodi ja mida kõik turistid kahtlemata proovima pidid.

Jook oli täitsa viis-pluss. Kahtlaselt Vana Tallinna meki ja olemisega, mis ju tähendabki, et ta oli päris hea. Ikka nii joodav, et ehkki mo jalgratas oli niigi ülekoormatud, pidin ühe pudeli siiski kaasa haarama.

Üle pika aja ei ole ma sellist kurbust tundnud nagu siis, kui mu kallis giid ja tõlk õhtul rongile läks. Aga polnud hullu. Seda enam, et nüüd oli mul tekkinud uus mõte.

Fecamp’is otsustasin, et ma ei sõida enam mööda rannikut Belgia ja Hollandi poole, vaid keeran otse sisemaale, ületan Ardennid ning lähen Luksemburgi, mis sel hetkel näis kuskil 9–10 päevase sõidu kaugusel asuvat.

Selles suunas jõudsin sõita paari tunniga kolmkümmend kilomeetrit, kuniks õhtu peale tuli ja jõudsin kohta, mis oli 8–9 kilomeetrit linnakesest nimega Yvetot.

Väljavõte reisipäevikust:
Praegu joon kiirteeäärses ristmike vahelises võsas benediktiini likööri. Panin paika uue marsruudi.

Telk on üleval, aeg-ajalt tibab vihma. Ma tean, et maailm on hästi tore praegu ja seda toredust ei muuda see, kas ma jõuan koju varem või hiljem. Aga elu on suures plaanis siiski liiga ilus, et seda üksi kuskil maantee ääres raisata.

Mulle tundub, et selline reisimine võib mo alkohoolikuks muuta. Iga õhtu telgi ääres ma lõpuks mõtlen, et elu on ikka sitaks ilus, hoolimata päev otsa suremisest, vihma ja tuule kirumisest. Aga selleks ajaks on mul juba pool pudelit kanget sees.

Aga see ei loe. Kõige chillimad hetked on need, kus sa istud üksi keset loodust, jood ja kuulad lindude siristamist. Üheski kuurordis pole see nii ehe, olgu siis või kiirtee ääres, raudtee ääres. See ongi miski päris asi, kui ühtegi inimest segamas pole. Elu läheb mööda.

Oluline märkus Prantsusmaa kohta:
Ehkki Prantsusmaa on Iirimaast šefim, tekitavad kõik Prantsuse söögid kõhulahtisust, nii et kogu aeg tahaks sittuda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)