In spiritum vino est

In spiritum vino est

 

Kui kõik ilma vahu ja kooreta ära rääkida, siis pean alustama selleaastasest Rabarockist. Nimelt müüdi meile ühepäevapileti ettenäitamisel päevapael.

Mis pael, paber ikka. Miks müüdi? Alati saab taolised nn paberpaelad ikka selle eest, et oled festivalile pileti ostnud, kas või üheks päevaks. Korraldaja jutust tuli välja, et kuna Eesti ei ole maailm (sic!), siis järelikult on see täiesti normaalne, et iga asi, mis pole kodulehel kirjas, on lubatud. Siia 25 raha, sinna 10 raha, ja nii rikkaks saadaksegi. Kuid korraldaja jutust ei tulnud kordagi välja seda, et milleks ikkagi oli vaja raha nöörida festivali käepaela eest.

Tüdrukud letis olid aga lahked seletama, et näete, selle „käeehte“ küljes on sedel, mille eest te saate viina, näete sealtsamast telgist, odavamalt kui muidu. Muidugi, 25 krooni on ju viinaraha! Mille peale ma vaatasin kontserdipaigas ringi ja nägin palju-palju alaealisi kodanikke. Tõepoolest, ka nemad oleksid võinud saada selle sedeli esitamisel, ja täiesti legaalselt (oma raha ju ikkagi) viinapotsku kätte.

Ja kui nüüd keegi siin Eesti riigis räägib sellest, et on vaja piirata joomist, siis on see tõsine demagoogia. Kui alaealistele müüakse avalikul üritusel selliseid käepaelu, mille esitamisel saab endale viina lunastada.

Sest kui juba raha on välja käidud (ja see oli muuseas üsna vältimatu, muidu ju ei oleks saanud käepaela ja sellega koos sõltumatut vabakäiku kontserdipaiga ja muu festivali ala vahel), siis miks ka mitte viin välja võtta. Või lasta välja võtta, mis vahet seal on. Samuti torkas kurioosumina silma see, et ka teine Rabarocki põhisponsor oli alkoholifirma.

Seni, kuni ei ole leiutatud kindlat joomisvastast abinõu, ei näe ma seost alkoholimüügi piiramise ja joomise piiramise vahel. Vastupidi, kui müük on keelatud, siis hakkab inimene joomist planeerima. Ja seda sihikindlamalt ja kiiremini jõutakse „eesmärgini“ – eesti rahva joomarlusse suretamiseni. Sest nii lolli joodikut ei ole veel tehtud, kes ei oskaks ümber orienteeruda. Lihtsalt päevaplaani muuta.

Kannatab ainult see tavakodanik, kes hea meelega pärast töönädala lõppu naudiks kas sõprade-tuttavate seltsis või niisama hea raamatu või muusika kõrvale mõne klaasikese „jumalate nektarit“. Igal juhul aga peab kodanik ette mõtlema, kui palju ja millal osta. Planeerib seda, mida üritatakse ohjeldada. Kuid sihipärane inimene on teadagi palju… sihipärasem.

See kehtib nii alkoholi tarbimise kui ka ostmise kohta. Lähed poodi, mõtled ühe veini peale ja ostad igaks juhuks veel teise, mine tea, äkki läheb tarist (sest jook võib otsa lõppeda just siis, kui pidu täies hoos ja… müük selleks õhtuks läbi). Ja kui ei lähegi, siis nahka juuakse jook nagunii, sest palju neid inimesi ikka on, kellel kodus kapi otsas pulmaviin õiget aega ootamas…

Kui argumenteeritakse aga alaealiste alkoholi tarbimise seisukohalt, siis ka seal ma seost ei näe. Eriti jutu esimese osa valguses. Pealegi, mida pagan tolgendab alaealine hilisõhtul, öösel väljas? Pigem see on probleem.
Samuti on probleem kõikvõimalikud kuulerid ja muud nn soft-joogid. Nende kaudu saavad alkoholiga tegelevad firmad endale ideaalse kasvulava. Kes siis ikka kohe kibedat viina ja humalast õlut jooma hakkab? Esimesed sammud tehakse pikkade ja limonaadimoodi alkoholijookidega.

Seda enam et taoline alkohol on reklaamitud popi ja noortepärasena. Tuletagem kas või meelde nii tavalisena kõlavat loosungit „ Selle suve jook!“. Arvatavasti meenub kõigile igasuguseid fizzide, kuulerite ja longerote reklaame, üks löövam ja seksikam kui teine. Mida rohkem selliseid jooke, seda parem, seda enam on meil lootust järgmiseks sajandiks mitte eksisteerida rahvusena.

Jõudu teile teie okkalisel teel, alkoholikeelajad ja -reklaamijad, just niimoodi peabki. Sureme me ükskord niikuinii, miks seda siis edasi lükata.

Pealkiri on parafraas tarkuseterast in vino veritas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)